Verikambi. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Elina noogutas. Ainult Gustavit paistis Joonase plaan häirivat, kuid ta ei öelnud midagi.

      Kirke astus veskist välja ja hakkas jõe äärt mööda edasi sammuma. Hetke pärast, kui ta end ümber pööras, et veskile veel viimane pilk heita, nägi ta midagi õõvastavat. Kuid juba järgmisel silmapilgul oli see kadunud. Aga ta oleks võinud mürki võtta, et see oli seal olnud.

      Verine käejälg veski ukse kõrval seinal.

      Joonas tegi veski kolmandal ja teisel korrusel veel põgusa ringkäigu. Päevavalges paistis veski sisemus hoopis teistsugune. Teisel korrusel, kõige viimase viljašahti juures, märkas poiss äkki üht lahtist põrandalauda. Ta togis seda kõigepealt jalaga, kuid seejärel kükitas ja tõmbas lahtise laua üles. Joonase üllatuseks avanes tema ees väike peidik, kus lebas mustade nahkkaantega raamat. Poiss võttis raamatu ja pühkis selle varrukaga ettevaatlikult tolmust puhtaks. Ta pulss ja hingamine kiirenesid, midagi sellist poleks ta küll uskunud end siit leidvat.

      Kui ta raamatu lahti tegi, selgus, et see ei olnudki raamat. See oli album. Tundmatud talupojad ning nende naised ja lapsed vaatasid talle vanaaegsetelt fotodelt vastu. Joonas lappas mõtlikult lehti. Ta püüdis ära arvata, miks oli album peidetud ja kes oli seda teinud.

      Korraks unustas ta isegi valvsuse. Joonas võpatas, kui kuulis oma selja taga samme. Ta peitis albumi kiiresti põue ja lükkas põrandalaua jalaga endisele kohale tagasi.

      „Kaua sul veel läheb?”

      See oli Elina. Tüdruk pööritas tüdinult silmi, kui märkas, kuidas Joonas süvenenult mingit luuki uurib. „Kas sa ei arva, et meid otsitakse varsti juba politseiga?”

      „Võimalik, et otsitakse,” lausus Joonas teravamalt, kui oleks soovinud. Ta oli lihtsalt ärritunud, et tüdruk teda just siis, kui ta oma avastust uuris, segama tuli. Ja üldse, miks nad juba ees minema ei hakanud? Ta ju ütles, et jookseb neile järele.

      Elina haaras Joonasel käest. „Kuule, tule, lähme nüüd.”

      Joonas ohkas, haaras oma seljakoti ja astus tüdruku järel trepist alla.

      Kui Joonas ja Elina veskist lahkusid, ootas Gustav neid uksel. Ta vaatas Joonast sellise pilguga, nagu oleks teda milleski kahtlustanud.

      „Ma juba tulen ju,” sõnas Joonas Gustavile. Ta seisatas veel hetkeks, et veskit silmitseda. Valges nägi veski välja täiesti tavaline, mitte selline nagu eelmisel õhtul hämaras – veidi ebamaine ja müstiline.

      3. peatükk

      Koju jõudnud, tegi Joonas kohe esimese asjana veski asukoha kaardi järgi kindlaks. Selgus, et veski paiknes nende kodust linnulennult kõigest viie kilomeetri kaugusel, kuid mööda jõekallast ülesvoolu minnes olid nad maha käinud üle kahe korra rohkem. Veel avastas poiss koha, kus nad olid õigelt teelt eksinud, kuna olid lootnud oma telefonidele ja mälule – nad olid seda teed ka paar korda varem käinud.

      Nii Kirke ja Joonase kui ka Elina vanemad olid loomulikult muretsenud, kuid politseisse polnud nad õnneks veel helistanud.

      „Me lihtsalt ei uskunud, et keegi teid nelja röövida oleks tahtnud,” oli Kirke ja Joonase isa naljatanud, kuid siiski neid kõvasti kallistanud. „Ja seda, et raba läheduses pole levi, oleksite te võinud muidugi ka ise teada.”

      „Me ei olnud üldse raba läheduses,” õiendas Joonas.

      „Kui te ei tea, kus te täpselt olite, kuidas sa selles siis nii kindel oled?” küsis isa.

      „Olen lihtsalt,” väitis Joonas kangekaelselt.

      Kuid isa tegi nüüd hoopis teist juttu. „Ärge sellest vanaemale rääkige, eks,” ütles ta Joonasele ja Kirkele tõsiselt otsa vaadates. „Tal süda jälle jukerdas eile õhtul. Me ütlesime talle, et te jäite Elina ja Gustavi poole. Polnud vaja, et ta veel teie pärast muretsema peaks.”

