Džungliseaduste vangid. Kati Murutar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pulga otsa kinnitatud teetõkkemärgiga liiklusjuga juhib, juttu teha.

      «Veerand tundi läheb veel, mitte rohkem,» lubas papi, kui oli raadiosaatjatsi soolesulguse teisest otsast uudiseid küsinud.

      «Inimesed on kurjad?» pakkusin lohutavalt.

      «Eestlased saavad aru, et teed on vaja talveks korda teha. Meie rahval on nii palju mõistust, et ebamugavused elatakse arukalt üle. Millaski muul aal kui suvel noid töid ju teha ei saagi,» seletas sell. «A vot lätlaste jaoks on see siin mingi kuradi igaunialaste sigadus. Neil pole sooja ega külma, kas tee on tulevikus kabedalt euro või mis. Kohe on vaja!»

      «Lapsik ju.»

      «Eluohtlik,» kurtis parkunud näolapiga tööinimene. «Mõnel päeval võin kakskolm korda surma saada, kui lätid minust üle püüavad sõita. Ja siis veel need vene uusrikkad! Lastega pered ootavad vaikselt ja rahulikult – a neil on kõige kiirem. Pühivad kolonnist mööda, nii et kiviklibu lendab. Kes jääb muidu laevast või lennukist maha, kellel on ämm suremas, kellel hakkab naine sünnitama. Usume, usume!»

      «Jube üksluiseks läheb sul siin, ma kujutlen.»

      «Õigesti kujutled. Hirmsasti teeb head meelt, kui mind autoakendest asjadega visatakse…»

      «Mida asja…»

      «Noh – kommiasja ja õunu ja limpsi ja… Taksojuhid on eriti helde käega. Neilt lendab võileibu kah.»

      «Ja õlut?»

      «Äh, seda ei või. Kurjad kituvad ära. Üks mu kolleeg libistas vaikselt purgikesest, aga keegi kõrbe kirjatundja helistas võmmi ja ütles, et purjus teetööline segab liiklust!»

      «Kui palju sa selle kommi-kivi-sõimurahe ja vaheldumisi kõrbemise-ligunemise eest palka ka saad?»

      «Kuradi hästi saan – tööpäevad on oma 14-tunnised, nii et üle kümne tonni rebin ära. Ülemus toob kodust tööle kah.»

      «Kauaks sulle seda kullaauku lubatakse?» küsin ka selle tagamõttega, millal maantee jälle sõidetaabel on.

      «Oktoobriks on jokk. Kust uue otsa saan, ei tea. Ah, mis? Punane Toyota? Tore on!» suhtles vanamees sekka ka raadiosaatjaga. «Kule, see punane seal on tollepoolse rivi viimane. Pane nüüd minema! Aitäh, et inimeseks pidasid…»

      Talende uut kodu Rabamaal pidasin vahvamaks kui ühtki tema varasema pesapunumise katsetust. Ja ma olen neid aastate jooksul loendamatuid näinud. Kõige viimasemasse jõudmiseks pidin – juba väikese Fanki ja tema meeskonna autos istudes – vaid kaks korda telefonitsi teed küsima, sest see asus eelmisest üksnes poole kilomeetri kaugusel.

      Eelmine oli majake, mis kuulus Rabamaa rahvuspargi ühe ettevõtja valdustesse ja kuhu Talende oli oma noore mehe ja nelja lapsega kolinud pärast seda, kui oli mõnda aega elanud rahvuspargi rantšos, kus ta ühtlasi töötas ja pidutsejaid teenindas. Ühel päeval helistas mulle väga õnnetu Talende, kes kurtis, et peremees paneb pahaks, et rantšot samastatakse temaga ja peetakse tema omaks, ja viskab ta välja. Mis oli parajalt hull lugu, sest valgepatsilisel Talendel on lisaks enam kui kümnele hobusele hulk lambaid, sigu, minikitsesid, hanesid – kokku kõvasti üle saja hinge toita ja majutada.

      Enne Rabamaal platseerumist pesitses emand Talende oma vanematekodus Potsepal – üsna sealsamas, kust Normani motika üles leidsin ja mede Pilvi poe taha tagasi kuutisin. Teadagi, kuidas tundub täisealisena keset lapsepõlve kössitamine. Ent sinna tagasi sattus hobunaine pärast abielulahutust – pöörasepoolse eksiga pidasid nad motelli ja sinna ratsutama sattudes ma Talendega tuttavaks saingi. Aga see oli juba ammu. Sõna otseses mõttes eelmisel sajandil.

      Kuni mul oli pangalaenuga ostetud majake Raekülas, tõi Talende oma hobunad ja kaaskonna kolmeks koolivaheajaks sinna aeda ja kuuri kooli- ja lasteaialapsi sõidutama – kuuri oli Sisevete-äärne sõbrants Kaja kohe alguses talliks kohandanud. Kui mõistsin, et õhuvahedega korter – nagu need Raeküla majad paraku olema kipuvad – pole siiski vaatamata eluliselt vajalikule merelähedusele see, ning ostsin selle asemel rannamaja Mereveerde ja kohe lausa mere äärde, võttis Harald hoobilt ettevaatusabinõud tarvitusele.

