Ööliblikas. Katja Kettu

Чтение книги онлайн.

      Lavra küla, 2015

      VERNA

      LÄHEN TAGASI unelõhnalisse kambrisse. Telefoniühendust ei ole. Bussid ei käi. Sellegi poolest ei ole sa siin vangis, sosistan endamisi. Varsti tuleb keegi sulle järele, kindlasti tuleb. Samahästi võiksid sa vahepeal teha midagi kasulikku. Võtan välja klaaspurgi liblikaga. Sätin liblika Helsingi ülikooli mahakandmisnimekirjast näpatud mikroskoobi TowaZoom 100X-900X alla. Valin kõige suurema okulaari. Keeran putuka suurendusklaasi alla, teravustan ja kummardun. Isa, miks sa mind siia kutsusid?

      Leningradi kartoteegis on isaema kuriteoks märgitud perehod na storonu vraga, ülejooksmine vaenlase poolele.

      „Üsna uskumatu lugu! Tumm tüdruk põgeneb suuskadel üle piiri!”

      Nii sa vaimustunult seletasid. 1930ndatel oli idapiir juba suletud ja üle sai peamiselt Pyhtääst, Hangost, Kotkast või Helsingist Mustikkamaa saarelt. Piiritusesmuugeldajad ja teised lindpriid aitasid ülejooksikuid tasu eest. Petsamos oli veel kohti, kust koltasaamid põhjapõtradega üle käisid. Tavaliselt asuti teele parema elu lootuses, aadetest innustunult. Aga Irgal oli olnud hinge peal muudki.

      Siiani olin isa loos kahelnud. Segaste kirjade põhjal võis kindlalt järeldada ainult seda, et minu vanaema Irga oli olnud tumm ja surnud Vorkuta laagris 1950ndatel, nagu paljud teised seal viibinud. Kuhu oli Irga pärast Soomest põgenemist sattunud? Halvimal juhul ilmselt ülekuulamisele, Fontanka 16-sse. Ja ilmselt sunnitöölaagrisse Leningradi lähedal. Kohta, kus otsus langetati, pole paberites mainitud, nii et ilmselt oli tegemist jaotuslaagriga, kus hoiti vaenlase vange, kuni otsustati, kuhu nad saata. Vorkuta Memoriali osakonnas Irga Malise kohta andmeid ei olnud.

      Soome riigipolitsei ülekuulamistel väitis üheksasõrmeline punane lõõtsamängija Valja, et mäletab üsna kindlalt, nagu oleks ta näinud ema kommunistide lahingkoolitusel, kus ta ise olevat töötanud kantiinis, aga tõenäolisemalt osales samuti koolitusel. Õpilasi oli Poolast, Saksamaalt, isegi Inglismaalt. Paar Kemijärvi kaudu üle piiri putkanud rootslast samuti. Õppeaineteks olid šifreerimine, sabotaaž, mässu õhutamine ja raadiosaatja kasutamine. Valja rääkis ka vahetult enne repressioone peetud pidu Varblasemägedel. Laual oli pliine, kohupiimakorpi, mune, kompvekke, apelsine ja emailkausis kanapea. Etendati näidendit, kus visati nalja kodanlaste ja välismaa spioonide üle. Kohal oli inimesi lausa Nõukogude valitsuse ladvikust, Valja neid ei tundnud, aga nad kõik käisid tolle väikese tšuhnaa kaitsjat embamas. Peeti kõnesid, öeldi tooste ja tantsiti laudade peal. Otto Ville Kuusise tütar Hertta tantsis noatantsu. Sellest väikesest tšuhnaast mäletas Valja ainult ühte asja: öeldi, et ta tuli üle piiri karvasuuskadel.

      „Kujuta ette: suusatas!”

      Ma ei teinud isa siia-sinna hüplevatest juttudest suuremat välja. Olin olnud nädalate kaupa nõrk ja end halvasti tundnud. Arstid muretsesid kõrge vererõhu pärast ja hoiatasid vanusega seotud riskide eest. Ülakõhtu lõikas terav valu ja silmade ees virvendasid punased rõngad.

      Oma viimases segases kirjas, isa – selles, mis tõi mind Marimaale ja sundis loobuma uuest alandavast tööst ajakirja Lemmikki horoskoopide kirjutajana –, mida sa seal ütlesidki: „Olen väga lähedal ema saatuse väljaselgitamisele. Ära lase mul praegu põhja minna, Veruška. Mitmed veel elus olevad Vorkuta laagri vangid räägivad vaimust või inimesest nimega Motõljok. Nimi tähendab ööliblikat. Ma usun, et just see Motõljok tappiski sinu vanaema! Propal bez vesti, jälgi jätmata!”

