Ööliblikas. Katja Kettu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nagu hiiglaslik vibunöör. Ta tundub olevat kahe vahel.

      Siis koputatakse uksele. Enne kui keegi jõuab reageerida, kriiksatavad roostes hinged ja sisse marsib muldvana, ülespidi vuntsidega mees KGB-aegses sõjarüüs. Vaatepilt on sedavõrd teatraalne, et võiks olla Keldriteatri isetegevuslaste etendus. Aga ei.

      Libisen peadpööritava kiirusega tagurpidi küülikuurgu.

      Mees jääb keset tuba seisma, heidab pilgu relvale. Elna lööb käed mehe kaela ümber:

      „Aleksei! Sa mu Värvuke!”

      Mehemürakad ajavad end püsti, Muksa topib relva kaenla alla kabuuri. KGB vormikuub avaldab siin, selles kummalises nõukogude aja muuseumis muljet. Kolaskid annavad rusikaid rinnale kõmatades au, võtavad valveseisangu. Meeleolu on ühe hetkega täielikult muutunud. Elna haarab luua.

      „Ja nüüd, nolgid, tehke, et te kaote!”

      Elna äsab luuaga kõigepealt Kostjat, siis Muksat. Nood põikavad narrikstehtult kõrvale. Taganen kiiruga kambrilävele. Elna ajab poisid avatud uksest õue, kus hanepojad siutsudes laiali jooksevad. Väravast kostab jalaga saanud koera kiunatus.

      Elna raputab loikamite poole rusikat:

      „Või süüta looma peksma, argpüksid!”

      Muksa hüüab tagasi vaatamata:

      „Hoidke oma pirukad endale! Ega see nii ei jää!”

      „Kaduge siit! Põrutage oma Ladaga kasvõi põrgu!”

      Mehed lähevad oma teed, koer Piku lentsib tuppa, saba jalge vahel. Köhatan kurgu puhtaks:

      „Tule taevas appi! Mis siin toimub? Mida see pidi tähendama?”

      Keegi ei vasta. Muldvanakesed vahivad teineteist lummatult. Vurrudega mehe silmad pilluvad jällenägemisrõõmust sädemeid, ta vajutab suudluse naise igivanale otsaesisele. Elna vabastab end mehe embusest, pühib värisevaid käsi seelikusse, köhatab ja hakkab vastuvõtutseremooniat korraldama:

      „No nii, tere tulemast, Aleksei Ignatenko. Kas soovid tsaikut? Pirukatki leidub.”

      Elna teeb oma vuntsilise armsama jaoks pikkpingile ruumi.

      „Sellest on hulk aega. Sellest on ikka ilmatu hulk aega.”

      „Elna, õeke!”

      Siis on kuulda, kuidas Oden Ussikeel ilmub ukseavasse, trussikutes, süsimust sassiskarvaline kõuts kaenla all ja kraaksatab:

      „Anna salvi, eidekõbi, salvi vanale penile.”

      Oleme kõik Oden Ussikeele sootuks unustanud.

      Kass hüppab susinal koera eest pakku, Piku järgneb, suur armastus kahele poole käivas sabajupis. Köögi võtab maad kummituslik vaikus.

      Lavra küla, 2015

      VERNA

      „Mida see tohik siin teeb?” Aleksei Ignatenko hääl on pingul, kui ta end Elna embusest vabastab.

      Elna kehitab õlgu.

      „Elab ja on, uitab tummalt.”

      „Ei jaga maad ega ilma,” vanake liigutab kätt Odeni tuimalt põrnitsevate silmade ees. Suur aadamaõun hüpleb üles-alla nagu neelaks taadinäss ühtelugu midagi.

      „Oled kindel? Tõ uveren?”

      „Võjdemo pormo, nagu peata parm.”

      Elna surub Odeni tagasi teleri ette, klõpsab kasti sahisema. Kass ronib sülle ja hakkab nurruma: seda talle meeldib kuulata.

