Ööliblikas. Katja Kettu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Nii et kõik ühest suurest juurest pärit.”

      „Jaa, või Soomest? On neid pärimuse uurijaid siingi ringi kolanud, keelt kuulamas ja päid mõõtmas,” sülgas Petje nagu ebameeldivaid mälestusi peletades.

      Petje takseeris mind mõtlikult:

      „On vist lõunamaa linnuke. Ei jää ellu, mis?”

      Tegi tuska, et minust räägiti nagu mind polekski seal, aga seda tegid mehed muidugi juba siis, kui mul keel veel alles oli.

      „Ei maga, pole saapaid.”

      Vahetasid pilke ja otsus oli selge. Viieteistkümnes kevad pidi jääma minu viimaseks.

      Petje kiitis oma soontes võimsalt voolavat neenetsist vanaisa šamaaniverd ja ütles, et on käbe ja tugev põdrakarja taltsutaja, karusüdant söönud rahvajuht. Nüüd määratud ja alandatud tänu oma eksimatule suunavaistule Nõukogude võimule appi rajaleidjaks.

      „Selleks see minu nägemisand neile kõlbab.”

      Venelased kartsid jääminekut nagu vanakurja vanaema, ja mitte ilmaasjata. Petje valgustas olukorra tõsidust. Kevade saabudes avanevad tohutud jääpaisud, veed tormavad mürinal üle kallaste ja ujutavad üle sadu penikoormaid metsa, maa muutub lirtsuvaks, kõike endasse imavaks pehmeks sooks. Siis pääsevad liikuma ainult need, kes tunnevad iidseid radu.

      Elna talutas mind väsimatult hommikust õhtuni ega lasknud kukkuda. Veetassimise pärast polnud me keti ega köiega kokku seotud nagu teised vangid.

      Et mind mõistusel hoida, jutustas suure südamega mari oma kodust tillukeses Lavra külas. Maailma kõige ilusam selo, kõige kindlam koht maa peal. Seal oli kõike. Oli kolhoos ja nelisada lehma, õunapuud, mille oksad nõtkusid noppijat oodates kubermangu parimate õunte raskuse all. Rääkis väikesest Alekseist, kellega oli kihlatud ja keda öösiti ört’ina ringi lennates otsis. Nüüd polnud Alekseist kuude kaupa unedes midagi kuulda olnud ja Elna ei söandanud liigse pealekäimisega õnnetust ligi meelitada. Siiski võis karta kõige halvemat: „Vaata seda, see ei helise enam.”

      Lahkudes oli Aleksei andnud Elnale uhkemast uhkema kingituse, rindade vahele riputatava kuljuse, öelnud, et kuuleb unes selle helinat ja tuleb Elna juurde. Elna tunnistas, et nägi Aleksei asemel unes maha raiutud ohvrisalusid, tammede otsa poodud ohvripreestreid ja eksitajaid aimaldaš’e.

      Petje, kes Elna kraami kandes neid jutte kuulas, ütles: „Ei lähe kaua, kui tulevad nägemused.”

      Parem oleks säärane sohu jätta.

      Aga Elna kinnitas, et mul on tugev vaim: „Saapaid on talle vaja. Ja und.”

      Elna küsis, kas komidel pole oma hiisi, kus võiks palvust läbi viia. Petje tegi käega suure kaare:

      „Minu jaoks on kogu parma üks suur ohvrisalu. Vorkuta tähendab neenetsi keeles karude kohta ja mina olen hammustanud Vorkuta kuninga südant.”

      Nõukogude Liit, 1937

      IRGA

      ÜHEL MAIPÄEVAL sattusime ülejäänud voorist lahku. Jõgi möirgas ja mässas nii vägevalt üle kallaste, et pidime kaldakaljud maha jätma ja minema ringi ümber ääretu soo.

      Enam ei uputatud nälgasurnuid raudteetammi liipriteks, vaid aeti püssipäradega lageda soo peale. Hundid käisid kedagi kartmata voori kannul ja pidasid õhtuti pidu, isegi püssilasud ei peletanud neid enam eemale.

      Sain aru, et kaua ma enam vastu ei pea.