      „Ära lase mul põhja minna, Veruška.” Laman hanesulgedest madratsil ja tunnen, kuidas viha kõri pitsitab. „Ära lase mul põhja minna” on sul veel häbematust paluda. Ja minul lasid sa ometi vajuda, ikka ja jälle. Esimest korda siis, kui olin umbes seitsmene. Oli augusti lõpp, tegelikult juba liiga külm, et jões ujuda, aga mina tahtsin õppida pinnal hõljuma. Ema oli selleks ajaks ilmselt juba läinud, sest olime kahekesi Vanhalahti tammi juures ja panin sukkpükse juba mitmendat nädalat tagurpidi jalga. Õppisin ujuma ja sina toetasid mind jäises vees kõhu alt. Täditütre vana punasetäpiline trikoo, mis oli mulle liiga suur, vajus reisi mööda alla, liiguta-liiguta jalgu, silmud ujuvad nii, ülesvoolu, võtavad nagu iminapad sillatugedest kinni.

      „Kui ema tagasi tuleb, lähme ujulasse.”

      „Ema ei tule tagasi.”

      „Kas keegi ütles seda?”

      Noogutasin.

      „Sinu juurde ei jää ükski naine, kel elu sees.”

      Ma ei unusta kunagi seda ilmet sinu näol. Sellest peegelduvat alandust ja kurbust. Sa surusid mu pea vee alla. Rabelesin ja siplesin, jõudsin märgata uppunu juustena voogudes hõljuvaid veetaimi ja rohelisest sügavikust sirutuvaid oksataolisi käsi. Sa hoidsid mind nii kaua kinni, et jõudsin vett kopsudesse tõmmata. Siis tulid oma hullusest välja, tõmbasid mind juukseidpidi pinnale ja surusid vastu veest jahedat, hingeldavat rinda.

      „Kas juhtus midagi?” hõikas õngitseja tammiservalt.

      „Ei midagi, tüdruk õpib sukelduma.”

      Ma ei usu, et sa tahtsid mind tol päeval ära uputada. Olid lihtsalt üksi, kibestunud, teelt eksinud.

      Läksime koju ja sa lubasid mul oma kabineti hämaruses malelauaga mängida. Häbilaud, nagu vanaema isa seda oma testamendis nimetas. Nupud käsitsi vaalaluust voolitud, kuningate näod julmad ja samal ajal andestavad. Ilmetud etturid igaüks natuke erinevas asendis. Võisin nuppe tundide kaupa uurida. Oli ainult üks probleem, malet ei saanud nendega mängida. Must ratsu oli puudu.

      „Reeturi laud,” ütles valge kindral sel ainsal korral, mil ta nõustus mind nägema.

      Juba lapsena sain aru, et just selle häbilaua tõttu ei saanud meist kunagi pärijaid võimsa esiisa maadele ja majadele, meid ei kutsutud sünnipäevadele ega matustele. Minu vanaema oli reetur, punane hoor, kes põgenes Nõukogude Liitu ja meiegi soontes voolas tema määritud veri.

      Võtan kotist miilitsalt saadud asjad. Isa pruunid kortsunud viigipüksid, hallide värviplekkidega. Parknahast kingad. Võtan välja kinga sisse peidetud dokumendid.

      Nelinurkne sünnitunnistus, laps on sündinud Vorkuta laagris. Käekiri uskumatult kribuline, mingi kasutatud paberitüki tagaküljele trükitud blankett.

      Isa võis tõepoolest olla mineviku jälil. Võimalik, et purjuspäi kritseldatud kirjades korrutatu oli tõsi: sündinud kusagil Nõukogude liidus, Moskva suursaatkonna kaudu 1945. aastal Soome tagasi saadetud, seejärel soome keele õppimine, virelemine ihnsate sugulaste toanurkades. Häbi pidi olema suur, sest alles pärast pensionile jäämist hakkas isa käima Venemaal: Petroskois, Sotšis, Moskvas ja kes teab kus veel. Praegu kahetsen, et ei võtnud tema kirju tõsisemalt. Need olid täis raskesti loetava käekirjaga kirjutatud võõraid nimesid, kohti, aastaarve, mis ei öelnud mulle midagi. Ja viimastel aastatel järjest rohkem paranoilisust, süüdistusi, vandenõuteooriaid. Viimases kirjas valitsenud segadikus üks selge sõnum: „Sinu vanaema tapeti. Ja mõrtsukas peab olema deemon nimega Motõljok!”

      Kas pole mitte kõik Gulagi arhipelaagi sattunud mõrvaohvrid? Miks jäi isa nii kindlaks, et see surm on eriline? Aga nüüd on selle kohta ometi kord tõendeid. Tema enda sünnitunnistus. Ja kiri, kirjutatud soome keeles, aga kirillitsas. Suutsin vaevaga käekirja lugeda:

      „Väikseke, sündisid öösel ja läksid öösel. Olgu kuuta öö ja mäss laagris minu meeleheite tunnistajateks. Saadan sind sinna ainsasse kohta, mida võin praegu turvaliseks pidada. Ainus, mida sa minust teadma pead, on see, et oled mulle kallis, kingitus keset õudusi. Teen seda, mida iga ema minu asemel СКАЧАТЬ