Verikambi. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tähelepanelikult. Küsimuste ja kahtluste laviin ründas korraga ta mõtteid. Mis siis, kui Elina kahtlustab midagi? Mis siis, kui Gustav kahtlustab midagi? Mis siis, kui Elina kahtlustab hoopiski midagi muud? Oh, jumal küll…

      Elina kehitas õlgu. „Ma ei tea. Ta käitub ka viimasel ajal veidi kummaliselt.”

      „Kuidas ta siis käitub?” Joonas küsis seda muretul toonil, ent tundis, kuidas tal süda ootusärevusest kiiremini tööle hakkas.

      Elina naeratas võidukalt. Joonas oligi liimile läinud. Mitte et ta nüüd valetanud oli, sest Gustav käitus tõesti viimasel ajal veel salapärasemalt kui muidu, aga tüdruk oli tunnetanud Joonase huvi.

      „Sa siis ikkagi ei räägi mulle?” küsis Elina.

      „Mida?” Joonas tundis, kuidas ta ärritus. Teda ajas närvi see, et ta ei teadnud vastuseid. Ta ei teadnud, mis värk selle albumi ja veskiga oli. Ja sealt leitud sedelitega. Ja seetõttu ajas teda eriti närvi see, et Elina teda praegu küsitles.

      „Seda, miks sa oled pärast meie väikest matka hoopis teistsugune.”

      „Ma ei ole teistsugune,” vaidles Joonas. „Sa võib-olla näed mind teistsugusena. Võib-olla hakkab sul esialgne armumine üle minema ja nüüd sa alles näed mind sellena, kes ma tegelikult olen.”

      Joonas taipas juba neid sõnu lausudes, et teeb Elinale liiga, kuid ta ei suutnud end tagasi hoida. Ta oli lihtsalt nii paganama vihane iseenda peale ning muu ei olnudki hetkel tähtis.

      6. peatükk

      Kirke läks uksekella peale avama. Oma üllatuseks leidis ta eest Elina.

      „Joonasel on bändiproov. Sander vist ei saanud muul ajal, igatahes ta helistas ja Joonas tormas kultuurimajja.”

      Kirke ei mõistnud isegi, miks ta seda nii pikalt üldse seletama pidi. Ajagu Joonas ise oma asju. Ta tundis ikka veel Elinaga kahekesi jäädes väikest nördimust.

      Elina ei lausunud sõnagi, ta seisis natuke kurva näoga endiselt trepil ja näppis oma telefoni. Ka Kirke ei osanud rohkem midagi öelda. Ta lootis südamest, et Elina minema läheb. Ta polnud sellest saadik, kui teada sai, et Joonas ja Elina käivad, Elinaga kauem kui kümmekond minutit kahekesi koos olnud. Ta kartis, et see käiks talle üle jõu. Et ta ei oskaks midagi rääkida ja tema sisemine segadus paistaks välja.

      Aga Elina ei läinud kuhugi. Kirke tajus, et olukord muutub juba naeruväärseks, ja seepärast langetas ta kiire otsuse.

      „Ma ei tea, sa võid põhimõtteliselt ju edasi tulla,” lausus Kirke võimalikult ükskõikselt. „Ma võin Joonase tulekuni su aega sisustada.”

      Elina astus sisse. Ta ei lausunud endiselt sõnagi.

      „Sa oled ikka veel meie peale pahane, eks ole?” Elina hakkas rääkima alles Kirke toas.

      Kirke kehitas õlgu. Tal polnud tahtmist tunnistada, et ta ikka veel endisi aegu taga igatseb. Nagu tal endal polekski siis mingit oma elu. Kuigi vahel tundus talle, et nagu ei olnudki. Elina oli olnud ta parim sõbranna täpselt nii kaua, kui Kirke mäletas. Nad olid teinud kõike koos: õppinud koos ujuma, esimest korda koolist poppi visanud, proovinud esimest korda koos alkoholi, sõitnud mootorrattaga. See nimekiri oleks võinud olla kilomeetripikkune, kuid juba paari asja meenutamine valmistas Kirkele tuska. Sest nüüd tegid Elina ja Joonas kõike koos. Ja tema oli see, kes korraga oma elust mingit pidepunkti ei suutnud leida.

