Toscana päikese all. Frances Mayes

Чтение книги онлайн.

      PEAME KAEVU JA MÜÜRI TÄHELEPANUVÄÄRSEKS SAAVUTUSEKS. MAJA AGA on ikka veel puutumata. Kuni suuremad tööd pole valmis, on seal vähe ära teha. Maalritööl pole mõtet, kui seintesse tuleb soojatorude jaoks auke raiuda. Poolakad on aknaraamid puhtaks saanud ja alustanud lubja mahapesemist, et saaks värvida. Meie Ediga töötame terrassidel või sõidame ringi, et valida vannitubade jaoks kahhelkive, püsisisustust, metallosi, värvi; sellele lisaks otsime uue köögi põrandale vanu õhukesi kive. Ühel päeval ostame kohalikust mööblikauplusest kaks tugitooli. Kui nad lõpuks meile kohale tuuakse, tunduvad need kohmakad ning tume kangas veidravõitu, kuid neis on uskumatult mugav istuda, pärast mitut nädalat sirge seljatoega aiatoole. Sajustel õhtutel seame nad teineteise vastu, vahele linaga kaetud kasti, mis on meie söögilaud küünla, moosipurki torgatud metsalillede ja hõrgutistega: pasta baklažaani, tomatite ja basiilikuga. Jahedatel õhtutel põletame veidi oksarisu, lihtsalt rõskuse peletamiseks.

      Erinevalt eelmisest suvest on tänavune juuli sajune. Iga natukese aja tagant puhkeb muljetavaldav torm. Päevaajal ajab see mind elevile, sest ma kasvasin USA lõunas, kus heli- ja värviefektid on tõesti tasemel. San Franciscos on äikesetormid haruldased ja ma tunnen neist tõsiselt puudust. „See kuumalaine lõpeb pauguga,” tavatses ema ennustada, ja ta ei eksinud: kõrvulukustavale mürinale ja kärgatustele järgnes pimestav valgus, kui miljon kilovatti sähvas kogu taeva särama. Paistab, et tormid algavad siin eelkõige öösiti. Istun voodis ja joonistan ruudulisele paberile köögi- ja vannitoaplaane, Ed loeb midagi, mida ma poleks kunagi uskunud teda lugevat. Rooma luuletajate asemel on ta täna süvenenud „Krohvimiskunsti”. Järge ootab „Kodu veevarustus”. Vihm hakkab palmipuude lehti kolistama. Lähen akna juurde ja kummardun välja, et kohe eemale tõmbuda. Piksenooled sähvavad odadena maasse – sakilised nagu koomiksite naivism – neli, viis, kuus tükki korraga, piiramisrõngana maja ümber. Kõuepilved tulevad parves üle mägede, kauge mürin kõlab järsku hoopis teisiti ja kärgatused kostavad nüüd nii lähedal nagu iseenda selgroo murdumine. Maja rappub – enam pole nalja. Lambid kustuvad. Paneme aknad seestpoolt kindlalt kinni ja ikkagi peksab tuul vihma läbi pragude, mille olemasolu me ei osanud ettegi kujutada. Tontlikud tuuleiilid käivad korstnast sisse-välja. Metsik öö. Vihm nüpeldab maja ja meie kaks tobedat palmi nõtkuvad ja painduvad tuules. Tunnen osooni lõhna. Oleme kindlasti välgutabamuse saanud. See torm on meie maja välja valinud. Ta ei kavatsegi edasi liikuda – meie oleme tema keskmes ja lõpuks uhub ta meid nõlvalt alla Trasimeno järve. „Kumba sina eelistaksid,” küsin Edilt, „maalihet või piksenoole täistabamust?” Poeme üleni teki alla nagu kümneaastased ja karjume „Aitab küll!” ja „Ei!” iga kord, kui taevas valgeks lööb. Kõu tungib seintesse ja paigutab seal kive ümber.

