Džungliseaduste vangid. Kati Murutar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja mõnitavad omadussõnad ning uskumatult nihkes tõlgendused annavad hinge pihta heleda laksu ja jäävad halvavalt pikaks ajaks meelde.

      Kui mälus rullivad igapäevategevust eksitavalt väljendid «kiimaline saast» ja «pekine perse, tissid nabaga ühetasa», tekib aeg-ajalt mõttetu soov nende hindajatega isiklikult kohtuda. Näidata, kui väga mu sisu ja vorm nende ennatlusest erineb. Mis muud, kui et tahaks meeldida. Tõestada. Ümber veenda. Kuna see nagunii ei õnnestu, ei jää üle muud kui ennast veenda, et kõigile ei saagi meeldida, ning tsiteerida Juhan Smuuli: nii sitt inimene ma ka ei ole, et mul vaenlasi pole. Ja ikkagi kihvatab – miks hakkavad raevukateks vaenlasteks need, kes vihatavat üldse ei tunnegi?

      Naiivselt positivistlik olen, sestap saan ikka ja jälle haiget, kui olen püüdnud austada, tunnustada ja usaldada inimest, kes täpselt samal ajal mu selja taga – tegelikku mind tundma õppimata – mind sõnutsi-suhtumiseti kulmudeni maasse taob. Viimase võimaluseni keeldun seda uskumast. Ja esimesel võimalusel unustan ära. Valikuline vaegmälu lihtsalt tahab pasa endast välja uhtuda, et uuesti austada, tunnustada ja usaldada. Ning sestap on hea, kui kõrval on abikaasa või keegi teine lähedane sõber, kes vastavalt vajadusele kas delikaatselt või ka tõhusamates toonides meelde tuletab, et olen ametis reha ees kaerajaani tantsimisega. Kuid seegi võib olla ennatlik hindamine, sest ka teine inimene on ju vahepeal arenenud ja paranenud. Ehk.

      Kirjanik näitab end kõige endamana oma raamatuis. Ent seegi on justkui konserveeritud sinilind. Keegi meist pole täna see, kes oli eile, ega homme enam tänane tema. Iseenesest välja ja üle kasvamist on aastate eest ilmunud raamatuisse piiludes eneselgi naljakas tuvastada. Teised inimesed ei tuvasta tühjagi, sest Eestis on imelik raamatuturg. Kui raamatu esimene tiraaž end õnnelikul juhul läbi müüb, trükitakse teda küll juurde. Aasta või paari pärast seda raamatut aga enam müüki ei anta ega võeta. Nüüdisaja raamatud kaovad kaduvikku vaid õige pisut aeglasema kiirusega kui ajakirjandus. Uued tulevad aina peale ning kirjastused ja raamatukauplused ei jaksa vanemate teoste müümisega teenida ka siis, kui need pole oma aktuaalsust kaotanud ja neist huvitutakse endiselt. Ei mahu ju! Riiulid ja seinad ei veni!

      Nii siis venib hoopis ümberjutustamise lauluke. Üha uutele ja uutele tuttavatele. Ikka üks ja sama, ainult et mida enam romaane ilmub, seda pikemaks venib see oma teoste sisude kokku võtmine. Täpselt nagu välismaalastele, nii summeerin end ka rahvuskaaslastele: jajaa, «Sündinud naised» ilmus ligi viisteist aastat tagasi ja rääkis naisüliõpilaste ja töölisneidude identiteedikriisist laulva revolutsiooni ajal; jutukogu «Muru Mari jutud» kujunes Pert P. Pardi julgustusel Haraldi kirjastust käivitavaks vihikukeseks; «Mina!» jutustab inimlapse maailma ja iseenese peegeldamisest ja tunnetamisest alates munaraku viljastumisest kuni kolmeaastaseks saamiseni; «Saamatu» on lugu isekalt oma mehest ja pojast võõrdunud karjäärinaisest, kes jääb pärast autoavariid kurdiks ja pimedaks ning alustab uut elu savikujude voolijana, oma poja ärganud ja valgustatud emana ning ikka sellesama mehe uuestisündinud naisena; «Õnne I – III» on omamaise teleseriaali kolme hooaja romaniseering, kuhu sain kirjutada ka kõik selle, mis aja, ruumi ja režissööri tahtel televersioonist välja jäi; «Mustlased» esimene osa on realistlik lugu paikselt Eestis elavast vanast mustlannast, tema hõimust ja mustlaste lootusetutest katsetustest siinsesse ühiskonda sobituda, teine osa on uurimus mustlaste pärinemisest ja kultuurist rändel Vanast Indiast läbi terve Aasia ja Euroopa kõikjale üle Maa; «Emma!» jutustab neiust, kes oma tõusikuist vanemate ambitsioone ja omandikirge trotsides loobub kõrgharidusest ja läheb tööle turumüüjaks, kes vabadel hetkedel õmbleb-koob ka ise kaupa juurde ning on õhtuti teatris piletöör – vabast armastusest luuseri tüüpi mehe vastu sünnib tal järjestikku neli last ja kõigile neile leiab ta oma eetikast ja emaarmastusest lähtudes kindlustatud tulevikku lubavad pered ja kodud ning veidi enne viienda lapse sündi asub ta elama juhuslikult kohatud hobusekasvataja talli katusealusesse; «Alleed» koosneb kolmest lühiromaanist – Barbara von Tiesenhusenist, Isadora Duncanist ja Marlene Dietrichist; «Verekaanid» näitab elu Eestis pärast seda, kui maailmamere tõus on veepinnale jätnud vaid praegused kõrgustikud ning saarekestest koosnevas arhipelaagis pole ruumi kasvatada lilli ega koerast suuremaid loomi, pole põlde ega metsi ega oskust üksteist armastada või vabalt lapsi saada, katastroofijärgses kitsikuses on inimesed muteerunud nii vaimselt kui füüsiliselt ning seejuures üksildasemad ja lootusetumad kui kunagi varem; «Katjuša» on tõestisündinud loo põhjal kirjutatud seiklusjutt kümne tuhande kilomeetrisest mootorpaadimatkast mööda Venemaa, Valgevene, Ukraina, Läti ja Leedu jõgesidjärvesid-meresid-veehoidlaid, raamatus sisalduvad ka arvukates õnnetustes hävinud jäädvustustest ainsaina säilinud fotod, logiraamatud ning humoristist ajakirjaniku Kalju Kassi reisikiri; elulises noorteraamatus «Tuvi, prints ja gripp» on kolm realistlikult valulikku, ent siiski helget tänapäeva muinaslugu; «Kuningad» on läbilõige eestlaste ajaloost ning laiendatud lugu Paides tapetud neljast kuningast…