      „Mina küll oleksin. Päriselt. Ja sellepärast saan ma aru, kui nõmedad me olime.” Elina näperdas endiselt telefoni. „Mul on nii kahju. Ausalt.” Tüdruk vaatas peaaegu andekspaluvalt Kirkele otsa. „Kui ma oskaksin kuidagi seda olukorda muuta, siis – usu mind – ma muudaksin.”

      „Ma tean.” Kirke tajus, et tal poleks tasunud seda öelda. Ehk oleks ta pidanud Elinal veel veidi praadida laskma, kuid samas oli mingi osa temast sellest pingeseisundist juba ammu tüdinenud ja väsinud. Ta soovis, et kõik oleks jällegi endine.

      „Ma tean, et see kõlab tobedalt, aga ma arvan, et sa peaksid ka endale mingi kuti vaatama,” lausus korraga Elina.

      Just vahetult pärast seda, kui nad olid rääkinud koolist ja uuest eesti keele õpetajast. Suurepärane ajastus.

      „Mingi kuti?” Kirke kergitas küsivalt kulmu.

      „No okei, sellise ikka, kes sulle meeldib. Kuule, see on väga hea mõte tegelikult,” läks Elina oma ideest juba elevile.

      Kirkele näis, nagu oleks Elina avastanud mooduse, kuidas endale lunastust leida. Mingi kuti? Siin alevis polnud normaalseid kutte just jalaga segada.

      „Oled kindel?” Kirke küsis seda Elina õrritamiseks.

      „Jah, muidugi olen. Teeks nüüd kohe nimekirja kõikidest meie kooli poistest, kes sulle meeldivad,” pani Elina ette.

      „Ma ei tea.” Kirke kõhkles ikka veel. Alles nad peaaegu ei suhelnudki ja nüüd pidi ta hakkama Elinale oma südant puistama. „Ja muuseas, ega see nimekiri nüüd hirmus pikk ka ei tuleks,” lisas Kirke.

      Elina lõi käega. „Vahet pole. Lühema nimekirjaga ongi lihtsam tööle asuda.”

      „Tööle asuda?” Kirke ajas silmad suureks. „Sa mõtlesid Joonase puhul ka nii või?”

      Elina tõsines. „Ei, Joonasega ei olnud mul mingit plaani. See tõepoolest lihtsalt juhtus nii.” Ta võttis Kirke laualt märkmepaberi ja pastaka. „Nii, lase käia!”

      „Kuule, see on tobe!”

      „Mis asi? Sa kardad tunnistada, kes sulle meeldib või? Kuule, nagunii on see Joonase bändi bassimees Daniel.”

      Kirke raputas pead. Daniel oli talle tõesti kunagi meeldinud, ja Elina teadis seda, kuid asjalood olid muutunud. Kui ta oli Danieliga lähemalt tuttavaks saanud, ei leidnud ta poisis enam midagi meeldivat. Daniel oli lihtsalt üks ennasttäis jobu, kes oskas juhtumisi hästi pilli mängida ja lugusid teha. Tegelikult meeldis Kirkele juba pikemat aega Sander. Tüdrukule paistis, et ka poiss pole tema vastu päris ükskõikne, aga kas see on ainult pelk viisakus või on poisi sõbraliku käitumise taga ka tõsisem huvi, seda kavatses ta alles välja uurida.

      „Kes siis? Roomet?”

      „Ei!”

      „Juhan?”

      „Ei! Jumal küll!” Juhan oli nende klassi nohik. Ta välimusel polnud objektiivselt võttes küll eriti midagi viga, ent Kirke ei kujutanud ette, kas neil peale sünniaasta muud ühist oleks. Vähemalt jutule polnud nad siiani veel saanud. Kümne aasta jooksul. Kirke hakkas naerma.

      Ka Elina hakkas naerma, kuid korraga ta vakatas. „Ma tean, kes,” lausus ta peaaegu pidulikult. „Gustav!”

      „Sa teed nalja?”

      „Kas teen?” Elina uuris Kirket tähelepanelikult, et tabada tüdruku näoilmest väiksematki vihjet, mis tõestaks, et tal on õigus.

      „Ma ei tea, kas teed,” tunnistas Kirke. „Aga usu mind, Gustav pole see kohe kindlasti mitte. Muuseas, miks Gustav täna koolis polnud? Kas ta on haige?”

      „Kas sa otsisid teda?”

      „Jah, aga mitte sellepärast, СКАЧАТЬ