Ööliblikas. Katja Kettu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vabatahtlikke ja ümberasustatuid ootavat ees soe vastuvõtt. Puhta leegiga põlevad tänavalaternad, nõukoguliku täpsusega laotud munakivisillutisega väljakud. Puuplankudest kõnniteed. Pronksi valatud isake ise tervitab seal komsomoli liikmeid, meid, kes me olime ehitanud selle linna ja pannud tundra õitsema. Seal võib elada. Minus äratas õudust selle lihaka, harimata trulla ekslemine nägemustes ja soovunelmates. Kas tehnikal ja tervel mõistusel polnud Elna mõttemaailmas üldse mingit kohta? Hetke ajel palusin näha õe vaikinud tissikuljust. Ja ennäe imet! Märkasin, et tila on kellukese seina külge kinni oksüdeerunud. Keerutasin sõrmeotsaga natuke kuljuse sees ringi ja juba ta heliseski.

      Samal hetkel langes põhjapoolsele tundrale pilvede vahelt valgussammas.

      Elna kargas mulle kaela. „Kas näed? Õeke, Suur Valge Jumal räägib meiega. Midagi halba ei saa juhtuda.”

      Lavra küla, 2015

      VERNA

      „DEVOTŠKA, KÜLALISED!”

      Köhmin tarre, ise imestan, kes küll võis mind vaatama tulla. Tares ootab käputäis lilleliste pearättide ja hambutute naeratustega memmekesi. Kes on toonud korvitäie kevadkogritsaid, kellel on kaasas putlike mari palsamit. Kõige rohkem sekeldab seenekorvi lauale sättiv, urgitsejaks tembeldatud naaber Larissa Morkova. Selged uurivad silmad takseerivad hindavalt iga mu liigutust.

      „Nädala sees kupatatud, natuke nagu meie Mentši mälestuseks. Oli Odeni, õnnetukesega, samal ajal Tšernobõlis koristustöödel. Muidu pold midagi, ainult kõrvad hakkasid kasvama. Olid suured nagu grammofonitorud ja nende üle oli ta uhke elu lõpuni. „Kuulmine kaob, aga kõrvad kasvavad,” nii ta ikka põllult hõikas, enne kui ära suri.”

      Kahvatu poiss on roninud ilmselt oma lemmikkohale ahjupingil, aga talle ei pööra keegi tähelepanu. Nõdrameelne rääpsuke, kindlasti lapsena pea peale kukkunud. Minu laps oleks olnud samasugune. Peletan selle mõtte eemale.

      Üllatusega märkan, et ka Kostja on ilmselt Elna silmis armu leidnud. Seal ta järab lambapraadi, lürbib hea isuga tsaikut ja kraabib meepurki, hoolimata Muksa sigareti otsast pudenenud tuhast. Hinnalist angervaksamaiust siin juba raisku ei lasta. Kostja mühatab mu imestust nähes.

      „Ah need lõhverdised. Siin ei jää miski saladuseks. Vaata ette, viivad sult veel hingegi.”

      Tahetakse teada, kust kaugelt turist tulnud on. Kas käis juba Joškar-Olas? Punane linn, maride pärl. Kas ma nägin seal rahvusteatrit, külastasin ülikooli? Ja kohe rongiga esimeses klassis? Seal sõidavad ainult presidendid. Ja siis Moskva, või sealgi käidud, kindlasti avaldas muljet. Kas Punasel väljakul oli karu ketis nagu Rezinite poeg oli Moskvas käies näinud? Ja kas seltsimees Lenin istub ikka oma mausoleumis, kas ma käisin teda tervitamas? Ah et Soomest? Kuhupoole jääb? Jahsoo, või sedaviisi. Sugulasrahvas. Viimane avaldab soodsat muljet, noogutatakse ja susatakse mulle pihlaoksi pihku.

      „Kas sugulastüdruk võiks midagi laulda, kudrutada krimpsukulmu, ujeõrna moorikene taagamere tagant?”

      Kuulan lugusid traktoritest ja kiidan lauale kantud pirukaid. Pärast teab mitmendat imestamist-ahhetamist haaran Elna meelõhnalisest seelikusabast.

      „Kas miilitsast on midagi kuulda olnud?”

      Eidetudi raputab pead.

      „Kas Elna võiks mind ehk viia sinna, kus isa suri, veetorni juurde?”

      „Ei või.”

