Džungliseaduste vangid. Kati Murutar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Pootsist kottu ää tulla, aga tollal miilitsaks nimetatud kiusaja haakis end sappa. Ega Mannil ei olnud mõttes millut tappa, aga ähmis käsi krabas vale kangi, kui ta eest ära paarutama asutas. Kalluri kast hakkas kerkima nagu halb unenägu, kuri saatus ja viimne kohtupäev ühtekokku ning kummutas killustiku sinitriibulise sidruni katusele ja edasi ühtlase joana mööda maanteed. Et prints teaks tähistatud teed pidi järgneda printsessile kruusateral… Ühesõnaga sidrun tegi kannapöörde ja pages Pootsi poole tagasi ning järgmisel päeval läks Mann pahategijat otsivatele miilitsatele uksele vastu, lokirullid peas, roosa negližee seljas ja teatas, et tema on muuseas naine ja kui tugevam pool teda solvab, kavatseb ta kohemaid minestusse langeda, kolm päeva liikumatult lebada ning jokk.

      Jokk jah. Kuidas ma lappajale ka hagu ei andnud, taganttuules Kihnu poole kihutavatele Muhu väina regati sõitjatele me järele ei jõudnud. Ei jõudnud, ei jõudnud ja ei jõudnudki!

      Mann ja Vunts lasid vööris mõnuga kaheliitrist karupildiga plastikõlut, Norman õilmitses lootuse paistel kaamera ette jääda ning Fanki külmetas lappaja põhjas. Et minu lootus lappajaga ümber Haraldi laeva uhke ring teha, loodus- ja füüsikaseaduste nahka tuuldus, oli mul mornilt tagasi podisedes üsna ükskõik, mis mulje jääb. Et tele-visiitkaart monteeritakse üsna ilmselt niimoodi kokku, et tundub, justkui untsantsakas poseeris korraks tüüri küljes ja istus ülejäänud aja karusnahkses kasukas padja peal. Nojaa, üleni morn va Jausa emand siiski ei olnud, sest Vunts ilmutas nii suurt usaldust, et suunas vööris peesitades vaid üksikute mühatuste saatel mind luigepesi tulvil neeme ja mu enese maid piirava muuli vahelt paadikanalisse.

      «Näe, sellesama muuli peal pildistaski kunstfotograaf mind ja ühte teist, viimse vindi peal rasedat empsi ürgmudastena ja sellest sai väga kihvt seeria, mida mõistagi sadat kanti kööbakalt tõlgendati ja…» oli kõik see jutt, mille sadamakaile ronides rääkimata jätsin. See oleks olnud ilmselt viimane piisk naturalismust, mis murdnuks pealinnameeste vastupanu minu tavalisele elulaadile – nende jaoks otsatult ogarale ja hõlmamatule. Sest väike Fanki tunnistas väga väsinult ja läbiraputatult-tuulutatult, et teiste džunglivangidega käidi visiitkaarte filmimas põhiliselt Stockmannis ja Radissonis ning et Muru-mutt peaks vist tõesti mõneks ajaks pagema džunglisse puhkusele, kust lapsed, kirja- ja sotsiaaltöö, koerad ja hobused teda kätte ei saaks.

      31. juulil

Sisevetel

      Hoopis hirm sai mu kätte.

      Hirmude kobar lausa. Esiteks ähm tundmatuse ees. Täpsemalt läbikukkumise ees ses tundmatuses. Pärast keskkooli ei läinud ma ju tegelikult igatsetud kunstiülikooli skulptuuri eriala katsetelegi, et mitte läbi kukkuda, vaid hoopis kergema vastupanu teed ja täispanga peale Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonda. Võimaliku läbikuku eest ei kaitseks mind praegu seegi, kui oleksin juhuslikult varasemate aastate robinsonaade jälginud – Emil ütles ju, et meie jaoks valmis pandud raju-junkelis on kõik sootuks teistmoodi.

      Hirm vähe-asjasuse pärast. Tegelikult ei vaja inimene kuigi palju rõivaid ega muud pudipadi ning reisidelegi võetakse enamasti liiga palju hilpe-vidinaid kaasa. Ent kui Sisevetele lapsi hoidma tulnud ämm mu kahte tillukest, homseks valmis pakitud seljakotti nähes ahhetas, kas see ongi kõik, tekkisid mul eneselgi kahtlusedkõhklused. Ühte märsikesse olin pakkinud kogu selle suurt-ei-midagi, mis oli lubatud junkelisse endasse kaasa võtta. Teksad, pluus, päevitusriided, päevikukaustik ja tennised. Lühikesed püksid, sandaalid, T-särgi ja mütsi oli Lembit produktsioonimansa poolt lubanud.

      Teises märsis olid isiklikud lühikesed püksid, safari kombinesoon, tagavara Tsärk, dokumendid ja rahakott.

