Verikambi. Reeli Reinaus
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Verikambi - Reeli Reinaus страница 17
Название: Verikambi
Автор: Reeli Reinaus
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Ужасы и Мистика
isbn: 9789985336571
isbn:
Tüdruk ootas teda ikka veel samas asendis, kuhu oli Danielist jäänud. Poiss lubas endale, et küsib pärast, mis tüdruku nimi on, praegu ei olnud see aga oluline.
Kirke ja Sander kõndisid koos kodu poole. Öö oli ootamatult soe. Sander hoidis Kirkel käest ja tähed särasid nende kohal taevas. Tüdruk tundis, et on õnnelik. Just praegusel hetkel.
Kuid korraga Kirke kangestus. Ta tundis, et miski on valesti. Nad ei olnud üksi. Miski või keegi jälgis neid. Ta oli seda tunnet ka varem tajunud, kuid ta ei taibanud kohe, kus. Ja siis talle meenus – veski juures. Kirke pööras pead ning silmas teda paarikümne meetri kaugusel seismas.
Gustav tuli lähemale, kui nägi, et Kirke oli teda märganud. Poisi jope hõlmad olid lahti ja ta näis olevat veel rohkem purjus kui paar tundi tagasi koolis.
„Sa ei tohi temaga koos olla,” lausus Gustav, kui oli nendeni jõudnud. Poiss rääkis vintis olekule vaatamata täiesti selgelt.
„Jumal küll, Gustav, kas sa ei võiks meid rahule jätta?” pahvatas Kirke.
Sander pigistas tüdruku kätt, kuid ei lausunud sõnagi. Kirke oli talle selle eest mõttes tänulik.
„Sa ei tohi temaga koos olla,” kordas Gustav oma lauset nagu mantrat.
„Ja miks siis?” küsis Kirke viimaks. Ta kartis, et nad ei saagi muidu Gustavist lahti.
Kuid poiss isegi ei vaadanud tema poole. Kirke taipas, et Gustav polnud üldsegi temaga rääkinud. Gustav oli öelnud seda Sandrile. Ta ei lubanud Sandril temaga koos olla.
„Miks siis?” küsis nüüd omakorda Sander.
„Ma ei saa seda öelda, aga sa pead mind uskuma,” sõnas Gustav.
„Nice try,” irvitas Sander.
Kuid Kirke ei naernud. Ta nägi Gustavi silmades meeleheidet ja äkki tuli talle jälle kõik meelde – veski, need kummalised kirjad, mida ta enese teadmata kirjutas, ja imelik pilt telefonis. Ta ei kahelnud põrmugi, et see oli kuidagi Gustaviga seotud. Võib-olla oli poiss teda hüpnotiseerinud? Ja ta kartis, et asi võib minna veel hullemaks. Seepärast ei tahtnud ta poissi enam rohkem raevu ajada.
„Ära tee tast välja,” sosistas ta Sandrile. „Lähme lihtsalt koju.”
Gustav ei tulnud neile järele. Ent sellegipoolest kajasid Kirkel veel koju jõudeski poisi sõnad kõrvus.
„Ega sa haige ei ole?” Liisa katsus murelikult äsja uksest sisse astunud Matise otsaesist. See oli külm, ehkki mehe silmades hõõgus tuli.
Matis raputas naeratades pead. „Ei, ma ei ole haige. Või kui, siis ainult armastusest sinu vastu.”
Liisa naeratas. „Ma näen sind viimasel ajal nii harva. Ka mina olen peaaegu haige. Ma tunnen end haigena, kui ma ei saa sinuga koos olla.” Ta silitas mehe käsivart. „Või siis kasvõi lihtsalt sind näha.”
„Ma tulen sulle varsti järele,” lubas Matis. „Päriselt järele. Siis saame koos olla. Ma luban sulle, et see aeg ei ole enam kaugel.”
„Ma ei jõua enam oodata,” kurtis Liisa. „Ma nii igatsen su järele.”
Mees paitas naise juukseid. „Ma tean, et sa igatsed. Kuid usu, palju ei ole enam jäänud.”
Liisa vaatas Matisele otsa. Matis oli kõige ilusam mees, keda ta teadis. „Ma tulen sinuga kasvõi maailma lõppu,” sosistas ta.
Matis noogutas. „Ma tean, et sa tuled.”
„Ma siis ootan,” lubas Liisa. „Aga vaata, et sinuga midagi ei juhtu. Et sa haigeks ei jää.”
Matis naeratas. „Ära muretse, Liisa. Minuga ei saa midagi juhtuda.”
10. peatükk
Kirke tundis sõrmede all midagi jahedat ja krobelist. Veel enne, kui ta jõudis selle välja tõmmata, teadis ta, et see on album, mille Joonas talt paar päeva tagasi käest oli rebinud. Et Joonas ka asju paremini peita ei oska, muigas Kirke albumit Joonase teksaste alt riiulist välja tirides. Ta oli otsinud vaevalt kümmekond minutit. Kirke toppis albumi kampsuni alla ja hiilis oma tuppa. Õnneks oli Joonas bändiproovis ja polnud karta, et ta seekord vennale vahele jääks.
Kirke tundis endas taas ärevust kasvamas. Kohe saabub tõehetk. Peagi selgub, miks Joonas selle albumi pärast nii endast välja läks.
Kirke sättis end mugavamini voodile istuma ja avas albumi. Algust oli ta juba näinud, kuid ta vaatas uuesti esimesi fotosid, püüdes mõistatada, mis värk selle albumiga ikkagi oli. Kui ta jõudis tumedate juustega tüdruku fotode juurde, pidi Kirke uuesti möönma, et jah, see tüdruk oli tõesti natuke tema moodi. Kuid see ei saanud ju midagi tähendada? Kas Joonas varjas albumit tõesti vaid selle pärast? See polnud loogiline.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.