Toscana päikese all. Frances Mayes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ see puu, mis terrassi serval maha langes ja nähtavasti hinge heidab, andis küllusliku saagi.

      Võib-olla peaks sinjoore Martini kiirustama tagasi oma kontorisse, et näidata uutele välismaalastest klientidele katuse või kaevuta maju, tema aga aitab mul hoopis pinolosid üles korjata. Nagu enamikul itaallastest, keda ma kohanud olen, jätkub temalgi teiste jaoks aega. Imetlen selle mehe võimet hetke ajel innustuda. Tolmused kestad määrivad me käed kiiresti mustaks. „Kuidas te kõike teate – olete vist siin kandis sündinud?” küsin ma. „Kas täna on just see päev, mil piiniaseemned maha langevad?” Ükskord varem ütles ta mulle, et sarapuupähklid valmivad 22. augustil, võõramaise pühaku Philiberti lõikuspühal.

      Ta jutustab, et kasvas üles Teverinas, mis on Bramasole localitàst teed mööda edasi, ja elas seal kuni sõjani. Tahaksin kangesti teada, kas ta hakkas partisaniks või hoidis lõpuni Mussolini poole, kuid küsin ainult, kas sõda jõudis ka Cortonasse. Ta osutab maja kohal kõrguvale Medici kindlusele. „Sakslased tegid sinna oma raadioside keskuse. Mõned taludesse majutatud ohvitserid tulid pärast sõda tagasi ja ostsid need kohad ära.” Ta pahvatab naerma. „Nad kohe mitte ei mõistnud, miks talupojad nii tõrjuvalt käitusid.” Oleme paar tosinat käbi müürile ladunud.

      Ma ei päri, kas natsid okupeerisid ka meie maja. „Ja partisanid?”

      „Igal pool,” ütleb ta käeviipega. „Isegi kolmeteistaastased poisid – surid maasikaid korjates või lambaid karjatades. Said kuuli. Kõik kohad olid mineeritud.” Ta ei taha jätkata. Ütleb ootamatult, et ema suri mõne aasta eest üheksakümne kolme aasta vanuses. „Enam ei söö ma tema torta della nonnat.” Ta on täna mõrus meeleolus. Nähes, kuidas ma mitu pinolot kiviga lömastan, õpetab ta mind nõnda kesta pihta lööma, et sisu terveks jääb. Räägin talle, et isa on mul surnud ja ema jäi tõsise insuldi järel voodihaigeks. Tema räägib, et on päris üksi jäänud. Ma ei julge pärida naise ja laste kohta. Oleme juba kaks suve tuttavad, kuid vestleme täna esimest korda isiklikel teemadel. Korjame käbid paberkotti ja lahkudes ütleb ta mulle „ciao”. Erinevalt keeletundides õpitust pole Toscana maarajoonides täiskasvanutel kombeks ükskõik kellele ciao hõigata. Enim kasutatavad hüvastijätuväljendid on arrivederla või tuttavlikum arrivederci. Meie suhetes on toimunud nihe.

      Pool tundi piiniakäbide tümitamist annab tulemuseks umbes neli supilusikatäit seemneid. Mu käed on mustad ja kleepuvad. Mõni ime, et kodumail maksavad kaheuntsised tsellofaanpakendid hingehinda. Pean plaani küpsetada ise üks legendaarne torta della nonna, mis oleks nagu Itaalia magustoidu lõpp ja algus. Kohalik kokakunst jätab Prantsuse ja Ameerika magustoiduvaliku täiesti tähelepanuta. Olen veendunud, et ainult Itaalia maiustuste peal üles kasvades võib õppida neid hindama – minu maitse jaoks on enamik siinseid kooke ja kondiitritooteid liiga kuivad. Torta della nonna, puuviljakoogid, vahest ehk veel tiramisu (mida ma jälestan) – ja ongi kogu magustoiduvalik, välja arvatud eriti kallites restoranides. Enamik pagariärisid ja paljud baarid pakuvad seda vanaema pirukat. Maitse võib ka päris meeldiv olla, kuigi mõnikord jääb küll mulje, et üheks koostisosaks on intonaco ehk kips. Ime siis, et itaallased tellivad magustoiduks puuvilja. Isegi jäätisele, mis kunagi viis ükskõik millises Itaalia söögikohas lausa keele alla, ei või enam kindel olla. Kuigi paljud reklaamivad, et nende gelato on valmistatud kohapeal, jätavad nad mainimata, et mõnikord kasutavad nad kotikestesse pakitud valmispulbrit. Kui aga juhtud kusagil ehtsat virsiku- või maasikajäätist sööma, ei lähe see sul kunagi meelest. Õnneks sobivad jahedas vees hoitud puuviljad suurepäraselt suvist õhtusööki lõpetama, eriti koos kohaliku pecorino, gorgonzola või parmigiano-viiluga.

