Ööliblikas. Katja Kettu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ignatenko isa oli kirjanik, tema suureks unistuseks oli kirjutada mari rahvuseepos. Esimene osa jõudis enne repressioonide algamist valmis saada ja ta viidi ülekuulamisele. Tubli mees oli Sergei Tšavain, kart-preester, kommunist ja loodususuline, kahe maailma vahel. Käis 1934. aasta parteikongressil Moskvas ja kui pead hakkasid lendama, tuli siia Lavrasse, arvas, et on kaitstud. Läks neli aastat. Siis ühel suvepäeval tulid parteimehed juttu ajama.”

      Vanamehetudi hääl murdub.

      „Mis siis juhtus?”

      „Ära viidi.”

      Kostja sosistab:

      „Lasti Joškar-Olas maha.”

      „Ajad olid sellised ja on edaspidigi. Ühe päevaga pühiti maa pealt kogu mari haritlaskond, kõik, kes oskasid vähegi veerida või lükatit kasutada.”

      Kostja köhatab. „Oleksid väikse Aleksei kah ära viinud, aga Elna isa, Igi-Miklai sahkerdas talle surnud ukrainlase propuskid.”

      „Ja ega see nüüd nii hull ka polnud. Elna perel oli küla kõige ilusam lilleaed, tollal oli selline asi haruldane. Ja pirni- ja õunapuud, ja muidugi õunad. Kõige paremad õunad terves rajoonis, neid jagati vakatäite kaupa naabritele. Mesilased kah veel.”

      „Päris kena aeg oli, mina ja Elna nagu nabanööriga ühte seotud, kasvasime kokku. Kihlusimegi veel salaja. Aga no siis tuli muidugi kutse ja pidi sõjaväkke minema. Muudkui aga sõtta saadeti, poisinaga alles.”

      Taat muutub nukraks. Ma ei julge küsida, mis tema õige ristinimi kunagi oli. Võimalik, et ta on selle juba unustanud.

      „Aga Oden Ussikeel – see pole vist mari nimi?”

      „Devotška on kange pärima,” ärkab Aleksei mõtteist. „Siin ei maksa ülearu uudishimulik olla.”

      Räägib vähe aja pärast siiski edasi. „Odenil on alati olnud oma kõhklused, temast kasvatati küla kart’i, kui isa suri. Kuigi, oleks see võinud ju minugi kätte minna, see amet.”

      Vanakese häälest kostab tõepoolest nüüdki veel aastakümnete tagust kibedust.

      Üle kõige kõrguv veetorn on vastu valgust nagu ettepoole naalduv varjusõdalane.

      „Kohal,” tähendab Aleksei.

      „Kurjavaimu putka!” kähvab Elna ja pöörab pea demonstratiivselt kõrvale.

      Kui veetorni alles ehitama hakati, peatusid naised sageli selle viluvarju hinge tõmbama ja õhulosse ehitama, tõstsid tööst parkunud käe silmile varjuks ning vahtisid üles, aina kõrgemaks ja kõrgemaks kasvavat ehitist. Külla saabus insener, seletas, kuidas vesi meelitatakse üles torni ja siis jälle alla, nii et keegi ei pea enam pangedega edasi-tagasi jooksma.

      „Nõukogude aeg jõuab Lavra külla!”

      Tollal elasid kõik progressiusus. Halbu endeid ei tahetud näha.

      Oldi lootusrikkad. Kui saaks hommikuti tõesti pisut kauem vaiba all lesida, varbad oma vanamehe sääre vastas soojas, ja vesi pahiseks samal ajal torusid mööda kodudesse ja kolhoosi, kus karja oli ametlikel andmetel 1012, kuigi üle lugedes tuli kokku ainult 322. Suur kergendus oleks see igal juhul, sest neidki raamatupidamise eksitusi tuli joota ja küürida, ei sobinud ju aate jaoks kasvatatud lojuseid pidada sõnnikus ja viletsuses.

      „Poleks tohtinud torni siia ehitada. Kohe Keremet Tulisilma püha puu kõrvale.”

