Džungliseaduste vangid. Kati Murutar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pakkus ta mõne Lindi ja Mereveere vahelise metsavahe. Lasksin oma Peugeot’ tagaistmed kokku, nii et taha moodustus ruumikas kaubakuut, ning läksime koos veel ühe eilase peaga merihärjaga ratast otsima. Rohkem kui sellele, kui uhke ja õnnelik see noor kalur oma teenitud uhkustise üle oli, mõtlesin tema üksildasele töötule emale, kes ilmselt kodus nüüd nii poja, ratta kui kasutult ja peaaegu traagiliselt võssa lennanud raha pärast ahastas.

      Mitte tõukeratastki ei leidnud me Normani oletatud metsakurvide vahelt. Mis muud, kui et helistasin politseisse. Korrapidaja ei teadnud, et Lindile oleks üldse ühtki väljakutset olnud. Kalamehed käitusid haljal aasal rahumeelselt ja võmmivabalt.

      Järgmine kõne läks kiirabisse. Nemad olid välja sõitnud hoopis Potsepa kanti. Et kõik õnnetuse kirjeldused käisid Normani peessekukkumisega üks-ühele kokku, ju siis seal see juhtuski. Nüüd leidis ka politseikorrapidaja eilse päeva üles ning uuris välja, et motikas oli viidud Tuule tallu kuuri alla hoiule.

      Audru ranna ja Potsepa vahel selgus olevat kolm Tuule talu. Neist ühes elas kaks üksildast naist, kes teatasid, et neil on mootorratas kuuri all küll, aga lubatagu nüüd ikka lahkesti ise sellega mere ääres käia. Kulus jupp anekdootlikku õiendamist, enne kui aru saime, et kumbki räägib erinevast sõiduvahendist.

      Õiges Tuule talus, kus kuuris üpris räsitud moega motikas seisis, ei tundunud Norman just väga teretulnud olevat. Tänu sellele, et see oli ikkagi ajakirjanik, kes seda kadunud käulat otsis, autot juhtis ja leitud motika sinna peale tõsta käskis, ta otseselt ei sekkunudki, et maantee-sõja trofee nii äkki ja tulutult minema viiakse.

      Näoilme oli tal selline, et ta oli lootnud saagi endale jätta, maha müüa või vähemasti tema omanikult tõhusat leiu-vaeva-hoiutasu küsida. Ent siinkohal võin ma ka eksida ning sel juhul palun vabandust.

      Issand neid ilmeid teab. Äkki näitas end sedasorti arutelu kõverpeeglis mu enese võimalikku kaalutelu juhul, kui ma ise oleksin see Tuule talu peremees.

      Ma ise olin hoopis see, kes sai pärast pikalt ja laialt pikuti-laiuti oma autot kasida, sest bensiini loksus paagist põrandale ja jalad olid sellel va motikal enne sisenemist samuti puhtaks pühkimata. Kuni Norman oma poetaguse kodu kõrval töötoas taasleitud silmatera silitas ja musitas, kõndisin tema üksildase tõmmu emmega juttu rääkima.

      Emme oli pahur, et võimalik tapariist üldse üles leiti. Veel pahuram, kui pakkusin, et püüan oma Pärnu tuttavate kaudu nii temale kui tüsilike tagasilöökidega pojale töökohad leida. Juttu haavade puhastamisest ja paarinädalasest kärakakeelust võttis ta tõsiselt küll. Aga oma kindlaks kujunenud elu teleka ees poe taga põrandatuks pehkinud koridori lõpus ta muuta ei tahtnud.

      Millal, oh millal ma lõpetan oma nina toppimise teiste asjadesse? Saagu ma ometi aru, et ajakirjaniku tähelepanelikkus ega kirjaniku osavõtlikkus – või käib see vastupidi? – ei tähenda teiste elude ära elamist. Nii sõitlesin ma ennast, kui ebamugavustundega tagasi koju lonkisin. Sest jah, inimene, kes ei kohta loodetud tänu ja kelle pealetükkivaid heategusid vastu ei võeta, oskab ka autoga lonkida…

      Meenutasin, kuivõrd võõrastamisi põrnitses mind paaditehase taga asuva talu perenaine, kui olime läinud Juliaga tolle poolvenda vaatama. Sama isa, aga teise ema poega peeti põhiliselt ketis ja ma mõtlesin, et võiksin loomale rõõmu ja liikumist jagada, kui Julia aeg-ajalt temaga mängima viin. Häh, sissetungijaks osutusin.

      Ning ilmselt ei saa siinkandis päris omaks saamagi, kui püüdlikult ma ka kohalikku rannamurrakut ei räägiks. Kui innukalt ka oma uuemaid raamatuid ei jagaks, oskamata kirjastajatele pärast põhjendada, kuhu reklaamiks eraldatud eksemplarid õigupoolest jäid. Kesse Tallinnas mõistab, et enese tutvustamine loomingu kaudu on mulle siin kodurannas veel tähtsamgi kui ajakirjanduses turunduse eesmärgil.

      Nii palju viina mu vats vastu ei võta, et jõuaks end omaks juua selle osaga kohalikest, kes raamatuid ei loe. Selles mõttes oli Smuulil ja Lutsul ja üldse meeskirjanikel lihtsam, et nende isased ihud pidasid vennastumistele vihasemalt vastu.

