Verikambi. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis võis kergesti vallanduda? Jumal teab… Igal juhul tundis Kirke, et targem on olla ettevaatlik.

      Kui Gustav oli veskisse sisenenud, kõndis Kirke mööda jõekallast edasi-tagasi, silmitses ümbrust ning üritas seda endale sõbralikuks mõelda. See ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Sügisene mets lagendiku kaugemas servas mõjus positiivsele mõtlemisele vaatamata võõralt ja hirmutavalt. Jõgi samuti. Jões oli midagi ähvardavat. Nagu ka jõe teises kaldas, kuhu viis kipakas, pooleldi lagunenud sild, ja kus kasvasid üksikud kidurad sookased ning männid. Kirke tajus seda ähvardust iga keharakuga, kuigi sai mõistusega aru, et see on täielik jama.

      See on tavaline jõgi. See on tavaline mets. Ja mis põhiline – see on täiesti tavaline veski. Ma ei tohi lolliks minna, püüdis tüdruk endale sisendada. Aga tegelikult, südamepõhjas, ta seda „tavalisust” ei uskunud.

      Kirkel hakkas juba külm, kuid poiss ei tulnud ikka veel. Ta vaatas veski poole ja talle näis, et keegi vaatab talle veski kõige ülemise korruse aknast vastu. Üks nägu. Ja see ei olnud Gustavi nägu. See oli naise nägu…

      Tüdruk pööras pilgu ära, ta teadis, et kujutlusvõime mängib talle vingerpussi. Ta oli end siiani ikkagi päris vapraks pidanud, aga nüüd mõtles ta endale järjest uusi hirme juurde. See, et poiss nii kaua viivitas, ei olnud ju normaalne. Aga võib-olla leidis Gustav midagi põnevat ja jäi seda uurima? Või ei olnudki Kirke kaotanud oma telefoni tuppa, kus nad ööbisid? Vahest otsis Gustav seda terve see aeg mööda veskit taga?

      Terve see aeg? Tüdruk märkas, et väljas hakkas juba pisut hämarduma. Aeg, mil ta oli jõe kaldal jalutanud ja oodanud, tundus korraga peaaegu igavikuline.

      Ent just siis, kui Kirke oli otsustanud, et läheb poisile veskisse järele, Gustav tuligi. Hetkel, kui ta tüdrukule telefoni ulatas, valdas Kirket veider tunne. Tunne, mida ta seletada ei osanud. Midagi oli poisi juures teisiti. Nagu mingi kummaline energiaväli oleks Gustavi ümber hõljunud.

      „Mida sa tegid seal nii kaua?” küsis tüdruk, kui nad olid juba lagendikult lahkunud. Lagendikult, kuhu Kirke ei kavatsenud enam iialgi tagasi tulla.

      Gustav kehitas õlgu.

      Kirke ei korranud oma küsimust. Ta ei julgenud. Gustav käitus lihtsalt niivõrd veidralt. Kirke tundis jälle, et kardab. Tagasiteel tõstis nüüd tema tempot: iga samm, mis teda veskist kaugemale viis, muutis õõnsa tunde kõhus veidi väiksemaks.

      Kirke istus kirjutuslaua taga. Ta võttis lonksu teed, kuid märkas, et see oli juba jahtunud. Ta tundis endiselt külmavärinaid.

      Kui nad Gustaviga lõpuks tagasi jõudsid, oli juba päris pime. Viimased paar kilomeetrit oli veel vihma sadanud ja kuigi ta kandis seekord kummikuid, olid jalad ikkagi külmetama hakanud. Kodus oli ta endale suure kruusitäie kuuma teed teinud ja õppima asunud.

      Kuid tee polnud enam soe, ehkki ta polnud seda veel maitsnudki. Jah, muidugi. Ta oli magama jäänud. Lehed eesti keele vihikus, mis lahtiselt ta ees laual lebas, olid veidi kortsus. Ta oli hakanud kirjandi mustandit ümber kirjutama ja…

      Kirke ei mäletanud, et ta oleks tegelikult üldse midagi kirjutanud, aga sellegipoolest seisid vihikus paar rida. Käekiri oli võõras ja ta ei saanud sõnadest aru. Aga tekst ei saanud ju iseenesest siia tekkida. Ta pidi olema selle kirjutanud. Muud võimalust ei olnud. Ta oli kaks ööd vähe maganud ja nüüd uuesti kümmekond kilomeetrit maha kõmpinud. Ilmselt oli ta kurnatud, tõenäoliselt oli seepärast ka ta käekiri loetamatu. Ohates rebis ta lehe vihikust välja ja alustas kirjandit otsast peale.

      Samal ajal istus Joonas oma toas voodil ja sirvis veskist leitud albumit. Albumisse ei olnud poisi üllatuseks keegi mitte sõnakestki piltide juurde kirjutatud, samuti olid kõik fotodel olevad inimesed talle täiesti võõrad. See viimane oli küll iseenesest igati loogiline, kuna fotode seisukorra ning inimeste rõivaste järgi otsustades oli tegu suhteliselt vanast ajast pärit piltidega. Poiss oletas, et fotod pärinevad eelmise sajandi algusest või koguni üle-eelmise lõpust.