      Veetorni valmimist tähistati südamest ja põhjalikult, pidu kestis terve nädala. Insener Tjapkin istus näost punetades pidulauas, aga vaikis, trimpas partei viina ja tantsitas kõige jämedasäärsemaid tüdrukuid. Kikkhabeme ette kanti soolde topitud vorsti, auravat õllesuppi, munapirukaid, hõberahasid ja tema eest ohverdati salaja hõbedaste päitsetega lammas.

      „Tegelikult tal muidugi hõbedasi päitseid polnud, olid niinest tehtud ja seegi Odeni joomane vaimusünnitis.”

      Ainult Keremet ei tulnud kellelegi meelde.

      Veetorni roostes ukse ees jääb Elna seisma.

      „Minge teie. Halvad mälestused.”

      Lavra küla, 2015

      VERNA

      HINGED KRIIKSATAVAD, uks avaneb vastu tahtmist. Murenenud rooste järgi on siiski näha, et siit on alles hiljaaegu käidud.

      Veetornis on jahe. Kostja süütab taskulambi, selle valgus kaob hiiglaslike, vett tilkuvate müüride pragudesse. Puudutan uksepiita, sõrmede külge jääb halli löga.

      „Lateksvärv. Ei kuiva nii niiskes,” valgustab mind Kostja.

      Sama tooni värvi oli ka isa Henriku püksisäärel. Tean, et olen tulnud õigesse kohta. Astun kobamisi edasi, hingan aeglaselt sisse-välja, et ängistus võimust ei võtaks. Siin isa surigi, võib-olla mõrvati. Kas ta kartis? Või oli elevil, sest arvas, et sai teada midagi olulist oma ema surma kohta? Kas ta aimas, et tema viimane tund on tulnud? Mida ta üleüldse sellest hüljatud külakolkast otsis? Õhk on rahulik ja liikumatu. Põrand haiseb nagu veepuhastusjaam. Tsementpõrandat katab turbasammal ja seintel ronib kold. Vett pole siin mõnda aega olnud.

      „Kas siin oli kunagi vett ka?”

      „Kunagi oli,” ütleb Kostja vastumeelselt. „Vesi pumbati Tiigist, Mis Lendas Kohale. Aga siis juhtus see õnnetus.”

      Jälle lood rändavatest veekogudest.

      „Miks tornis vett pole?”

      „On ikka, praegugi. Muidugi ainult paberil. Nõukogude Liidus töötasid Moskva statistikas paljud asjad hiilgavalt.”

      Ja töötavad veel praegugi.

      „Mis siis juhtus?”

      „Räägitakse, et läks tükk aega, enne kui küla märkas, et pidu on läbi ja insener Tjapkin oma abilistega kadunud. Järgmiste nädalate jooksul sai selgeks, et ta oli võtnud korralikult võlgu nii poest kui külarahvalt. Ja temast jäi maha kari nutta löristavaid suurte kõhtudega neiukesi ja tornikobakas, kust ei voolanud endiselt kauaigatsetud kergendust kolhoosis rügavatele naistele, sest veetorud jäid panemata.”

      Torn seisis künkaharjal, keset müüre paitavat päikesest pleekinud heina. Üks külapoiss ronis vaatama, mis torni sees on. Ja näe imet – sinna oli kogunenud vett, kuigi keegi polnud näinud seda sinna kantavat. Aga seal selle tume pind loksus ja lainetas ning sügavusest kostis urinat ja turtsumist, nagu luuraks põhjas elav olend, kelle asjatu lärm üles ajanud.

      Külajõmpsikad olid narrinud ja meelitanud ühe poolearulise poisi torni otsa. Arvati, et tobukese vend oli see, kes ta vette tõukas. Naised hakkasid vee järel käies suuremaid ringe tegema, et ei peaks astuma tornist langevale varjule.

      Kulus peaaegu viisteist aastat, enne kui veetorniga uuesti midagi ette võeti. Toosama insener Tjapkin, selleks ajaks juba süüfilisest kõvasti räsitud, tuli uuesti kohale. Seekord hoidis ta madalat profiili, lasi oma vaikivatel abilistel kaevata veetorni juurde kraavi ja panna kraavi torud. Külas oldi insener Tjapkini peale eelmisest korrast maha jäänud segaduse pärast tükk aega hammast ihutud, aga nüüd meeleolud muutusid, seda enam, et külatänavatel jooksis ringi terve kari Tjapkini silmatorkava ninaprofiiliga СКАЧАТЬ