Verikambi. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poisile, kes seda kuidagi välja näidata ei osanud ja seepärast lihtsalt tema seltsi otsis, kuid ülimalt suure tõenäosusega oli see siiski välistatud. Gustav oli tema vastu sama ükskõikne ning külm nagu kõigi teistegi vastu, ja tüdruk oleks võinud mürki võtta, et veskisse tagasi ei tulnud poiss mitte selleks, et aidata tal telefoni otsida, vaid mingist isiklikust huvist ajendatuna.

      „Ma mõtlesin, et neljakesi või nii,” sõnas Joonas, tegemata väljagi Kirke torkest tema ja Elina aadressil.

      „Neljakesi? Sa mõtled, et Gustav tuleb ka?” Kirke muigas. Ta ei saanud aru, mis rõõmu võis nende seltskond Gustavile pakkuda. Vähemalt poisi käitumise järgi otsustades oli tal nendega pea sama igav kui neil temaga. Ta kaalus isegi võimalust, et Gustavile meeldib hoopis Joonas, aga see tundus samuti jaburana. Kirke uskus, et Gustavile ei meeldi tegelikult üldse keegi. Võib-olla ainult poiss ise meeldib endale, kui sedagi.

      Joonas kehitas õlgu. „Mis siis on? Ta ei meeldi sulle või?”

      „Ja sulle meeldib? Ta võiks laupäeva õhtul midagi ju oma sõpradega teha.”

      „Mina olengi ta sõber,” poetas Joonas.

      „Hahaa, hea nali!” Kirke kõverdas põlglikult huuli. „Kuule, räägi, mida sa oma sõbrast siis ka tead?”

      „Mida sa sellega mõtled?” imestas Joonas.

      „Seda mõtlengi. Ma tahan sõna otseses mõttes teada, mida sa temast tead.”

      Joonas ohkas. „Kuule, kui ta ei meeldi sulle, siis me ei kutsu teda, eks.”

      Nüüd oli Kirke kord õlgu kehitada. „Tead, vahet pole. Kutsu, kui tahad. Lihtsalt minu meelest on ta veits imelik ja vahel ajab ta mulle lausa hirmu peale. Ausalt.”

      Joonas noogutas ja lahkus toast. Kirke ei saanud küll täpselt aru, mille kasuks Joonas siis viimaks otsustas, kuid ta ei kavatsenud sellega ka kauem oma pead vaevata.

      Kirke peaaegu ei tajunudki aja möödumist. Lihtsalt äkitselt oligi õhtu käes. Ja tüdruk taipas, et oli terve päeva niisama maha uimerdanud, natuke lugenud ja siis arvutist oma lemmikseriaali vaadanud. Ta otsustas, et õpib pühapäeval, ja kinnitas endale südametunnistuse rahustamiseks, et nädalavahetus ongi ju puhkamiseks. Ta mõtles just, et läheb vaatab endale köögist midagi hamba alla, kui Joonas koputamata sisse astus.

      „Tuled siis ka või?” sõnas Joonas, Kirke tuppa marssides. „Me ootame sind juba tükk aega.”

      „Ootate?” Kirke polnud kuulnud, et keegi oleks tulnud.

      „Nojah, Elina ja…”

      „Gustav?” Kirke ägas.

      „Mis värk teil on? Kas ta tegelikult hoopis meeldib sulle või?” Joonase hääl reetis pisukest tüdimust.

      „Kui ta mulle meeldiks, siis ma ju ei väldiks teda,” märkis tüdruk.

      „Kust mina tean. Igasugu veidrikke on ju olemas.”

      „Jaa, aga mina ei ole veidrik. Mis filmi me üldse vaatame?”

      „„The Vatican Tapes”. Vaimude väljaajamine Vatikani moodi.”

      „Õudukas?” Kirkel hakkas korraga pea ringi käima. Nagu Gustavist veel vähe oleks, nüüd tuletab veel ka see film talle veskiskäiku meelde.

      „Jep.” Joonas oli rahuloleva näoga, ilmselt oli ta netist tõmmanud kõige värskema õudusfilmi.

      „Ma ei tea,” venitas tüdruk. Ta ei teadnudki – nõme oleks olnud minemata jätta, aga mõte õudukast ei vaimustanud teda raasugi.

