Verikambi. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mingi hull?” küsis Daniel aknast välja vaadates.

      „Ei, hull mitte,” pomises Joonas rohkem endale nina alla kui sõbrale vastuseks. Ta teadis, kes see oli – loomulikult Gustav. Üks oli kindel: Gustav oli tõepoolest imelik. Joonas mõistis, et tegelikult oli Kirkel kogu aeg õigus olnud. Aga mida paganat Gustav siin tegi, seda poiss ei mõistnud.

      Joonas pistis leitud paberi vargsi tasku, ta ei tahtnud, et Daniel selle kohta pärima hakkaks. Ta poleks nagunii osanud midagi kosta. Ja albumist ei saanud ta ka rääkida. Lihtsalt ei saanud.

      „Näe, siin põranda vahel on üks paber,” sõnas Daniel kummardudes.

      Joonas polnud seda märganudki. Poiss tundis, kuidas talle klomp kurku tõuseb: ta ei teadnud, mida sellelt paberilt veel oodata võis.

      Daniel võttis paberi ja uuris seda kulmu kortsutades.

      Joonas tõmbas lehe talt käest. Kuid ka tema ei osanud paberil olevale küsimusele vastata.

      „Kes on trikster?” seisis konarliku käekirjaga kirjutatult paberitükil.

      Daniel vaatas Joonasele alumist huult närides otsa. „Kuule, hakkaks äkki minema? Kurat teab, mis siin lahti on.”Joonas noogutas. Ka tal oli just sama mõte peast läbi vilksatanud.

      Kui nad veskist välja jõudsid, tundus Joonasele äsja kogetud kõhedus naeruväärsena. Päike paistis ja puude kollasepunasekirjud lehed helkisid selle valguses rõõmsalt. Tal hakkas oma arguse ja hirmu tõttu korraga piinlik.

      Joonas silmitses metsa ja jõge ning talle meenus, et nad polnudki eelmisel korral veski ümbruses ringi vaadanud – kohale jõudes oli olnud juba peaaegu pime ja lahkudes olid nad kiirustanud.

      „Vaataks veidi ümbrust ka,” tegi Joonas ettepaneku.

      Daniel kehitas õlgu. Joonas sai aru, et sõbral puudub selle vastu igasugune huvi, aga otseselt ta ei keeldunud ka.

      Veski taga oli väike välu, mida ümbritses mets. Huvitav, et see pole võssa kasvanud, mõtiskles Joonas, metsa poole suundudes. Siin siis vist tõepoolest käis keegi. Kuid miks?

      Daniel märkas neid esimesena.

      „Mis koht see tegelikult on?” küsis Daniel ja ta hääl tundus Joonasele veidi imelik.

      Joonas vaatas sõbra poole, kuid Daniel jõllitas midagi neist paarkümmend meetrit vasakul. Nüüd nägi neid ka Joonas.

      Haudu. Hauakääpaid. Kuigi neil polnud ei riste ega kive, oli ilmeksimatult tegu haudadega. Neid oli metsa all paarikümne ringis, võib-olla isegi rohkem. Enamik neist oli maaga peaaegu ühetasaseks vajunud, kuid paar tükki olid teistest pisut kõrgemad.

      „Ma ei tea,” pobises Joonas. Ja see oli tõsi, ehkki südames tundis ta, et valetab. Kuid ta tõesti ei teadnud.

      „Kelle hauad need on?” päris Daniel ja jällegi jäi Joonas vastuse võlgu.

      „Pole aimugi. Võib-olla peeti siin sõja ajal lahinguid?” pakkus Joonas.

      Ent kääpad nägid välja sellised, et pärinesid ilmselt palju varasemast ajast kui viimane maailmasõda. Pealegi, kas siis ei maetud enamikku sõdureid ühishauda? Midagi oli kääbastega justkui valesti, kuid Joonas ei taibanud, mis nimelt.

      „Need ei ole ju maha jäetud.”

      „Mida?”

      „Need hauad on hooldatud,” sõnas Daniel. „Omal moel. Kas pole kummaline?”

      Joonasele meenus võti, mille Gustav oli leidnud, ja veskituba, kus olid voodid ning laud, ja lagendik, mis ei olnud võssa kasvanud. Keegi kahtlemata käis siin. Kuid mida tegemas? Haudu hooldamas? Kes see inimene oli? Ja kes olid need surnud? Ja siis ta taipas – ristid. Just see oligi teda alateadlikult häirinud. Miks polnud haudadel riste?