      Puukuurina kasutatud vana laut oli tema rõõmuks ja kergenduseks nii lagunenud ja kaelakukkumas, et kõlas usutavalt küll, et on targem maha lõhkuda kui üles kõbida. Teame, teame, muidu tuleb tema moorile ju vastupandamatu mõte võtta sinna elama Talende või kellegi teise hobuhullu hobutükid. Uue kõrvalhoone projekti joonistas mu kallis kaasa igatahes sellise, et hobuseid seal pidada ei saa… peaaegu. Kui ehitama hakates projektisse paar täiendust teha, siis saab küll!

      Majake, milles Talende, tema lapsed Tredvard, Kristofardo, Aario ja Greedera ning noor mees nüüd elavad, vajab samuti pehmelt öeldes paari täiendust. Külakeskus, kus oli omal ajal postkontor ja mis kõik veel, seisis enne Talende rändtsirkuse järjekordset kolimist mõne aasta tühjalt. Suures rehetoa sorti toas on pääsukeste pesad ja elada saab hetkel vaid ülemise korruse kitsikusse kokkusurutuna. Kindel, et Talende tuleb selle elamise kodustamisega toime. Ja üleüldse võiks ühel neljakümneaastasel emandal lõpuks ometi päris oma kodu olla.

      Kõigevägevam võiks tema suhtes ka ses mõttes armulisem olla, et vähemalt loomadega kogu aeg midagi traagilist ei juhtuks. Mäletan liigagi teravalt, kui õnnetu oli Talende ühe suure musta mära pärast, keda ta kroonilise rahapuuduse tõttu üha müüs ja ostis, ostis ja müüs ning kes keeldus ühel hommikul lihtsalt ärkamast. Ja kuraasika lapilise poni Smurfi pärast, kelle üks õelavõitu torikas maha lõi. Maniakist külamehe pussitatud sälgudest-kitsedest rääkimata…

      Kui me nüüd eetriešeloni kaamera ees hobuseid saduldasime ja ma küsisin, kus on mu lemmiku Sofia sellekevadine varss Spartacus, siis selgus, et ei olnud temagi kusagil mujal kui surnud. Seletamatutel asjaoludel, nagu see hobulates enamasti juhtubki.

      Hea, et mul oli vaja narmalised teksased ratsapükste vastu vahetada – sain salaja nurga taga nutta, enne kui maastikule filmima sõitsime. Sain just endamisi mõelda, et eks see enese esitlemine hobuse seljas ole üks paras eputamine. Et see on küll mu loomulik keskkond ja tavaline olek, aga inimesed kasutavad hobuseid ju nii sageli selleks, et oma tähtsust, suutlikkust ja osavust upitada… Ja siis sõitis võttegrupi auto meile nii tihedalt kõrvale, et kuumavereline Sofia läks kogu oma väheldases isikus itsi täis. Ega ikka ei sõida küll mingi suvaline sara temast mööda! Väike tõmmu röövliplika tõmbas end otsustavalt sirgu ja pani mööda kruusateed tuhatnelja minema. Aivai, ta polnud jõudnud ju ei lõõgastuda ega soojeneda ja raudu polnud tal kah kapjade kaitseks all!

      Režissöör Fanki krabas kaamera enda kätte ja hakkas autoaknast filmima, kuidas mutt pidurdamatult mööda maalilist rahvusparki vihistab. Tühjagi ta aru sai, et kui sedasi meile kannule litsub, kimame Viljandisse välja. Sofia kablutas õnneks autost pikalt ette, põikasime põllule ja ma sain õhinas hobuna kontrolli alla tagasi. Järgmiste duublite jaoks kappasime Talendega kõrvuti juba peaaegu normaalsete ratsutajate kombel mööda põlluservi edasi-tagasi. Ausalt öeldes oleksin tahtnud koos sõbrantsi ja hobusega, kellega ma igal kohtumisel harmooniliseks, teineteist jäägitult mõistvaks kentauriks sulandun, vasakule ära tõmmata. Kihutada metsaradadele, kus kohtutakse metssigade ja kitsedega, jänestega ja rabalindudega – ent veerevas päevakeses tungivalt tiksuv kaameraaeg surus Pärnu jahtklubi poole.

      Kuna jahtide ümber ringlevad reeglina tuntud inimesed, kes on avalikkusega harjunud, ei tehtud seal õnneks teist nägugi, kui mingi järjekordne kaamera lagedale ilmus. Seda enam, et Puuderselli suvesaate kaamera ja Vilgatsi uudiste-huviline kaamera olid niigi platsis.

      Harald ja meie vanim võsu eraldasid laeva palavikulise valmispaneku hinnalisest ajast kõva viis minutit СКАЧАТЬ