      Iseasi, kui olulised üldse on need soru-semusused, mis pissitakse ja põletatakse endast pikapeale välja niikuinii. Olulised on hoopis need sõprused, mida väetab koostöö, arenemine kõrvuti toimides ja ühised seiklused. Siis ei tähenda, kui vahepeal pole kuid või aastaid kohtunud – trehvates on nii lihtne nii paljudest asjadest vestelda, ammuse tuttava ajas teisenenud isikust uusi pooltoone ja alavarjundeid püüda…

      Nojah, ja paar õhtut tagasi Kuursaalis Karl Madise kontserdil nostalgiliste meloodiate saatel tantsimas käies kohtasin ma Emilit. Kui miski on metsikult meelel, siis on kõik kohad temast tiined. Nii, nagu alles nüüd mõistsin majakaaluse majadepusa Salamandriaks nimetamise prohvetlikkust, nii ei saanudki ma ju keskit muud trehvata kui showmani, kes mitu aastat Salamandrias džunglivange rutitamas on käinud.

      «Džunglis on absoluutselt kõik eluks vajalik olemas,» selgitas Emil, milliste lehtede vahele koguneb vesi ja kuidas kookospähkli imehõlpsasti pooleks saab. «Sinu häda on ainult selles, et minu teada ei sõida teie sellele troopikasaarele, kus meie olime. Seal on nüüd turistide rajad, kus käivad puhkamas ja mängimas sakslased ja hollandlased. Minu teada viiakse teid sügavale sisemaale päris padrikusse ja sellest ei tea mina midagi. Ei saa teada kah, sest teid tuleb kargutama aktöör Timmu.»

      Kõigepealt tuli aga hoopis eetriešeloni Torbik võttegrupp kuulsa isa poja ehk lihtsalt väikese Fanki kuulsusrikkal juhtimisel. Tuli mööda ikka veel üles songitud Tallinn–Pärnu maanteed, nii et sain neid kõva pool tundi Ares oodata – Harald pani mu seal enne Watergate’i regatile sõitmist maha, sest pärast televõtteid pidin tema auto Pärnu jahisadamast Mereveerde viima, et see linna ripakile ei jääks. Televõtted kujutasid endast visiitkaardi koostamist, mis tehti igast džunglivangist põhisaadete-eelseks tutvustuseks. Et igast Salamandriasse sõitjast pidid rääkima ka tema lähedased, oli jahisadamasse auto järele minek võimalus ühtlasi ka Haraldil ja Georgil sabast kinni saada. Ja autode jätmine sadamasse ootele pole pärast seda väga bro, kui me läksime metallimees Marceli ja tema naisega kolm aastat tagasi tolle suve viimset jahisõitu tegema ja samal ajal löödi mu auto aken päise päeva ajal videokaamerate pilgu all katki. Rahakott, telefon ja kalendermärkmik olid mul õnneks «Calvadose» pardal kaasas. Autosalongist peene klaasipuru keskelt pandi tuuri nahast portfell, milles olid kõik mu dokumendid. Pass ja juhiload, autopaberid ja kirjanike liidu liikmepilet, relvaluba ja ajakirjanikeliidu pilet. Kõigi nende taastamine võttis kaks nädalat ja koos autoakna vahetusega ligi viis tuhhi ning klaasipudi leidus istmete vahel veel siiski, kui kolm aastat hiljem praeguse masina ostsin ja tolle õnnetu müüki viisin. Õnnetu oli ta ka ses mõttes, et kui ühel õhtul Liliaga linna stomatoloogilisse esmaabisse sõitsime, jooksis talle üks sõge metsasokk külje pealt sisse. Kits pani nina eest läbi, sirgus sarvedega sokk aga mõlkis ära mõlemad vasakpoolsed uksed ja esitiiva ning tegi kapoti sisse sarveaugud. Vaatamata vägevale tümakale ei jäänud ta maanteele maha, vaid silkas edasi. Võimalik, et lõppes sisemiste vigastuste kätte võsas ikkagi ära, ja kasu ei kedagist. Justkui ma oleksin olnud see mees, kes sirulijäänud kitsel kõri maha võtab, vere kraavi laseb ja lihakeha autosse tõstab. Aitähhh…

      «Aitäh, et inimeseks pidasid!» ütles mulle mõne päeva eest sealsamas Are teelõigul üks väheldane mehike, kelle töö oli üherealiseks näritud magistraali sõidusuundade kordamööda sulgemine. Optimist ütleks muidugi, et see oli avamine. Aga kesse ikka nii väga optimist on, kui tavaliselt poolteisetunnisel kaugusel asuvasse pealinna pääseb lõputute kiirusepiirangute ja lausa seismiste taktis kõva kolme ja poole tunniga.

      Olin selle osa lastest, kes parasjagu isaga ei purjetanud, autosse pakkinud ja Tallinna nakkushaiglasse Salamandria vastu vaktsineerima sõitnud. Ehkki arstidest sõbrad kinnitasid julgustavalt, et seal on kogu mikrofloora ja mikroobistik otsast otsani nii teisem, et kõige vastu pole ilmaski võimalik immuniseeruda.

      Teetöömasinate СКАЧАТЬ