Verikambi. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ igavamaid vastuseid andis. Kirkele endale aga pigem sellised, millele vastamine talle pisut ebamugavust valmistas.

      „Mul on küsimus Kirkele,” sõnas Gustav, kui järg jälle tema kätte jõudis. „Kas sinuga on viimasel ajal midagi kummalist juhtunud?”

      Gustavi silmad puurisid tüdruku omadesse ning Kirke ei suutnud oma pilku neilt lahti rebida. Need olid lihtsalt nii ilusad ja ligitõmbavad. Huvitav, kui Gustav käituks teisiti, kas ta siis meeldiks mulle, juurdles tüdruk. Või oleks tal ikka selline sünge ja hirmutav aura, mis kõhedust tekitab?

      Kirke pilgutas üllatust teeseldes silmi. „Ei. Miks sa küsid?” Loomulikult ei kavatsenud ta poisile tunnistada, et oli veski juures tajunud kellegi või millegi kummalist juuresolekut.

      Gustavi ilme jäi muutumatult ükskõikseks. „Ma loen lihtsalt seda küsimust.”

      Kirke polnud sugugi kindel, kas selline küsimus tolles mängus üldse oli, kuid ta ei öelnud midagi.

      Kui Gustav oli lahkunud ja Elina ootuspäraselt Joonase juurde ööbima jäi, avastas Kirke, et tal pole veel üleüldse und. Ehkki kell oli juba peaaegu kaks, otsustas tüdruk enne magamaminekut veel natuke lugeda. Ta lõi pooleli oleva raamatu lahti, ent siis tuli talle midagi meelde. Ta oli eelmisel nädalal Tallinnas raamatupoes näinud ühte raamatut, mida ta raamatukogust laenutada kavatses. Ta oli raamatu kaanest foto teinud, et mitte unustada pealkirja ja autorit. Kirke haaras laualt telefoni ja otsis sealt pildialbumi välja.

      Järgmisel hetkel pillas ta telefoni käest.

      Viimane foto ei olnud raamatust, nagu ta oli eeldanud. Foto polnud isegi mitte tema tehtud. Kirke telefoni oli täiesti ootamatult ja vastu igasugust loogikat ilmunud foto, mis kujutas tundmatut neidu pikas valges kleidis. Tüdruku nägu oli udune, õigupoolest nägi ta välja nagu kummitus. Peagi taipas Kirke, et ilmselt see oligi kummitus. Aga kuidas oli pilt sattunud tema telefoni?

      Ja siis ta mõistis: see pidi olema juhtunud veskis. Ainult kuidas see võimalik oli? Kes selle tegi ja kellest?

      Kirke tundis, et ta peab fotost kellelegi rääkima. Aga kellele? Joonasele? Ei, vend peaks teda arulagedaks. Elinale? Jah, aga mida Elina selle kohta ikka öelda oskaks.

      Tegelikult ta ju teadis, kellega ta pildist rääkima peaks. Kirke oleks võinud mürki võtta, et Gustavi ja tolle veski vahel oli mingi seos. Pidi olema. See ei lugenud, et ta ei suutnud välja mõelda, milles see seisnes.

      Just, Gustav! Tüdruk taipas, et see foto ei saa olla ehtne. Kindlasti oli selle pildialbumisse sokutanud Gustav, kui ta Kirke telefoni ära toomas käis. Ilmselt seepärast oligi ta tahtnud üksi minna ja nii kaua veskis viibinud. Ainult et miks? Mille jaoks? Et teha nalja või teda hirmutada? Kas sellepärast oligi poiss paar tundi tagasi küsinud, kas Kirkega on viimasel ajal midagi kummalist juhtunud? Kas Gustav püüdis sellega viidata oma lollile naljale? Kas ta oli arvanud, et Kirke hakkab ise fotost rääkima, ja oli pettunud, kui tüdruk seda ei teinud? Küllap ootas poiss, et tema haige nali pälvib tähelepanu, aga tema meelehärmiks seda ei juhtunud.

      Kui Kirke viimaks voodisse puges, tundis ta fotole mõeldes ikka veel kerget kõhedust. Kui Gustav oli teda hirmutada tahtnud, siis oli see tal peaaegu korda läinud.

      5. peatükk

      Joonas uuris netist väljaprinditud kaarti ja lootis, et nad on ikka õigel teel. Õnneks pidi tõehetk saabuma umbes paarisaja meetri pärast.

      „Sinu õnn, et meile praegu sugulased külla tulid ja ma nagunii ei saaks kodus midagi rahus teha,” lausus Daniel, Joonase kannul läbi võsa kõmpides. „Mis pagana imeasja me üldse vaatama läheme ja miks?” Poiss jälgis murelikult, kuidas ta tennised niiskusest üha tumedamaks värvusid. Aga ta polnud tõepoolest arvanud, et Joonas ta metsa veab. Kuidas oleks ta siis pidanud taipama sobivamaid jalanõusid valida?