      Ma peaaegu usun, et selle, mis edasi juhtus, korraldas Petje oma kummalisi võimeid kasutades, võib-olla selleks, et Elnaga kahekesi jääda, kuigi tõenäolisem on, et ta igatses koju ja tema oma hõim oli kõik juba varem ette valmistanud. Igal juhul siis, kui me jõe äärde tagasi keerasime, oli selle ülemjooksu looklevasse käänakusse tekkinud rüsijääst tamm. Vangivalvurid seisid jääkuhjatise serval, vahtisid, kratsisid kukalt. Hakkasid ajama voori kõrgemale vastaskaldale. Kõrvulukustav prahvatus ja kuhjatis läks liikvele just siis, kui meie brigaad pidi jõge ületama. Õhus oleksid kõlanud nagu kahuripaugud. Halastamatu vetemöll ahmis kurku noore Kiievi notari. Osa vangidest tormas kõrge, küünlana sihvaka kuuse alla varju, osa vehkis allaandmise märgiks jalarättidega.

      „Ameeriklased tulevad meid päästma!”

      Aga Petje naeris pööraselt ja hüüdis:

      „Ega see pole sõda. Jää hakkas liikuma! Vesi möirgab! Tamm murdub! Nüüd tuleb kevad!”

      Petje võttis puusalt sarve ja puhus.

      Selleks ajaks olime oma porosarvilise teejuhi kannul kõndinud juba viiendat nädalat. Olin hakanud uskuma, et tema on ainus, kes võib meid päästa.

      „Davai, pojehali,” ajas Petje koormaporo traavi, haaras Elna kaenlasse ja nii keerasime me otse parma südamesse. Kümmekond üksteise külge seotud vangi sörkis meie kannul munajooksu nagu jalad võtsid. Peatusime tundrulaele vaatama. Meile avanes lummav, metsik maastik, kus tuhatpäine porokari vabalt ringi uitas nagu kommunismi poleks olemaski.

      Tagantjärele mõeldes oli see öö arvatavasti parim ja tegelikult ainus võimalus voorist põgeneda. Aga kuhu minna? Ääretud sood ja sosistav parma ajasid hirmu peale, surma ennustavad tulukesed ja eksitaja aimaldaš, huntide koomale tõmbuv ring.

      „Küll näed, kõik läheb hästi, Linnuke. Miski seal põhjas kutsub mind.”

      Selgus, et Strašni-Petje kodulaager asus allavoolu ühes jõekäärus. Meid võtsid vastu kaks noort sõdurit. Nad ratsutasid valgetel sarvilistel põtradel, täpselt nagu Petje oli lubanud.

      „Lähme laagrisse,” arvas Elna.

      Petje raputas pead.

      „Vangid ei tohi tulla. Neil on reetmise ja surma lehk küljes, avaldavad veel laagri asukoha.”

      Järgnes vaikne nõupidamine. Silmarõõm Elna, ja tänu temale mindki lubati Petje eestkostmisel kaasa.

      „Seal võime tänase öö magada, aga pidage meeles: nood inimesed on ujedad ja võõrastavad venelasi. Ärge andke põhjust endast halvasti mõelda.”

      Minu jaoks oli vaikimine loomulikult iseenesestmõistetav, aga seda, millisesse kohta me teel olime, oskasin vaevu aimata. Laager veel algelisem kui koltasaamide külad minu kodukandis, kui selline asi üldse võimalik on. Arvan, et tegemist oli mingisuguse suvelaagriga. Kodade seinad olid lattide peale pingutatud nahkadest. Igal pool sagisid jalus lapsepõnnid ja kelgukoerad. Üks rinnalaps oli tohutusuurte sarvedega porolehma külje alla magama uinunud. Aga üle kogu laagri levis jumalik lõhn: lahtisel tulel podises jänesehautis.

      Kui me laagrisse jõudsime, tuli meile vastu baabuška.

      „Kaeme õige, mis asja peal külalised väljas on.”

      Aga läbiotsimise asemel osutas ta oma suu peale.

      „Näidake keelt,” tõlkis Petje.

      Elna keel vaadati üle ja vanake lausus selle kohta paar sõna. Hakkas naeru pugistama. Kohale tuli keegi kõrgeauline sarvepea ja kiikas Elnale suhu. Ka Petje uuris Elna keelt, hakkas silmnähtava rahuloluga muhelema. Teised tema järel.

      „Nad СКАЧАТЬ