      Kirke ja Joonas lubasid, et ei ütle vanaemale sõnagi, kuigi Kirkel oli suur tahtmine vanaemalt uurida, kas vähemalt tema selle veski kohta midagi teab. Ema ja isa igal juhul ei teadnud. Isa polnud muidugi ka üldse siit kandist pärit, aga ema kehitas selle küsimuse peale ainult õlgu ja ütles, et tema küll ei mäleta, et talle oleks kunagi mingist veskist räägitud.

      Õhtul, kui Kirke tahtis oma telefoni hommikuks helisema panna, selgus, et see oli kadunud. Ta tuulas läbi nii oma koti kui ka kõik taskud, kuid juba poole pealt oli ta täiesti veendunud, et kaotas telefoni kuhugi veskisse. Kõige tõenäolisem oli, et see kukkus tal magamise ajal jope taskust välja. Igal juhul ta mäletas, et oli enne uinumist kella vaadanud ja siis oli tal telefon veel alles olnud. Tüdruk lihtsalt ei suutnud oma nii tobedat ebaõnne uskuda. Kuid midagi ei jäänud üle, ta teadis, et peab sinna veskisse veel kord tagasi minema.

      Kui ta seda teistele järgmisel päeval koolis kurtis, ei oodanud ta, et just Gustav end kaasa tulema pakub. Ent midagi polnud parata – Joonasel oli bändiproov ja Elina oli metsas käigust veidi külmetanud. Ja üksi ei soovinud Kirke veskisse mitte mingil juhul tagasi minna, aga telefonita ta ju ka jääda ei saanud.

      Pärast kooli asusid Kirke ja Gustav veski poole teele. Tüdruk oli end seekord varustanud kummikute ja netist välja prinditud kaardiga. Algul kõndisid nad Gustavi telefoni GPSi järgi läbi metsa, ent siis, kui levi ära kadus, püüdsid nad kaardi järgi edasi minna ja suunda veidi paremale, jõe poole hoida.

      Suurema osa ajast sammusid nad vaikides. Terve nende retke jooksul polnud Gustav öelnud rohkemat kui vaid paar lauset metsas orienteerumise kohta. Esialgu oli Kirke püüdnud poisiga ühel või teisel teemal juttu teha, kuid kõik ta katsed mingitki vestlust ülal hoida jäid tagajärjetuks. Mitte et Gustaviga rääkimine oleks olnud talle eesmärk omaette, aga uskumatult tobe oli niisama vaikides vantsida. Tüdruk ei mõistnud, miks poiss temaga üldse kaasa tuli, kui kogu tema hoiakus peegeldus vastumeelsus Kirke seltskonna suhtes. Miks ta koju raamatut lugema või midagi muud meeldivamat tegema ei jäänud? Kirke küll oleks praegu parema meelega kodus olnud. Ent selle asemel arendas ta poisi sabas sörkides juba lausa kiirkäijale omast tempot ja tundis, kuidas ta sellest päris kõvasti higistama hakkas.

      „Kui sa ei taha rääkida, siis ma saan aru. Lihtsalt ma ei taipa, miks sa end üldse kaasa pakkusid,” lausus tüdruk pooleldi nördinult, pooleldi vihaselt pärast järjekordset katset poisiga juttu puhuda.

      Kuid Gustav vaikis ka selle avalduse peale.

      Õnneks hakkas tuttav lagendik juba paistma ja tüdruk ei pidanud kauem ebamugavust tundma. Ehkki nüüd tabas teda uus ebamugavus. Kirke silmitses jõe kaldal seisvat veskit ja lagunenud veskitammi ning temas tärkas taas kõhedus. Tal oli tunne, nagu see veski üldse ei sobiks siia. Midagi oleks sellega nagu valesti. Midagi ilmselget, mida ta hetkel lihtsalt ei taibanud.

      Gustav jäi paar-kolmkümmend meetrit enne veskit seisma ja pöördus Kirke poole: „Oota siin. Ta toon selle ise ära. Mul ei lähe kaua.”

      Kirke tundis teatud kergendust, et Gustav on valmis ise tema telefoni üles otsima, kuid siis adus ta, et jääb sellisel juhul üksinda lagendikule. Mõte üksinda väljas oodata ei meeldinud talle aga põrmugi.

      „Ma tulen ka,” lausus tüdruk.

      „Pole vaja,” sõnas poiss järsult ja kõndis edasi.

      Kirke peaaegu ehmus, sest Gustavi hääles kaikus jälle see kummaline jahedus. Tüdruk jäi kuulekalt välja. Gustav käitus niigi imelikult, tal polnud tahtmist poisiga veel vaidlema hakata. Või ei, tegelikult ta kartis. Ta kartis, mida poiss võib teha või öelda, kui Kirke СКАЧАТЬ