Toscana päikese all. Frances Mayes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tsementi, mis kõlbab heal juhul liivakookideks?” Siis pöörduvad mõlemad poolakate peale karjuma. Aeg-ajalt tormab Martini majja ja helistab Alfiero emale, kes on tema vana sõber, ja me kuuleme, kuidas ta algul karjub ja seejärel vaikselt lohutab.

      Küllap imetlevad mõlemad salamisi meie sügavaid müüriehitusalaseid teadmisi. Ei sinjoore Martini ega Alfiero oska aimata, et poolakad annavad meile märku, kui midagi pole nii, nagu peab. „Signora,” ütleb Krzysztof (kutsume teda ta enda palvel Cristoforoks) mulle viibates, „Italia cemento.” Ta murendab liiga kuiva tsementi sõrmede vahel. „Polonia cemento.” Ta äigab kinganinaga tugevat müüriosa. Sellest on saanud rahvusküsimus. „Alfiero. Poco cemento.” Ta tõstab sõrmed huultele. Ma tänan teda. Alfiero segu sisaldab liiga vähe tsemendipulbrit. Ärge välja lobisege. Et meile märku anda, hakkavad nad silmi pööritama või ootavad, kuni Alfiero on läinud, harilikult juba hommikul, ning näitavad meile siis tehtud vigu. Kõik, mida Alfiero puudutab, osutub kõlbmatuks, kuid meil on leping, nemad on Alfiero palgal ja me ei saa temast enam lahti. Samas aga poleks me ilma temata kohanud oma poolakaid.

      Müüri ülemises servas tuleb töö käigus päevavalgele madal känd. Alfiero kuulutab, et see on non importa. Näeme, kuidas Riccardo kärmelt pead raputab, mispeale Ed teatab ülemuslikult, et känd tuleb välja kaevata. Alfiero annab järele, kuid tahab gasoliot peale kallata, et juurestik välja suretada. Osutame uuele ilmsüüta kaevule vähem kui kahekümne jala kaugusel. Poolakad hakkavad kaevama ja kaks tundi hiljem kaevavad nad ikka veel. Kännu all on mammutlik kolmeharuline puujuur mähkinud ennast autorattasuuruse kivi ümber. Sajad võrku punuvad juureniidid tungivad igasse ilmakaarde laiali. Siin peitubki põhjus, miks suur osa müürist üldse lagunema hakkas. Kui nad kännu lõpuks välja on kangutanud, tahavad nad selle tingimata pealtpoolt ja alt juurte juurest tasapindseks teha, nii et kivi jääb ikka keskele. Nad laadivad kännu kärusse ja viivad üles pärnalehtlasse, kuhu see jääbki, Toscana kõige inetum laud.

      Kivi kangutades hakkavad nad laulma ja nende häälekõla moodi peaks tegelikult kaikuma kogu maailma töö. Cristoforo laulab mõnikord falsetiga üht kummaliselt liigutavat laulu, mida rõhutab kontrast tema suure pruuni kerega. Tööd tehes ei viili nad minutitki, kuigi ülemus on pidevalt kadunud. Päevil, mil tooraine otsa saab, sest Alfiero on unustanud juurde tellida, käsib ta tujukalt neil vaba päeva võtta. Palkame nad siis endale abiks terrasse umbrohust puhastama. Lõpuks nühivad nad meil liivapaberiga kõik sisemised luugid puhtaks. Paistab, et nad oskavad kõike teha ja töötavad oma kaks korda kiiremini kui keegi teine. Päeva lõpul koorivad nad töörõivad maha, pesevad ennast vooliku all, panevad puhtad riided selga ja me joome koos õlut.

      Don Fabio, kohalik preester, lubab neil ööbida kiriku tagakambris. Umbes viie dollari eest mehe pealt pakub ta kõigile kolmele kolm einet päevas. Nad töötavad kuus päeva nädalas – preester ei luba neil pühapäeviti tööd teha – ja vahetavad kõik teenitud liirid dollariteks, et viia need koju naisele ja lastele. Riccardo on 27, Cristoforo 30, Stanislao 40. Nende nädalate jooksul, mil nad meie juures töötavad, käib meie itaalia keel alla. Stanislao on töötanud ka Hispaanias, nii et meie suhtluskeeleks kujuneb nelja erineva keele kõlvatu sulam. Saame selgeks mõned poolakeelsed sõnad: jutro, homme; stopa, jalg; brudny, räpane; jezioro, järv. Veel mingi sõna, mis kõlab nagu grubbia – sedasi kirjeldavad nad sinjoore Martini ettepunnitavat kõhtu. Nemad õpivad ära sõnad beautiful, ilus, ja idiot, loll, lisaks veel terve trobikonna itaaliakeelseid sõnu, peamiselt tegevusnimesid.

      Alfiero kiuste saab müür tugev ja ilus. Kahte esimest terrassi ühendab kaarjas trepp, kahel pool üleval lamedad mademed lillepottidele. Kaevu ja tsisterni ümbritseb kivisein. Alt vaadates paistab müür hiiglaslik. Sellega on raske harjuda, sest meile meeldis ka lagunenud variant. Nagu mujal nii kasvavad ka selle müüri pragudes peagi tillukesed taimed. Kuna kivid on vanad, on uus müür juba praegu ümbritseva looduse loomulik osa, olgugi kõrgevõitu. Järgneb meeldiv ülesanne planeerida teerada, mis viib majaesiselt juurdesõiduteelt kaevu kaudu müüri kivitrepini, valida seda ääristava peenra lilled ja hekitaimed, kujundada müüriäärsed klumbid ja istutada väikesed varjulised puud. Esimeseks istutame valge hiina roosi, mis meie rõõmuks kohe õide puhkeb.

