Toscana päikese all. Frances Mayes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „edumeelse” tsementvalamu paigaldamist. Kardan, et see on katkine, kuid me nühime mulla maha, kangutame ta kiilude ja teivaste abil maa seest välja ning selgub, et ühest kivilahmakast tehtud valamu, pikkust neli jalga, laiust umbes kaheksateist tolli ja paksust kaheksa tolli, on terveks jäänud; keskel on madal kurrulise põhjaga nõgu pesemiseks ja mõlemasse külge on tehtud äravoolusooned. Üks neist on taimejuurikatest umbes. Meid kurvastas, et meie majas polnud seda originaalset ja väga iseloomulikku eset. Paljudes vanades majades on samasugused valamud veel kasutusel, vesi voolab neist läbi köögi seina otse välja, rannakarbikujulise riiuli pealt õuele. Tore oleks selles valamu prototüübis klaase pesta. Tahame paigutada ta maja seina najale puude varju, hakkame seal pidude ajal jääd ja veinipudeleid hoidma ja aiatöö jälgi maha loputama. Omal ajal on temas piisavalt palju paakunud potte puhtaks küüritud; nüüdsest pakkugu ta auväärset toetuspinda veiniklaasile, roosidega täidetud kannule. Pärast pikki mullapõues veedetud aastaid saab ta uue elu.

      Veel mõni minut juurikatega maadlemist, ja ma olen jõudnud umbes tosin jalga valamu leiukohast edasi, kui lehtede vahelt tuleb nähtavale kaks roostes konksu. Neist allpool märkame jälle lameda kivi serva. Ed kühveldab mäetäie mulda maha. Kivi keskel põrkub labidas lingile, mida ümbritseb roostes traadirõngas. Hakkame aimama ümmargust avaust. Edil õnnestub labidas prao vahele kiiluda, et ammuaega maha maetud kiviluuk lahti kangutada.

      On hiline pärastlõuna natuke pärast äikesetormi, mil valgus omandab selle kumava kuldse tooni, mida ma tahaksin pudelisse panna ja kaasas kanda. Luuk kargab lahti ja sügavusse langev valgus põrkub kirkale veele valge kivi laias looduslikus õnaruses. Seal, kus vesi muutub läbipaistvaks, näeme veel üht kohta, kus kivi läbi kumab. Lamame kõhuli maas ja torkame kordamööda pead ja taskulampi august sisse. Niiskust janunevad viigipuujuured liuglevad kiviseina pidi alla. Põhja peal näeme suurt külili vajunud purki, mille vee suurendatud rohelist kirja on kerge lugeda: Olio d’Oliva. Mitte päris sama, mis leida Vana-Rooma torso või tantsivate saatüritega amfora. Valge kivi tagaseinale toetub roostetanud toru ning me avastame, et see suubub täpselt kahe konksu alla; keegi on avause veinikorgiga kinni toppinud. Tundub ilmne, et konksud hoidsid kunagi paigal käsipumpa ja et see siin on aastaid peidus püsinud looduslik allikas. Kui palju aastaid? Kannatust. Otse kivikaane all leidub jälgi veel ühest avausest. Miski, mis meenutab allikalupja uuristatud kahekihilist silluse nurka, kaardub mõne jala ulatuses ja kaob siis kaljusse. Kui see lahti kaevata, kas osutub see siis tiigiks? Olen lugenud ühest siit kandi mehest, kes läks jõuluõhtul tagahoovi õhtusöögi jaoks salatit korjama ja vajus keeruliste sarkofaagidega etruski hauda. Võib-olla pole see muud kui juhuslik kaljulõhe, mis andis majapidamisele vett? Kuid milleks siis need nikerdused? Ja miks kaeti vanad nikerdused lameda kiviga? Küllap kaeti see siin kinni pärast lähedal asuva teise kaevu kaevamist. Meil on nüüd kolmas kaev; meie oleme veeotsijate kõige hilisem kiht, meie tehnika – kiunuvad puurid, mis läbistavad ükskõik kui paksu kalju – on selle salajase loodusliku lõhangu leidja omast võrreldamatult kaugenenud.

      Kutsume sinjoore Martini seda imetabast leidu vaatama. Ta seisab, käed taskus, ega võta vaevaks isegi kummarduda, et paremini näha. „Boh,” ütleb ta (boh on universaalne sõna, mis tähendab vastavalt vajadusele „nojah”, „ah mis”, „kes teab” või „pole oluline”) ja viipab käega sinnapoole. „Acqua.” Meie vaimustumine mahajäetud majadest ja asjadest, nagu iidsed kaevud, kinnitab tema arvamust, et me oleme nagu lapsed, kelle tujudesse tuleb suhtuda mõistvalt. Näitame talle kivist valamut ja seletame, et kavatseme selle välja kaevata, puhastada ja kasutusele võtta. Ta ainult vangutab pead.

