Ööliblikas. Katja Kettu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ täis. Lamp põleb vee all nagu uppunud laeva kajutis. Kostja õngitseb trepil seistes ülemiselt riiulilt meepurgi ja pöördub siis kiiresti koos saagiga tagasi. Elna lööb luugi kinni. Kostja paneb purgi lauale ja keerab punaruudulise kaane lahti. Torkab leinavate küünealustega sõrme kõigepealt kuldsesse võidesse, siis naudiskledes suhu, lutsib:

      „Armunektar.”

      Jelena Mihhailovna on rahul, asetab minu ette puukausi, nii et auravat suppi pritsib üle ääre ja annab koljatile laksu kuklasse:

      „Kostja, tutvusta oma sõpra. Ja sina, devotška, söö.”

      Habemik teeb mulle silma:

      „Elna oli kõigi küla jõmpsikate ühine kuvavai, vanaema.”

      Mul on raske ette kujutada, et see pahur eit võis olla kellegi armas baabuška.

      „Ja see on minu äripartner Miloza Zorin. Muksa, anna turistile kätt.”

      Tumedate kulmudega labidanägu näperdab väikest punase kestaga videomängu, kus suur gorilla tünne loobib. Mäletan mängu oma lapsepõlvest. Meie peres säärast väikekodanlikkust ei lubatud, nagu ka Disney koomikseid. Vaatan supikaussi ja eilsest magusast teest jäänud iiveldus ning ebameeldivad haiglamälestused kutsuvad esile samasuguse okserefleksi nagu kuu aega tagasi pärast operatsiooni, mille arm end siiani veripunaselt tunda annab. Rasvase leeme pinnal ulbivad suured kartulitükid. Ja väike karvaste jalgadega kärbes. Mu sisikond tahaks end pahupidi pöörata.

      „Memme munasupp. Proovi,” õhutab koljat ja lürbib jälki vedelikku hea isuga.

      Söö, annan endale käsu. Suudad küll.

      „Jelena Mihhailovna,” alustan ma ja võtan kleiditaskust mobiiltelefoni. „Oleks vaja Soome helistada.”

      Vanaeit heidab pilgu telefonile:

      „Säherdune raadiotelefon siin ei tööta.”

      „Ega vist üldse ükski telefon,” mühatab Muksa ja lõikab vasaku käe nimetis- ja keskmise sõrme vahel läbi nähtamatu telefoniliini. Öeldu kõlab pigem ähvarduse kui tõdemusena.

      Kostja kinnitab: „Terve küla on tumm.”

      Aga buss? Järgmine tuleb nädala pärast.

      „Uhkeks meheks oled kasvanud.”

      Elna on astunud Kostja selja taha. Sikutab kolaski laigulise jaki hõlma, võtab kõrvast ja sikutab.

      „Aga päris linnamees on sust saanud. Kuuled sa enam üldse, kuidas mets kutsub? Puud sosistavad: tule siia, väike Koža, metsa järgi oled nimegi saanud.”

      „Ära jända, memm! Tulime asja pärast.”

      „Tammikompaniist oleme, tere,” võtab Muksa sõnal sabast, torkab videomängu taskusse ja võtab põuest kokkurullitud paberipataka.

      „Kurva võtku! Sellele dokustaadile mina oma kätt alla ei pane.”

      „Ära jända, memm, see on juba kõrgemal otsustatud asi.”

      „Need maad on meile pärast endist võimu antud. Isegi paber tehti selle kohta. Mäletad, Koža? Osakuid andsid.”

      „Näidake siis osakuid! Puha heast südamest jagame vanainimestele almust.”

      „Kõik on oma maa, Koža võib kinnitada. Aga sina teed meile häbi. Miks? Hülgad esivanemad ja keerad oma külale selja. Tuled siia kamandama.”

      „Oleks parem nimi alla visata.”

      Tubakasuits heljub jultunult toomingalõhnalises köögis, Muksa raputab tuhka meepurki. Elna ei tee teist nägugi, aga töökäsi väriseb.

      „Siin on musta leiba. Kapsapirukat Kostjale!”

      Tunnen õhus pinget. Elna pigistab kühmuliste sõrmedega habemiku rannet.

      „Ütle nüüd sina midagi. Kui tamm tehakse, jääb kogu Marimaa vee alla. Kui Tšeboksarõs ehitasid, jäid tuhanded kodust ilma.”

      Kostja murrab pirukat, suu käib, ei ütle midagi. Muksa tõstab saapad roheliseruudulisele laualinale.

      „Terroristide varjajatega me läbirääkimisi ei pea.”

      Keset unist külaidülli kõlavad sõnad kohatult, elajalikult.

      „Mis õigusega te pässid siin jaurate, pöörate kõik pahupidi?”

      „Meil on infot, et siin on nähtud tšetšeeni terroriste.”

      Väide on nii nõukogulikult jabur, et ajab peaaegu naerma, aga Elna paistab ehmuvat.

      „Kes seda ütles? Pole siin käinud ühtegi tšetšeeni üheksakümnendatest saadik, või mis kirgiisid need siin olid. Viisid minema kõik, mis vähegi väärt oli, lõikasid elektrijuhtmed läbi ja tapsid lehmad. Ainus, mis ei kõlvanud, olid meie rahvariided, mis ei kõlbavat isegi põrandakaltsuks.”

      Korraga hakkab mul vanast naisest kahju. Kuidas peaks ta suutma maailmas valitsevale kaosele vastu seista? Mida taipab tema infosõjast, netikommentaaridest või ühe partei ja mehe taldu lakkuvast meediamasinavärgist. Valedest, mis on nii jultunud, et saavad tõeks, sest neile vaieldakse vastu. Tema jaoks on kõik see tühi sõnamulin, aastakümneid tagasi seiskunud kella kõrval seisvast ragisevast raadiost kostuvad teated elust kosmoses. Krimmi annekteerimine rahvahääletuse toel, Ukraina sõda, Vene majanduse langus, kleptokraatia.

      „Isegi üks lääne turist tapeti siin,” jätkab Muksa rangelt.

      „Või see teid kurvastab? Keremet Tulisilma süü, ta on tagasi tulnud.”

      Elna hääl on pingul nagu pillikeel, paluv. Kostja niheleb ebamugavust tundes, proovib vestlust usu radadelt tagasi pöörata: „Kuhu Keremet oleks pidanud oma märgipuu juurest minema? Seal tumedate puude all ta puhkab.”

      „Enam ei puhka. Keegi kutsus ja ta tuli.”

      Muksa kannatus katkeb. „Aitab puudenussija lobast. On suur teene kogu universumile, kui see kärbsepask siin minema pühitakse. Djavol’i kõdupead, kes metsa ees värisevad, ega meil pole aega tervet päeva muneda.”

      Vana naine poetab viirulise pisara, vangutab pead.

      „Aitab vigurdamisest! Nimi alla!”

      Muksa tõmbab kaenla alt välja lühikese raua ja läikiva pidemega Jarõgini püstoli. Kummardun vaatama ega usu oma silmi. Relv paistab olevat ehtne, pidemele on viilitud seitse sälku.

      „Mis nüüd?”

      Muksa võtab püstoli kätte, vinnastab, sülgab ja pöörab toru Elna poole:

      „We are going to make an offer that they cannot refuse.”

      „Mis asja ta patrab?” Elna pöördub paluvalt Kostja poole.

      „Ära tee välja, memm, see on üks ameeriklaste maffiafilm, „Ristiisa”.”

      „Tiše! Vait! Ma ei hakka vanamuttidele puust ja punaseks tegema!”

      Muksa СКАЧАТЬ