      Tühi rahakott, täpsemalt. Ja seesinane tühjus tekitaski kõige hirmuma hirmu. Kangesti vahva on toimetustes sunnismaistena tagumiktunde tegevate kolleegide ees oma vabadusega kiidelda. Ja kadedust tekitada, et võin ise teemasid valida ja väljaannetelt vastu võtta just need tellimused, mis mulle sobivad. Ent tegelikult ma ju tean juba neljateistkümnendat aastat vabakutselisena, mida see tähendab, kui kunagi ei tea, milliseid summasid ühelgi kuul pangaarvele oodata on.

      Tore muidugi, et mitmed tele- ja raadiojaamad on lasknud mul mitmeaastaseid autorisaadete-sarju teha ning et Eesti ajakirjademaastikul on nii palju väljaandeid, et neisse korraga ja vaheldumisi kaastööde muljumine elatab laias laastus ära küll. Tegelikult ei loe ei aunimetus FIE, mis mul varem oli, ega viimastel aastatel ohjatud OÜ Muru Mari – selleks et omadega välja tulla pean igal juhul mitme inimese töökoormat vedama. Ükski koosseisuline ei vihu ühes kuus kümmet pikka ajakirjaartiklit, millest igaüks eeldab mitut intervjuud, kommentaari ning sageli osalusvaatluse korras ka oma isikliku naha turule toomist. Selge, et romaanid ja näidendid kirjutuvad sellise mahvi kõrval varahommikuti, hilisõhtuti ja lühidalt öeldes öösiti.

      Võin jah uhkustada, et kuna ma olen hästi ja kogu südamest kirjutades endale hästi müüva intuitiiv-ajakirjaniku nime teinud, võin tegusalt kõigi kohalike meediakontsernide vahet surfata. Tegelikult maksan selle surfamise käigus autokütuse ja telefonikõned ise, haigeks jääda ei tohi ja rahateenimise pausid tulevad pika kummi otsas ähvardava bumerangina tagasi.

      Juunikuine Brasiilia-intermetso lööb rahaldasa tagasi augustis, kui ma parasjagu Salamandrias järjekordse mitte-teenimisega ägedas ametis olen. Salamandria-bumerang maandub oktoobris. Sisevete hämaras elutoas kössitades võtsin ette paberilehe, et oma probleemid ja nende võimalikud lahendused sinna üles kirjutada. Mõtlengi alati oma üle-pea-löövad neuroosid paberi peale skeeme joonistades hõlmatavaiks.

      Nii. Hansapank laskis äsja igakuist aadrit, enne seda jõudsin Ragn Sellsile Mereveere prügikonteineri tühjendamise ja Uninetile elektronside ära klaarida. Aga vabatahtlik kogumispension on õiendamata. Hobby Hallile on maksmata pikk punane puuvillane universaalne suvekleit, mis sobib nii tänavale kui pittu ja mille panen homme lennuväljale sõites selga, et teda mitte seljakotti rullida. Sel juhul on mul võimalik ka Torbiku-kästud pidulike rõivaste nimistusse kuuluvad kontsaga kingad jalga, mitte kotti toppida. Mis kõige nutusem – kõik telefoniarved jäävad maksmata. Sisevete ega Mereveere lauatelefone vast selle mõnenädalase makseraskuse pärast kinni ei panda, aga minu ja Lilia moblad küll. Need on minu tagasi tulles siis hõrgult ühesuunalised – sisse saab, välja mitte.

      Lahenduseks kirjutasin teisele neuroosi-tõrje-paberile plussid ja miinused, miks oleks kasulik Jausa talumaade kahest hektarist rannakarjamaast 0,8 maha müüa ja miks mitte.

      Miinused:

      1. Harald ei taha, sest väiksem maa tundub talle popslik.

      2. Ei saa suureliselt käega viibata: kõik see võsa ja räga on minu.

      3. Lapsed ei saa määramatus tulevikus ehitada sinna midagi, mida nad nagunii ei ehita (kui tahavad, võivad ju vaiade peale pigem otse mere kaldale ehitada).

      4. Potentsiaalne ostja ehitaks sinna majakese – ent selle kauguse meie majast määrab leping, ning krunti nagunii poolitava aia äärde on plaanis igal juhul sarapuurivi istutada.

      Plussid:

      1. Elades siin ja praegu, mitte abstraktsele tulevikule, kaob vastutus kasutu maalahmaka pärast, mida me nagunii ei halda ega valda – lõpevad jamad ametkondadega, kes ähvardavad trahvida selle pudelikildude-konservikarpide-plastiku-vaiba pärast, mille läti ja vene kalamehed talviti jää pealt püüdes ja autosid meie maa peal parkides maha jätavad ning mistõttu lapsed seal joosta nagunii ei saa.

      2. Korrastatud naaberkrunt tõstaks ka meie kinnisvara väärtust, kui see ei piirne metsistunud välja, sadama ja paaditööstusega.

      3. Lepinguga määratud kaugusele ehitatud naabermajake tekitaks puhvri meie ja sadamamelu vahele.

      4. Uus naaber taastaks sadamatee pealt СКАЧАТЬ