Название: Ööliblikas
Автор: Katja Kettu
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Классическая проза
isbn: 9789985037898, 978-951-0-41279-4, 978-9985-0-3719-5
isbn:
Minuga läks teisiti. Kui ma sirutasin keeleköndi esihammaste poole, haaras baabuška sellest kinni väikeste tangidega, mida kasutati ilmselt porode märgistamiseks. Petje kibrutas kulmu, viipas, et kummardugu ma ligemale. Rasvaküünlad põlesid nii lähedal, et kartsin oma abitut liha leegi vastu kõrvetada.
„Sel tüdrukul on raske tee. Ja-jaa. Ta võib laagri tulla, aga midagi võõrastele keelatut näha ei tohi.”
Vaatasin vargsi meie ümber kogunenud vaikset hõimu, mille liikmete karvase äärega kapuutside alt vaatasid vastu läbitungivad kristallselged silmad.
„Miks õde ei tohi tulla?” pahvatas Elna, ise ikka veel näost õhetades.
Petje seletas, et laagris hakatakse tähistama Külma lahkumist ja viiakse läbi talitusi, mida võõras silm ei tohi näha.
„Kas Külm on siis läinud?” küsis Elna lumisel kaldavallil lõdisedes.
„Ei, aga varsti läheb. Kukuška ütles.”
Elna ei jõudnud veel küsidagi, kes see Kukuška on, kui Petje rääkis edasi: „Aga sinu tumm õde ei tohi kaugemale tulla.”
„Siia ei saa teda ka jätta, koperdab jõkke.”
Petje mõtles järele, ulatas siis oma nahkkotist topsi salviga. Elna avas purgikese ja nuusutas ettevaatlikult. Tema pupillid laienesid kohe. Ehmatas:
„See on ohtlik rohi. Zabvenije. Karumustikas ja mürkputk. Kust sa seda said?”
„Mul on omad nipid. Tüdruk saaks vähemalt magada.”
Elna noogutas aeglaselt. Ta palus mul mantlihõlmad eest lahti teha, määris taimesalvi mulle rinnale ja ülahuulele. Tugev lehk vallutas kõik mu meeled ja pani silmad vett jooksma. Peaaegu kohe räntsatasin pehkinud kännule, nii et reied mustad.
See oli esimene kord, mil sain tunda unustussalvi mõju.
Tundsin korraga pööritust ja viibisin otsekui udus, ega tea siiani kindlalt, kas nägi und või juhtus kõik päriselt. Igal juhul arvan, et lürpisin põdralihasuppi, misjärel loputati mu tilkuv lõug veega üle ja meid juhatati ohvrisallu. Salu oli suurtest kividest ääristatud lagendik, mille luitundhallide puude okstel valendasid tundmatute ohvriloomade kolbad. Niisketes kivilõhedes vohas härmas sammal ja oranžide jalgadega seenemütse. Ma ei teadnud, kas pealuud kuulusid oravale, sooblile, nugisele, nirgile või porovasikale. Kõige üle valvasid kummalised vasksed teravatipulised ebajumalakujud. Sisse astus hirmuäratav šamaan. Nojti’l oli seljas seemisnahka kleit, pööretel välkusid punasest kalevist palistused. Laanekaku sulgedega ehitud müts heitis õhtusse veel kaua õhus värelevaid varje. Kohal oli vist ainult mõni üksik hõimuliige, aga minu peas oli see sajapäine hulk.
Trumm, läbimõõdult viis kortlit, kõmises otse kõrva ääres. Trumminahk oli vist pärgamentõhukesest poronahast, sest ma nägin läbi selle Petje tulekumast valgustatud nägu. Trumm oli kaunistatud messingvõrude ja helmestega, ilmselt samasuguste klaaspärlitega, mida müütasid tatarlased ja teised kaubasaksad ja millega minagi hiljem oma mõrsjavööd kaunistasin. Nojti joig ajas ihukarvad püsti. Abilised vastasid talle matkides ja leelutusi venitades, lõputult, lõputult. Nojti laul kõlas küll võõralt, ent ometi oli selles midagi ürgselt omast.
Proovisin sõnu meelde jätta, ja nende kohta hiljem küsida, aga Petje ainult naeris, sõnad olid hetkest tulnud ja hetkesse läinud. Kuvavai laulis iidvana joigu, mis lõppes küsimusega:
„Nojti! Räägi. Kust näed sa seda kõike?”