      Põhjakaarde lahkuv rajuilm jätab maha puhtaks pestud musta tähistaeva. Ed avab akna ja tuulevine kannab tuppa katkenud okste ja lahtirebitud okaste männilõhna. Elektrikatkestus jätkub. Kui me seal niiviisi patjade najal voodis istume ja ootame, et süda hakkaks normaalses rütmis lööma, kuuleme aknalt mingit mõistatuslikku heli. Aknalauale on laskunud väike öökull. Ta pea pöörleb keha otsas. Võib-olla murdis tuul oksa, millel ta istus, või ajas torm ta lihtsalt segadusse. Kui kuu pilvedest läbi tungib, näeme, kuidas öökull meid põrnitseb. Me hoidume liigutamast. Palvetan mõttes: palun ära tule tuppa. Kardan haiglaselt linde, lapsepõlvest kaasa saadud vana foobia, ja siiski see väike öökull lummab mind. Öökullid oleksid nagu alati midagi enamat: Ameerikas tootemlinnud või vähemalt sümboolsed, ja siin veel kõigele lisaks mütoloogilised. Mõtlen Minerva öökulli peale. Tegelikult muidugi on see lihtsalt väike olend, kelle kodu on siin mäe peal. Oleme tema suuremaid sugulasi õhtusel ajal sageli näinud. Vaikime mõlemad. Kuna lind püsib paigal, jääme lõpuks magama ja näeme hommikul, et ta on ära lennanud. Akna taga valgub orule sulakulda, millesse on segatud vaid kuuendikosa valgust, enne kui päike küürib mägedelt hetkeks õhku täitnud hämu ja tõuseb selgesse lunastatud taevasse.

      Metsistunud juurviljaaed

      ARBUUSITUND – PÄRASTLÕUNANE LEMMIKLÕÕGASTUS. ARBUUSI MAITSET võib pidada maailma parimaks ja pean tunnistama, et Toscana arbuusid võistlevad tasavägiselt nende suhkrununnudega, mida minu lapsepõlves sai Lõuna-Georgia arbuusiväljadelt veel päikesesoojana koju viidud. Ma ise ei õppinud koputamise võtet küll kunagi ära. Olgu arbuus küps või toores, kuulen ma koore pihta koputades ikka sama. Igatahes on kõik need, mis ma lahti lõikan, just küpsuse haripunkti saavutanud: krudisev värskus koos provotseeriva magususega. Kui me jagame oma arbuusi töömeestega, panen ma tähele, et nad söövad ära ka koorealuse valge osa. Jätavad alles vaid longuvajunud rohelise riba. Istun kivimüüril, päike paistab näkku, mul on paks viil arbuusi – olen jälle seitsmene, jäägitult süvenenud oma tilkuvasse maiusesse, mille seemneid saab sõrmede vahelt kaugele lennutada ja mille viljalihasse uuristan lusikasuurusi auke.

      Märkan äkitselt, et sissesõiduteed ääristavad viis männipuud kihavad elust. Heli järgi otsustades võiks arvata, et oravad käristavad takjariide ribasid või haukavad paninot, mis on Itaalias levinud kivikõva torusai. Keegi võõras mees kargab autost välja, haarab maast kolm käbi ja kihutab minema. Siis saabub sinjoore Martini. Loodan, et ta on leidnud kellegi, kes tuleks meie terrasse kündma. Ta korjab üles ühe männikäbi ja kopsib seda vastu seina. Mustad seemned kukuvad välja. Ta lööb ühe neist kiviga katki ja näitab mulle peopesal kestaga kaetud ovaali. „Pinolo,” kuulutab ta. Osutab siis tumedatele seemnetele, mis vedelevad kõikjal sissesõiduteel. „Torta della nonna,” teatab ta veel igaks juhuks. Veel parem, mõtlen mina, oleks teha neist pestot, kasutades ära selle basiilikuuputuse, mis sai alguse kuue taime muldatorkamisest. Jumaldan piiniaseemneid salatites. Piiniaseemned! Ja mina kõndisin nende peal!

      Muidugi teadsin ma, et pinolosid saadakse männipuult. Olen isegi oma San Francisco koduaias puid uurinud, lootes leida käbi sisse peidetud piiniaseemneid. Millegipärast ei osanud ma arvata, et sissesõiduteed ääristavad puud võiksid anda seemneid – suhtusin neisse siiani kui puudesse, mis ei nõua kohe tähelepanu. Seemnekandjad on sellised kunstniku maalitud väljanägemisega piiniad, mõnel pool rannikutuultes kängu kasvanud, mis palistavad paljusid Vahemere-äärseid kuurortlinnu, sedasorti puud, mille saludes hulkus Ravennasse pagendatud Dante. Meie sissesõidutee-äärsed männid on kohevad ja kõrged. Mõelda vaid, et harilik pino domestico (nagu ma oma puuderaamatust loen) toodab rasvaseid pähkliteks kutsutud seemneid, mis on eriti hõrgud röstitult. Üks neid nonnasid, kes küpsetavad rammusaid pinolodega pikitud kooke, elas kindlasti meie majas. Ta valmistas kahtlemata ka vaimustavaid nocciola– ehk СКАЧАТЬ