      Teen ühe kokaraamatu retsepti järgi, teisendades gramme klaasideks nii hästi kui oskan. Torta della nonnast on olemas sadu variante. Mulle meeldib see, mis sisaldab polentat ja mille keskel on õhuke täidisekiht. Mul pole kahju ülemäärasest tunnist, mis kulub piiniaseemnete lahtitagumisele – kodus võtaksin nad muidugi lihtsalt külmikust välja. Kõigepealt kuumutan paksuks massiks kaks munarebu, ühe kolmandiku klaasi jahu, kaks klaasi piima ja pool klaasi suhkrut. Seda on minu koogi jaoks liiga palju ja ma panen kaks väikest kausitäit hiljem söömiseks kõrvale. Kuni munatäidis jahtub, valmistan taina: poolteist klaasi polentat, poolteist klaasi jahu, kolmandik klaasi suhkrut, poolteist teelusikatäit küpsetuspulbrit, neli untsi kuivainete hulka tükeldatud võid, üks lahtiklopitud muna, lisaks veel üks rebu. Katan pirukavormi põhja ühtlaselt poole tainaga, kallan peale jahtunud täidisemassi, rullin siis tainarulliga ülejäänud taina lahti, asetan katteks peale ja näpistan alumise ja ülemise tainakihi servad kokku. Peale riputan peotäie röstitud piiniaseemneid ja küpsetan pirukat 180-kraadises ahjus 25 minutit.

      Peagi täidab kööki paljutõotav aroom. Kui lõhn viitab küpsusele, asetan kuldse torta köögi aknalauale ja valin sinjoore Martini numbri. „Minu torta della nonna on valmis,” ütlen ma talle.

      Kui ta saabub, keedan kannutäie espressot ja lõikan talle paksu viilu. Juba esimene suutäis toob ta silmi uneleva pilgu.

      „Perfetto,” kõlab tema kohtuotsus.

      LISAKS PÄHKLIPUUDELE KAVATSES ALGUPÄRANE NONNA SIIA VIST TÕELISE Eedeni aia rajada. Sellest annavad tunnistust kolme eri sorti ploomipuud (ümarat „Santa Rosat” kutsuvad kohalikud „nunna reiteks”, coscia di monaca), viigipuud, õuna- ja aprikoosipuud, üks kirss (poolsurnud) ja mitut liiki pirnipuud. Just praegu valmivate väikeste roheliste pirnide värv on muutumas rohelisest punakaspruuniks, nende magusus mõjub värskelt. Nonna jändrikke õunapuid – küll tahaks sordinimesid teada – ei õnnestu meil võib-olla päästa, kuid praegu kasvatavad nad igatahes kääbusvilju, mis meenutavad putukatõrjereklaamide „enne meie toote kasutamist”-pilte. Paljud puud on küllap isehakanud – liiga noored, et mõni majaelanik oleks võinud nad maha istutada, ja sageli veidrais paigus. Kuna kümme ploomipuud kõrgub terrassiserval otse nelja väiksema kohal, pole kahtlust, et need neli on läinud kasvama maha langenud viljadest.

      Usun kindlalt, et nonna korjas metsikult kasvavat fenkolit, kuivatas kollased õied ära ja heitis liha küpsetades tulle veel rohelisi kimpe. Terrassinurkade võsast leiame kõige tipuks ka elusalt maetud viinapuuvääte. Mõned jõulisemad ajavad ikka veel pikki varrepuntraid taeva poole. Moodustuma hakkavad tillukesed kobarad. Justkui kummalisi kalmistuid palistavad terrasse ikka veel iidsed viinapuukivid – põlvekõrgused hauakivikujulised kivilahmakad raudlattide jaoks uuristatud auguga. Latid ulatuvad terrassi serva kohale, andes sedasi viinamarjakasvatajale lisaruumi. Ed ühendab latid traadiga ja tõstab pikalivajunud istikud selle najale kasvama. Tõdeme hämmastusega, et kogu meie aed on kunagi olnud viinamarjaistandus.

      Siena hiigelsuures enotecas, valitsuse spondeeritud veinimaitsmiskeskuses, kus võib näha ja maitsta kõikjal Itaalias valmistatud veine, rääkis meile kelner, et enamik Itaalia viinamarjaistandusi on väiksemad kui viis aakrit, umbes meie krundi suurused. Paljud väikefarmerid ühinevad kohalikeks kooperatiivideks, et toota erinevaid veinisorte, muu hulgas lauaveini, vino da tavolat. Viinamarjapõõsaste ümbert umbrohtu kõblates hakkame muidugi unistama kahetuhandenda aastakäigu Bramasole gamayst või chiantist. Päevavalgele tulnud viinapuud seletavad ära päranduseks saadud tühjade pudelite mäed. Võib-olla teeme varsti ise noort tahumatut punast veini, mida pakutakse kannust igas kohalikus restoranis. Või hoopis vänget grechettot, selle piirkonna sidrunikarva valget veini. Oo jaa, see maa on meid oodanud – või meie teda.

      Nonna kõige olulisem, elementaarsem aiasaadus oli muidugi oliiviõli. Mahalõigatud oksad kütsid ta pliiti, enne röstimist kastis ta saiaviilu oliiviõlisse, kallas oma ilusat rohelist õli supi sisse ja pastakastmesse. Talveks riputati oliivid riidest kottides korstnasse suitsuma. Isegi oma seebi valmistas ta õlist ja tuleaseme tuhast. Tema mees või mehe palgaline töötasid nädalaid oliiviterrassidel. Vanarahvatarkus õpetab, et puid kärpides jäetagu СКАЧАТЬ