      Ühel pühapäevahommikul tulevad poolakad pärast kirikut meile külla, triiksärkides ja viigipükstes. Oleme neid seni ainult šortsides näinud. Nad on ostnud kohalikust supermarketist täpselt ühtemoodi sandaalid. Nende saabudes lõikame meie Ediga parajasti umbrohtu. Oleme määrdunud, šortsides, higised – rollid on vahetunud. Stanislaol on kaasas Nõukogude fotokaamera, välimuse järgi otsustades valmistatud kolmekümnendatel. Joome kokakoolat ja nad teevad mitu pilti. Iga kord, kui me neile kokakoolat pakume, ütlevad nad: „Ah, Ameerika!” Enne tööleasumiseks ümberriietumist viivad nad meid alla müüri jalamile ja kaevavad paar jalga alusmüüri mullast paljaks. Betooni sisse on suurte tähtedega kirjutatud POLONIA.

      BRAMASOLE KOLME KORRUST ÜHENDAV PEATREPP ON KÄSITSI TAOTUD sepisrauast käsipuuga, mille sümmeetrilised kaared annavad ronimisele rütmi. Lünett, magamistoa vaid veidi roostes rõdurinnatis ja paraaduksepealse rõdu rinnatis on kunagi ühele sepale terveks pikaks talveks tööd andnud. Värav juurdesõidutee alguses kujutas vanasti endast kuninglikku sissepääsu, kuid nagu peaaegu kõik muu, on seegi jäetud liiga kauaks aja räsida. Lömmis alumine pool meenutab lohakalt tagurdanud turiste, kes olid Medici kindlust otsides valele kõrvalteele keeranud. Lukk on juba ammu roostes ja ühe poole ülemised hinged on lahti lagunenud, nii et väravapool raskelt maad kraabib.

      Giuseppe on toonud meile ühe sõbra, rauavirtuoosi vaatama, kas meie väravat oleks võimalik päästa. Giuseppe arvates mitte. Meil oleks oma bella villa jaoks midagi sobivamat vaja. Mees, kes väljub Giuseppe cinque centost, oleks sama hästi võinud saabuda ajamasinaga otse keskajast. Ta on pikk ja kuivetu nagu Abraham Lincoln, ta kannab musti tunkesid ja tema ebaharilikult mustad juuksed on läiketa. Tema kummalisust on raske lahti mõtestada, teatud mõttes jätab ta mulje, nagu oleks ta valmistatud mingist võõrast materjalist. Ta on napisõnaline, kuid argliku naeratusega. Ta meeldib mulle esimesest pilgust. Vaikides sõrmitseb ta väravat iga kandi pealt. Igale ta sõnale on käed kõigepealt kuju andnud. Lihtne on taibata, et ta on pühendunud oma ametile puhtast armastusest. Jah, noogutab see mees, väravat on võimalik parandada. Küsimus on ainult ajas. Giuseppe on pettunud. Tema nägi vaimusilmas juba midagi hoopis suurejoonelisemat. Ta joonistab õhku kujundeid, kaarja nooltega tipu. Uue värava, palju uhkema, valgustuse ja elektroonilise lukuga, tulija annaks kella, meie vajutaksime majast väljumata nupule ja värav kargaks lahti. Tema tõi meile selle kunstniku ja meie palume tal ainult parandada?

      Me sõidame töökotta võimalustega tutvuma. Giuseppe teeb tee peal äkkpeatusi, et me võiksime imetleda selle virtuoosi muid meistriteoseid. Mõned väravad on mõõgataoliste kujunditega, mõned keeruliste haakuvate ringide ja viljavihkudega. Üks tipneb omaniku initsiaalidega, teine millegipärast krooniga. Meile meeldivad kaarjad väravad, silmused ja rõngad rohkem kui uhkemad nooletipulised, mis näevad välja nagu jäänused ajast, mil Guelfid ja Ghibellined üksteist röövisid ja põletasid. Kõik need väravad on muidugi tehtud igavesti vastu pidama. Ta mudib neid kõiki sõnagi lausumata, laseb oma töö kvaliteedil enda eest kõnelda. Hakkan kujutlema väikest stiliseeritud päikeseketast meie värava keskpaigas, laineliste kiirtega.

      Ferro battuto, sepisekunst, on Toscanas iidne käsitööharu. Igas linnas näeb keskaegsetel ustel keerulisi lukke, käharaid laternaid, lipuhoidleid, aiaväravaid, isegi rõngakujuliseks vormitud rauast imeelukaid ja madusid, mille külge vanasti hobuseid seoti. Nagu kõik käsitöökunstid, on seegi kiirelt kadumas, ja põhjust pole raske aimata. Sepatöö on eelkõige nõgine. Töökoda on söetolmu täis, sepp ise ja tema ajast ja arust tööriistad tahmaga koos; sepikoda on väga vähe muutunud ajast, mil Hephaistos tegi tule Aphrodite pliidi alla. Õhus ripuks nagu kerge tahmaloor. Kõigil naabritel on meistri tehtud väravad. Kindlasti pakub oma kätetöö nägemine iga päev talle rahuldust. Ta enda majal СКАЧАТЬ