      „Kas sa pole päris kindlasti kohe sellest veskist midagi varem kuulnud?” küsis Joonas veel kord Danielilt.

      „Lolliks oled läinud või?” kähvas Daniel ja vaatas Joonast peaaegu vihaselt. „Miks ma peaksin sellist asja varjama? Milleks?”

      Joonas vaatas maha. Jah, miks peaks? Või miks tema õigupoolest varjas?

      Kogu tagasitee seisid kääpad Joonasel silme ees. Ta oli lootnud leida veski juurest vastuseid, kuid selle asemel sai ta juurde terve hulga küsimusi.

      Tribal-tätoveeringuga poiss tõmbas hõbedast noateraga oma peopessa kitsa joone. Silmapilkselt hakkas haavast verd immitsema. Ta vaatas seda hetke, enne kui peopesa teistpidi keeras ja verel mullale voolata lasi.

      Hõbeteraga nuga oli nende perekonna reliikvia. Seda oli edasi antud isalt pojale mitmete põlvede vältel. Nuga polnud eriti suur, kuid oli see-eest raske. Selle tera oli puhtast hõbedast ja pea luust. Luu sisse oli kraabitud mitmeid sümboleid, millest poiss tundis vaid mõnda ja enamiku tähendust üksnes uduselt aimas. Ta soovis vahel, et nuga oskaks rääkida. Rääkida kõike, mida ta teadis. Poiss oli kindel, et nuga mäletas. Mäletas tema esivanemaid, kelle vahel oli käest kätte liikunud, mäletas riitusi, milles oli osalenud, mäletas sõda ja katku, näljahädasid ja ikaldusi, armastust ja surma.

      Armastust ja surma… Poiss silmitses haava oma peopesas ja verd hõbedasel teral. Midagi ei olnud tegelikult muutunud. Kahekümne esimene sajand ei küsinud, kas ta tahtis siin viibida. Ja tema poleks osanud ka vastata. Ta pidi möönma, et paljud leiutised tegid elu kahtlemata lihtsamaks, aga inimesed olid ikka samasugused kui sajandeid tagasi. Ja ka usk oli sama lihtne kui vanasti. Muutumatutena püsisid ka armastus ja surm, olles endiselt sama puhtad, ilusad ja lõplikud.

      Aga ehkki ta sisendas endale vastupidist, ta ikkagi kartis neid. Huvitav, kas ka teised olid kartnud? Tema esiisad, kes olid need asjad varem läbi teinud. Need, kes olid elanud varem, ajal, mida poiss endale vaevu ette kujutada suutis.

      Tribal-tätoveeringuga poiss vaatas oma verd mullal: punasest nestest olid nüüd nähtavad vaid paar veidi tumedamat plekki. Seejärel luges ta nende nimed ette. Oma esiisade nimed, nii kaugele aastasadade taha, kui ta neid teadis; kõigi nende nimed, kes olid enne teda hoidnud käes seda nuga. Ja kõigi nende nimed, kes olid kogenud armastust ja surma.

      Tammiku Haugas Tammiku talust ja tema poeg Haigur, seejärel Huik ja Tuli, Himot ja Laas. Ja Niglas, kes ainsana tegi vea. Kellele peale pandud needust kandis edasi kogu nende suguvõsa meesliin.

      Kelle needust kannab ka tema.

      Niglase poeg Nigul, seejärel Hindrik, Tambet, Kristian, Urmet, tema vanaisa Orm ja tema isa Teo.

      Kõige viimaseks lausus ta iseenda nime.

      See oli hea, kuid samas ei olnud ka. Elina lebas Joonase kõrval voodis ja püüdis mõelda, kas poiss ikka tahab, et ta siin on? Kas ta tahab temaga suudelda? Kas ta üldse on oma mõtetega praeguses hetkes?

      „Mis toimub?” küsis tüdruk.

      Elina tundis, kui krampis oli Joonase keha. Ta tõmbus veidi eemale ja vaatas poissi uurivalt. Ta sai ju aru, et midagi oli valesti.

      Joonas silitas veidi kohmakalt tüdruku juukseid. „Midagi ei toimu,” pomises ta.

      „Jaa, aga…” Elina püüdis õigeid sõnu leida. „Aga su mõtted on mujal. Ja see… lihtsalt varem… No sa oled juba mitu päeva kuidagi imelik olnud.”

СКАЧАТЬ