      Kogun julgust ja pärin selle kohta külanõukogult. Kas keegi nägi tol õhtul soome professorit? Veetorni juures?

      Maad võtab vaikus, naeratused surevad huulil. Võib kuulda kassikäppade astumist tare laudpõrandal.

      Elna heidab pilgu Alekseile, Aleksei vaatab otsa Elnale. Peetakse sõnatult nõu, mille tulemusel Aleksei ühmab:

      „No nii, kõtt nüüd, olete küllalt vaest tüdrukut vaevanud.”

      „Olgu peale. Davai, lähme.”

      „Pidu läbi, eided koju!”

      Vaikseks jäänud eidekari hakkab ukse poole liikuma. Keegi ei vaata minu poolegi. Kas ma solvasin tahtmatult külarahvast või kardavad nad midagi?

      Ka Elna tatsab uksele, peatub siis, et Alekseid läbi lasta.

      „Siin ei maksa selliseid asju pärida,” poetab Kostja vaikselt ja mulle tundub, et mürakale tikub naer peale. „Oh seda memme, tema tahab ikka eesotsas olla, aga ei saa.”

      „Miks?”

      „Vana komme. Siin läheb mees alati ees ja eided tulevad järele. Memmele paras suutäis alla neelata. Tahaks teine turisti mängida.”

      Patseerime hanereas mööda külatänavat: Aleksei, Elna, Kostja ja mina. Meie rongkäik ei jää tähelepanuta, aga varasem elevus ja naeratused on asendunud ükskõiksusega. Kaelakookudega mutikesed jäävad vahtima. Kooperatiivipoe ees tammisel pingil istuvad taadid pööravad oma päikesepaistel mõnulevaid kortsulisi nägusid ja kissitavad silmi. Piibutobid tossavad ja pudel peidab end häbelikult paku taha. Keegi sülgab mulle järele priske läraka.

      „Ära pane tähele,” sosistab Kostja.

      Meie möödumisel ei jää elu siiski täielikult seisma. Raske on mitte märgata rõõmu- ja lootusekübemekesi seal, kust möödume.

      „Kas praegu on mõni püha?” küsin, kui näen kirjatud sääristesse ja kirjatud hõlmadega kleitidesse rõivastunud naisi.

      „Siin on kuupuhastus. Võõras ei saa sellest aru.”

      Külvikuu, noored tulevad linnadest tagasi. Pitskardinad lehvivad kambrite akende ees, sinistest, nikerdustega väravatest käiakse sisse ja välja, säärised hoolikalt mähitud, kleidisabad lehvimas. Kui paljud tulevad? Kas tänavu tulevad need uue põlve Semjonovid, Lebedevid, Matronovad, Morkovad ja Petrovid ikka tagasi? Kas tuleb Darja Irvatenka tüdruk perega Kaasanist, kas tuleb naftatornidele tööle läinud Kolja Leonidov Jakuutiast, kus olevat kuulu järgi võtnud tšuvašitarist nooriku?

      „Valmistatakse ette südasuve püha, semõk’i. Lillepüha. Vanasti peeti seda seitse päeva. Köeti lepahalgudega sauna, peeti Montša Kuvat meeleiliga meeles. Naised kümblesid seitsmekümne seitsme õie nektaris, kuivatasid end hommikuses kastes niisutatud rättidega. Süüdati ohvrituled, ohverdati ja palvetati, kõigil puhtad valged rõivad.” Aleksei on teistest maha jäänud, näitab käega:

      „See tiik seal, see lendas siia ühel ööl, kui ma väike poiss olin.”

      „Seda need veed siin Marimaal teevad – kui isu täis saab, läevad teise kohta. Või hakkab tiigi vaim õde taga igatsema ja läeb külla. See tõi õnneks oma karja kaasa.”

      Taadikõbi vantsib edasi. Möödume parasjagu vaevu püsti seisvast pikast ehitisest, mille seinad ja katus lasevad valgust sõelapõhjana läbi.

      „Kolhoosi küün.”

      Ma ei taipa, miks kõik räägivad ikka kolhoosist, kuigi Nõukogude Liit lagunes kakskümmend aastat tagasi. Kostja nagu loeks mu mõtteid:

      „Siin käib aeg oma rada, rapub üle kivide ja kändude. Vanad ütlemised on visad kaduma.”

      Nõukogude СКАЧАТЬ