      Kurat seda teab, oleks Joonas soovinud sõbrale ütelda, aga hoidis ennast tagasi. „Kui sa tahtsid kodust lihtsalt uttu tõmmata, mis seal siis vahet, kuhu sa lähed,” sõnas ta hoopis. Sest tal ei olnud tegelikult muid ettekäändeid.

      Pärast leitud albumi sirvimist küpses Joonasel peas kindel plaan päevavalges veskisse tagasi minna, et seda põhjalikumalt uurida. Ja ta pidi endale tunnistama, et Danieli oli ta kaasa kutsunud vaid seetõttu, et üksinda olnuks see käik lihtsalt igav ja tüütu. Seda kõike ei saanud ta aga sõbrale rääkida.

      Daniel oli ta parim sõber, klassivend ja bändikaaslane – kolm ühes. Daniel oli nende bändi bassimees ja peamine laulusõnade kirjutaja, vahel Daniel ka laulis. Joonas ise mängis kitarri, Sander oli esisolist ja Roomet tagus trumme. Neil oli juba aasta otsa olnud oma rokkbänd, mille esialgne nimi Pink Curtains neile külge jäigi, kuigi see kõlas algul veidi jaburalt. Siiani olid nad mänginud küll ainult koolipidudel ja ühe korra maakonna noorte ansamblite konkursil, kus nad pälvisid parima uue tulija tiitli. See auhind andis neile kõvasti hoogu juurde ja praeguseks oli neil juba kümmekond oma lugu, mis vähemalt nende endi arvates olid küll päris head. Igal juhul olid bändile siginenud ka mõned fännid, kes ühtki nende esinemist vahele ei jätnud.

      Joonas imetles salaja Danieli, ta ei mõistnud, kuidas suutis poiss nii oskuslikult ja otsekoheselt kirjutada asjadest, millest ta ise vaid mõelda söandas. Kuidas Daniel julges oma mõtteid tunnetest ja armastusest ette kanda, ilma et oleks seejuures piinlikkust tundnud? Ja kuidas ta üldse oskas nii hästi ja sundimatult sõnu seada? Joonaselt nõudis isegi kirjandite kirjutamine lausa üüratult aega, mis siis veel rääkida sellest, et ta peaks kõik mõtted, mida öelda tahtis, mahutama ära lühikesse tekstijuppi.

      „Ohhoo! Mis see veel on?”

      Joonase arutluse katkestas Danieli hüüatus – nad olid jõudnud veski juurde. Danieli üllatus oli täiesti siiras. Joonas oli tema reaktsiooni huviga oodanud, sest ta polnud sõbrale poole sõnagagi maininud, kuhu nad tegelikult lähevad.

      „Sa ei teadnud sellest varem?”

      Daniel pilgutas hämmastunult oma kitsaid, veidi pilukil silmi, mis tema tõmmus näos veelgi ahenesid. „Ei. Miks sa küsid?”

      „Niisama. See on tegelikult meie alevile ju suhteliselt lähedal.”

      „Seda küll. Aga ma pole sellest elu sees kuulnudki.”

      Järgmise tunni jooksul uurisid Joonas ja Daniel veski hoolikalt läbi, aga Joonase pettumuseks ei leidnud nad sealt midagi erilist. Alles siis, kui nad lahkuma hakkasid, märkas Joonas teisel korrusel veel üht ust. Ilmselt oli see sama tuba, kus Kirke oli öösel Gustavit kohanud, nagu Joonasele nüüd meenus. Poiste üllatuseks seisis uks lahti.

      Sisenedes tundsid nad kohe… suitsu lõhna. Tuba oli täiesti lage, erinevalt toast kolmandal korrusel. Põrandal lebasid vaid mõned küünlad ja siia-sinna oli veidi küünlarasva põrandalaudadele tilkunud. Joonas oleks võinud mürki võtta, et küünlad olid veel natuke aega tagasi põlenud. See tähendas, et keegi oli just äsja veskis viibinud. Võib-olla viibis ikka veel?

      Kui poiste pilk langes toa seinale, oli nende üllatus veelgi suurem: väikesed paberisakid knopkade ümber andsid tunnistust, et seinal olid rippunud mingid paberid, mis olid lohakalt või kiirustades ära rebitud. Nagu politseifilmides kurjategijate või uurijate toas. Aga see siin oli ju ometi mahajäetud veski.

      „Mida fucki siin toimub?”

      Joonas kuulis Danieli hääles kerget kõhedust.

      „Ma ei tea,” tunnistas ta ausalt.

      Seejärel silmas ta põrandal üht СКАЧАТЬ