      Aleksei Ignatenko tasandab häält.

      „Arvasin, et surnud. Aga salv?”

      „Taimed kasvavad, varsti lähevad õitsema. Marjadeni on veel aega. Unusta see. Peaasi, et tulid.”

      Oden Ussikeel pugib rahulolevalt kapsapirukat, sügab kassi lõua alt. Parkunud põsk tõmbleb naeru märgiks.

      „Aga kuule, Elna. Ajad muutuvad. Ei ole mul enam ametit ega võimu, saad aru.”

      „Kas nägid seda tätoveeringut kärssnina sõrmenukkidel? Need mehed on Puhastajad. Ja relv oli Jarõgin, Gratš, sõjaväe teenistusrelv.”

      Elna paistab alles nüüd taipavat:

      „Aivai elukest! Saatsin OMONi mehed põrgusse. Konetšno, kõigest meie Kostja ja see kirjaoskamatu lontrus, aga siiski.”

      Aleksei süütab piibu.

      „Ega nad ei olegi enam päriselt OMONi mehed. Seda on raske seletada, aga kuskilt maalt tuleb riigipiir vastu ja algavad eraüksused. Nižni-Novgorodi jõuk.”

      Elna võtab tulijal vormimütsi peast, puhub kõrvalt juhusliku kübemekese. Hääl väriseb.

      „Ei suuda uskudagi. Et mina kutsusin. Ja sina tulid.”

      „Kuidas siis teisiti.“

      „Sa mu väike Värvuke!”

      Vana naine puudutab armsama meelekohti, küünitab vajutama suudlust esmalt kortsulisele laubale, siis hallidele aukus põskedele, siis aeglaselt suule. Taadi olemuses on midagi igavesti ürghõõguvat.

      „Sa oled ikka sama kena nagu ennemalt.”

      „Ja sinul on ikka maailma kõige ilusamad jalad.”

      Elna tammub jalalt jalale, turtsatab. Võtab taaditudil nii kõvasti ümbert kinni, et need kaks nagu sulaksid ühte.

      Õlad kuue all vappuvad. Tunnen end neid vaadates ebamugavalt, nagu piiluksin salaja lukuaugust.

      Vaatan siis häbelikult rohelise lehemustriga seinu. Tapeedikihte on aastate jooksul ülestikku kleebitud, nii et roosivanikud, ketendavad hõbeornamendid, kolhoosiroheline värvikiht ja põrandaliistu kohalt paistev seinakorbast kahjustatud tammepuit omavahel sulanduvad.

      Siis jääb mulle uuesti silma raamitud pildikollaaž, see omamoodi rippuv pildialtar, mida olin eelmisel õhtul silmitsenud. Kas raamis on pilt ka Aleksei Ignatenkost? Seal on kolhoosi traktor tulevase veetorni taustal, käe alt kinni hoidvad rõõmsailmelised neljakümnesed, rippuvate traksidega hambutud töölised. Lõunaeine suurtes korvides, heinaküün. Kuuekümnendate värvifotod. Neil portreedel juba naeratatakse, sest sotsialism edeneb ja säriaeg lüheneb. Aga minu tähelepanu köidab hoopis see, et üks foto on puudu. Eilne ülesvõte naisest kahe poisiga, ühel idioodi lambapilk, teisel, korpas põlvedega hundinäol aga pioneerirätt rangelt sirgu. Naise rinnarahad ja kirjatud seelik, eatu nägu, mis peegeldas lausa ehmatavalt kiivast emaarmastust. Nüüd on foto kadunud. See on hoolimatult ja kiiresti liimist lahti rebitud ja samal kohal laiutab pilt kolhoosi töölistest uue koorelahutaja kõrval.

      „Mäletad sa veel meie mängu?” küsib Elna Alekseilt.

      „Mitukümmend aastat juba sellest möödas.”

      Elna võtab Aleksei Ignatenkol piha ümbert ja tõmbab kaasa pööningutrepile:

СКАЧАТЬ