      Joonas ei osanud öelda, kas see album kuulus ainult ühele perekonnale või mingile suuremale inimgrupile, sest fotod olid väga erinevatest inimestest. Justkui oleks keegi pildistanud järjest ühel ajal ühes külas elanud inimesi. Kuid milleks? Tema teada ei tegelenud sel ajal veel ju keegi koduloo uurimisega.

      Päris albumi lõpu eel hakkas Joonase süda korraga kiiremini lööma. Ta püüdis endale sisendada, et see, mida ta just nägi, polnud lihtsalt võimalik. Ja ta uskuski seda. Kuid tema keha ei uskunud: poisi süda peksis endiselt ja ta tundis, kuidas laup kattus külma higiga.

      Joonas lõi viimaks albumi plaksuga kinni. Tapeedi muster, mida ta seejärel kümmekond minutit vahtis, moodustas ta silme ette kummalisi, kurjakuulutavaid kujundeid. Kujundeid, millest moodustusid käed, sõrmed ning õõvastavad mitmeharulised haarmed – ja kõik need haarasid tema järele.

      Või ei, siiski mitte. Need haarasid tegelikult hoopis Kirke järele.

      4. peatükk

      „Teeks midagi õhtul või?”

      Joonas toppis endale pool võileiba korraga suhu. Ta oli harjunud kiirustama, et mitte kooli hilineda. Kuid täna ei olnudki mingit kooli. Oli laupäeva hommik ja nad istusid Kirkega hommikusöögilauas. Ema ja isa olid juba varakult nädalavahetuseks Viljandisse, isa vanemate juurde sõitnud, ning nemad olid kahekesi koos vanaemaga koju jäänud.

      Kirke tõstis pilgu. „Ma mõtlesin, et sul on Elinaga mingid plaanid.”

      Joonasel olidki peamiselt Elinaga mingid plaanid, ja noil hetkil vihkas Kirke neid mõlemaid. Hea küll, ta päris ei vihanud neid, aga igal juhul tundis ta end üksikuna. Joonas oli talt röövinud parima sõbranna. Ja tema parim sõbranna oli röövinud talt venna. Ja nad mõlemad olid sealjuures nii kuradima õnnelikud ka veel. Siiani oli Kirke laupäevaõhtuti kas koos Elinaga midagi ette võtnud või siis Joonasega niisama teleka ees vedelenud ja filme vaadanud. Aga nüüd pidi Kirke kõik õhtud kas üksi või siis kellegi teisega veetma. See polnudki tegelikult probleem, sest tal oli loomulikult ka teisi sõbrannasid, kuid ta tundis end sellegipoolest petetu ja mahajäetuna.

      See oli alanud millalgi kevadel. Kord, kui Kirke jäi trennist tulles veidi hiljaks ja Elina oli talle varem külla jõudnud, leidis ta tüdruku Joonase toast. Selles polnud iseenesest midagi imelikku, sest nad olid lapsest saadik sõbrad olnud ja oli ju igati viisakas, et Joonas ei lasknud Elinal üksinda Kirket oodata. Kuid järgmine kord, kui Kirke saabus õigel ajal, oli omakorda Elina veidi varem jõudnud. Ent ka siis ei osanud Kirke veel midagi kahtlustada – kuni ta nägi, kuidas Joonas ja Elina paar nädalat hiljem koolipeol terve õhtu teineteise vastu liibudes tantsisid. Just siis oligi Kirke tundnud, et teda on petetud. Tema kaks kõige lähedasemat inimest on tema selja taga salatsenud ja siis ta veel peaaegu ka hüljanud.

      „Miks te siis ometi mulle midagi ei öelnud?” oli ta järgmisel hommikul Joonasele pahvatanud.

      Joonas oli vastates Kirke pilku vältinud. „Alguses tundus nagu kuidagi liiga vara ja pärast me enam ei osanud sellest juttu teha,” oli Joonas endale nina alla pomisenud.

      Elina oli midagi umbes samasugust poetanud. Umbes nõnda, et algul ta arvas, et äkki ei tule neil midagi välja, ja siis veel, et ei tea, kuidas Kirke sellele reageerinud oleks, ja muud sellist jura.

      Kirke reageeris sellele aga täpselt nii, et ei rääkinud nende kummagagi pea kaks nädalat. See oli tagantjärele mõeldes kahtlemata tobe, aga ta oli nii kohutavalt solvunud. Pealegi oleks ta end nendega koos nagunii viienda rattana tundnud. Ta tundis seda tegelikult vahel praegugi, aga nüüd jõlkus nendega kaasas veel ka see tobe Gustav.

      Miks, СКАЧАТЬ