Siis paljastas Petje pea ja pöördus seljaga meie poole. Tulekumas avanev vaatepilt oli nii õudustäratav, et karjatasin valjult. Petje kuklast kasvas välja teine nägu, väike kortsuline vanaeide või maa-aluse lõust, pisut kägu meenutav. Nägu ei söönud ega hinganud, aga võis naeru itsitada või hakata kukkuma või pugistama. Elna sosistas:
„Mis see on?”
„Kukuška.”
Trall ja metsik trummitagumine muudkui kestis. Nojti langes lovesse ja hakkas samblavaibal püherdama, lõkkest lendas sädemeid ja taevas täitus parma tähtedest veel viimast korda enne lõputu valguse aja algust. Need lendasid meie kohal, pöörlesid nagu kurjast vaimust vaevatud ja ma tundsin, kuidas head, kaitsvad vaimud mähkisid mind endasse.
Rohkem ma ei mäleta. Hommikul viskas õhetav, õnnelik Elna mulle poronahksed, soontega tugevasti kokku õmmeldud saapad. Võtsin nende karvased käänised kõvasti pihku ja surusin näo sooja kindlustundesse.
„Õde, oled sa nüüd rahul? Said magada, ja näe, siin on sulle saapapaar.”
Puhkesin rõõmust ja väsimusest nutma. Olin päästetud.
Mida Petje oli siis tulevikust näinud? Elna oli hõiganud:
„Kas Alekseid näed?”
Kukuška vastas äraspidise häälega.
„Ei näe.”
Petje seletas, et rändas ühest maailma äärest teise, sonkis läbi merepõhjad ja kiikas mäetippudele, aga Elna lapsepõlvekaaslast polnud ta näinud. Ma ei tea, võib-olla ütles Petje seda ainult selleks, et Elnat enda nõusse saada, korda see tal igal juhul läks ja Elna lubas sarvilisel šamaanil end lohutada. Petje võttis Elnal piha ümber kinni ja veenis:
„Ei jäta ma sind täna ööseks üksi.”
Ega jätnudki. Unusta Aleksei, ole nüüd minu naine. Taevarand seljandiku taga punetas veel õrnalt, kui Petje vajutas Elna turbasambla hällivasse rüppe, surus jalad vastupanu kohtamata laiali, lükkas vastu jändrikku pedajatüve ja võttis teda kahvaturohelise taeva all, muistsete vaskvaimude ja tuhmide tähtede heatahtliku pilgu all. Petje himu oli vallandudes metsik ja karusüdame söömine oli andnud talle jõudu pureda, pööritada ja armastada naist hommikuni. Elna maailm vabises ja vappus ning tundidepikkuses madinas esiteks vastu pannud liha andis järele, ja hommikul ei osanud ta öelda, kas nutab valust või joovastusest.
„Kutsus endale küljeluuks,” rääkis Elna punastades. „Kohe päriseks, metsamõrsjaks.”
Mu suksutatud ja naiseks karatud õekesel oli kange tahtmine sarvilise kuninga karusnahkade soojendaja koht vastu võtta, aga Elna ei saanud siiski aadet alt vedada.
„Aga ta pole siiski kes tahes püksikandja,” kiitis õde takka, ja lisas oma süükoormat vaagides natukese aja pärast. „Ja ega minu järv sõudes kulu.”
Nojti kohalolek oli meie jaoks suur õnnistus.
„Petje on võimas šamaan. Aga ää sina, õde, sellega oma pead vaeva.”
Isegi meie tagasipöördumisele laagrisse ei järgnenud mingisuguseid karistusmeetmeid, sest Petjel oli kaasas poroliha, mis soolalihast tüdinud valvuritele vägagi mokkamööda oli.
„Kidurikud ja muidu viletsad, ei põdrakari sellest kannata!“
Liikusime vangide vooriga edasi, porode sõrad naksusid ühtlase sörgi taktis. Mustjasroheline jõevesi kohises ja pritsis valget vahtu süljates üle kallaste, sulavast jääst sigivad ürgamööbid ja ripsloomad panid kogu maapinna kihama ning lahvandustes kahlasid unesegaste ja sasipõsksetena kidurad pajud. Mind hirmutas Elna muretu suhtumine meie teekonna СКАЧАТЬ