      Meiega kaasa tulnud Giuseppet erutab see enam. Temast oleks pidanud saama Shakespeare’i-näitleja. Ta liigendab kõik oma laused kolme-nelja žestiga – keha elab igale sõnale innukalt kaasa. Alla auku vaadates kasvatab ta peaaegu tiritamme. „Molta acqua.” Ta osutab kahte suunda. Meie arvasime, et kaev suubub vaid ühele poole, kuid tänu pea alaspidi rippumisele näeb tema, et kivi looduslik kaldenurk langeb ka teises suunas. „O.K., yes!” Need on tema ainsad ingliskeelsed sõnad, neid kuuldavale tuues ajab ta mõtte haaramiseks alati käed laiali. Ta tahab paigaldada siia aia tarbeks uue käsipumba. Oleme neid erkrohelisi pumpasid Val di Chiana farmiderajooni rauakaupluses juba tähele pannud. Ostame ühe sellise kohe järgmisel päeval ära, korgime toru lahti ja kinnitame pumba otse vanade konksude külge. Giuseppe õpetab meid seda tööle panema, valades sellesse vett, käepidet samal ajal rütmiliselt alla surudes. See on töövõte, mida mu geenid juba ammuilma ei mäleta, ja ometi tundub kriuksuv-sujuv liigutus täiesti loomulik. Paar kuiva korinat, ja värske jäine vesi sööstab ämbrisse. Meil jätkub oidu tundmatu päritoluga vett mitte juua. Selle asemel avame terrassil veinipudeli. Giuseppe tahab kuulda lugusid Miamist ja Las Vegasest. Meie pilgud ekslevad mägede rohelises tihnikus. Giuseppe arvates peaksime tegelema eelkõige oma palmidega. Kuidas me küll mõtleme neid pügada? Nad on mis tahes redelist kõrgemad. Kahe klaasi järel väänleb Giuseppe neist pikema latva. Ta näol on naeratus, millest laiemat pole ma veel kunagi näinud. Latv paindub ja ta libiseb kiiresti tüve mööda alla, pisut liiga kiiresti, jääb hetkeks hunnikusse lamama. Ed avab kähku veel ühe veinipudeli.

      NAGU SELGUB, OLI EELMISEL OMANIKUL VEE KOHA PEALT ÕIGUS. VÕIBOLLA ei tasu meil võrrelda oma veekorraldust Villa d’Este’iga, kuid igatahes on see piisavalt põnev, et meelitada meid veel mitmeks päevaks kaevama ja maad uurima. Keeruline maa-alune veevõrk aitab meil mõista, kui kallihinnaliseks vett siin kandis peetakse. Kui vesi voolab, tuleb mõelda selle säilitamisele; kui seda on külluses, nagu meie krundil, tuleb osata seda vääriliselt hinnata. Assisi Püha Franciscus pidi seda teadma. Oma luuletuses „Olendite palvelaul” kirjutas ta: „Ole kiidetud, oo Issand, et andsid meile õde Vee, sest tema on nii tarviline, allaheitlik, hinnaline ja vooruslik.” Me õpime kohe säästvalt duši all käima, nõusid ja hambaid pestes kraani võimalikult kiiresti kinni keerama.

      Huvitaval kombel on sellel vanimal kaevul kahel pool rennid, mistõttu ülemäärane vesi voolab tsisterni. Tsisterni ümbrust puhastades leiame kaks kivivanni rõivaste pesemiseks ja nende kohalt kiviseinast veel konkse, kus oli nähtavasti rippunud veel üks pump. Et piiskagi kaduma ei läheks. Ja seal, vähem kui viie jala kaugusel looduslikust kaevust, seisab vana kaev, mis eelmisel suvel kuivaks jäi – nüüd talviste vihmade täidetud. Käsipump jäägu potitaimede kastmiseks, otsustab Ed, vanast kaevust niisutame muru ja maja jaoks on meie uus uhke pozzo, sada meetrit sügav, paksust kaljust läbi puuritud.

      „Suurepärane vesi,” kinnitab pozzaiolo, kaevupuurija, kui me talle selle eest terve varanduse maksame, „ulatub põrgusse välja, aga külm kui jää.” Loeme talle raha peo peale. Ta ei taha tšekki – tšekiga maksab ju ainult see, kellel pole raha. „Acqua, acqua,” ütleb ta kogu krundile viibates. „Küllalt palju, et bassein teha.”

      PANIME MAJA OSTES HAJAMEELSELT TÄHELE, ET FASSAADI SUHTES RISTLOOdis kulgev kivimüür oli paaris kohas varisenud. Mahakukkunud kivilahmakate vahel kasvasid umbrohi, parkmulla- ja viigipuud. Kui me maja esimest korda nägime, seisis seina kohal neljakümne-jalane roniroosidega kaetud lehtla, mida ääristasid sirelid. Müügihinna kokkuleppimiseks naastes avastasime, et lehtla on kadunud, aia puhastamise tuhinas maha kistud. Roosid ja sirelid olid maatasa tehtud. Kui ma sellelt laastamistöölt pilgu majale tõstsin, nägin, et pleekinudrohelised aknaluugid olid värvitud läikivaks tumepruuniks. Selle jahmatusega jäid kivilasud kahe silma vahele. Hiljem sai meile selgeks, et hiiglaslik 120 jala pikkune kivimüür tuleb uuesti üles ehitada. Unustasime romantilise lehtla ja roniroosid.

      Nende paari nädala jooksul, mis me pärast majaostu eelmisel suvel siin veetsime, asus Ed kahel pool varisenud kohti müüri lammutama. Mõte maakividest müüri laduda pakkus talle rahuldust: leida iga tühja koha jaoks täpselt õige kivi, koputada see puuvasaraga müüri sisse, märgistada pind ja lüüa täpselt sellise nurga alt, et kivi vajalikust kohast lõheneks. Iidne ehituskunst tundus peibutav, tubli füüsiline töö samuti. Kivikuhjad kasvasid iga päevaga, СКАЧАТЬ