      „No mis on? Sul pole õuduka-tuju? Ära ütle, et said sellest veskist trauma,” naeris Joonas.

      „Ma ei tea, seal oli kuidagi halb olla,” vastas Kirke vaikselt.

      „Sa oled nagu Gustav.”

      „Kas tema ütles ka, et seal oli halb?” elavnes Kirke.

      „Ei, aga ta käitus seal minu meelest veidi imelikult. Kas või see, et ta sealt hommikul nii väga minema kiirustas.”

      „Muuseas, ta ei maganud seal öö otsa.”

      „Mida ta siis tegi?” hämmeldus Joonas.

      „Ma ei tea. Võib-olla mediteeris. Igal juhul vahtis ta klaasistunud pilgul enda ette, kui ma ta keset ööd ühest ruumist leidsin.”

      „No Kirke, sa ei tule või?”

      See oli Elina, kes oli tulnud Kirke tuppa uurima, kuhu Joonas nii kauaks jääb.

      Kirke ajas end voodilt üles. Enam ei saanud ta minemata jätta, see oleks teistes liiga palju küsimusi tekitanud. Ta heitis korraks pilgu peeglisse, et oma välimust kontrollida, ning astus siis toast välja.

      „Miks teil nii kaua läks?” küsis Gustav, kes vedeles elutoas tugitoolis ja tõstis pea ühe albumi kohalt. Ta pilgus ei reetnud miski, nagu ta ka tegelikult neid oodanud oleks.

      Kirke märkas enda jahmatuseks, et see oli album, kus olid tema ja Joonase lapsepõlvepildid. Ta vaatas küsivalt Joonase poole, kuid vend laiutas vaid käsi.

      „Kohe hakkame vaatama. Ära muretse,” lausus Elina.

      „Ma vaatan, Kirke, et sul olid lapsena ägedad lokid,” sõnas Gustav albumit käest pannes.

      „Kust sa selle said?” küsis Kirke peaaegu vihaselt.

      Poiss nookas peaga. „Riiulist.” Gustav tõusis Kirke poole pilkugi heitmata püsti ja loivas riiuli juurde albumit tagasi panema.

      Kirke istus diivanile, Gustavi tugitoolist nii kaugele kui võimalik. Ta teadis, et oli filmi vaatama tulles teinud vea.

      Film rääkis küll vaimudest, kuid oli siiski nii palju kristliku temaatikaga seotud ja piisavalt kaasahaarav, et Kirke suutis veski peagi unustada. Talle meenus see vaid siis, kui ta märkas, et Gustav jälgib teda. Poisi pilk oli täiesti mittemidagiütlev, kuid sellegipoolest tekitas see tüdrukus kahtlusi. Kahtlusi, et poiss ei vaata teda mitte seepärast, et ta Gustavile meeldib. Ei, ta vaatas teda mingil muul põhjusel. Nagu ta kahtlustaks midagi. Või kontrolliks.

      Kui film läbi sai, avastas Kirke, et Elina ja Gustav ei kavatsegi koju minna. Hea küll, Elina puhul poleks ta seda eeldanudki. Tõenäoliselt kudrutavad nad Joonase toas poole ööni või jääb tüdruk hoopiski ööseks. See oli igati loogiline, sest nad olid ju peaaegu üksi kodus. Teises majatiivas elav vanaema ei tulnud õigupoolest arvesse. Aga see, et ka Gustav ei taibanud minema hakata, muutis Kirke veidi murelikuks.

      „Mängiks äkki midagi?” pani Elina ette.

      Joonas ja Kirke üllatuseks isegi Gustav olid Elina pakkumisega nõus. Seejärel vaatasid nad kõik kolmekesi Kirke poole.

      Tüdruk kallutas mõtisklevalt pead. „Võib kah.” Ega ta veel magama minna plaaninud ja olgem ausad, teda ju ka natuke huvitas, mis edasi saab.

      Elina pakkus välja äsja soetatud seltskonnamängu, millest Kirke kuulnudki polnud. Mängu eesmärk oli kaasmängijatele küsimusi esitada ja nende vastuseid ära arvata. Tegelikult oli see väga hea valik, kuna vastused küsimustele võimaldasid СКАЧАТЬ