      Võeh, milline pikaks veninud ja tibakene hapuks läinud enesetutvustus. Ikkagi tahaks, et nende raamatute paremaid lehekülgi loetaks ka aastakümnete pärast. Midagi head ja ajas kestvalt kehtivat on neist kõigis. Paraku oletan, et artistid, kellega Salamandriasse lendan, ei ole neid lugenud ei eile ega täna ja ilmselt ei kavatse ka homme lugeda. Eks see teadmine laseb samas kirjutada avatult ja enesele, mitte kellelegi loodetavale lugejale meeldimiseks.

      Meeldimine, meeldimine…

      Vaat kus jamps, ma ei saagi nüüd Pilvi poodi pannkoogijahu järele minnes külanaistele ega kalameestele kellata, kuhu mina kõik sõitma hakkan. Leping ei luba mul selliseid välispidiseid sõpruse ja usalduse märke ilmutada ega oma tähtsust näidata. Ometi on ju nii inimlik ärbelda oma väljavalituse, informeerituse, asjasse pühendatuse ja vajalikkusega.

      Kui Harald hilisõhtul helistas, ei tundnud ta end miskipärast piisavalt vajaliku ega väljavalituna vaatamata sellele, et oli selle päeva purjekavõistluse võitnud. Ütles väsinud häälel, et tal on Eestist siiber ja et ta tahab siit ära.

      «Ära niisugustele tasuta reisidele küll taha, nagu need minu sellesuvised – kui lähed tasuta tööjõuna kellegi antud ülesandeid täitma, oled piiramatult manipuleeritav,» manitsesin ninatargalt. «Sinu uhkus ei lubaks seda. Sa ei kannataks niisugust ahistatud tööriista elu välja. Ega ma ju ise ka päriselt ei kannata – lähen vahepeal ikka üsna hullusti pöördesse. Ei taha oma afekte meenutadagi, aga need sindrid on ju üles filmitud. No ei, sina tapaksid ära nii kaameramehe, kes sinust sammugi maha ei jää, kui ka produtsendi, kes kõik su nõrkusehetked ja kontrollikaotused parastavaks pildireaks monteerib. Või sureksid ise ära. Ära taha selliseid seiklusi!»

      «Sooh, sa räägid juba nii, nagu läheksid ennast ohverdama,» muheles Harald.

      «Hmh! Ma tean lihtsalt, kuidas tahaksin juba enne, kui eelmise kuu Brasiiliafarsist on KelkTV laadis nihke-aabits kokku väänatud, õiendada, selgitada, õigustada ja ära kustutada,» ohkasin kaeblikult. Justkui poleks ma teadnud enne seda haigevõitu afääri, mis laadi ja milliste meetoditega väljalüpsi Sven Kelgu sõge loovus annab.

      25. juulil

      Mitte just väga vähe sõgedaks ei saa nimetada ka umbes nädal aega tagasi juhtunud lugu, mistõttu külarahvas hakkas mind muigamisi kohalikuks sotsiaaltöötajaks kutsuma.

      Lindi aasal peeti iga-aastast kaluritepäeva. Pakkisin auto Mereveere merekarusid täis, nagu eelmiselgi suvel, ning vedasin nad üritusele, kus olid võistlused, pikad lauad, laul ja tants ühe perekonnaansambli saatel, kus ema mängis süntesaatorit, tütar laulis ja isa tegi ühtaegu nii transat kui turvat.

      Esimeste langenutega sõitsin tagasi kodusadamasse nii varakult, et ei kuulnudki enne järgmist hommikut, mis öösel maanteel juhtus. Maanteel juhtunu kõndis mulle külateel vastu, pea, mõlemad käed ja põlved sidemeis.

      Norman oli sitik-vindisena oma tsikliga kah kalurit tegema tulnud, kuid ühe teele ette sõitnud (ilmselt sama targa) jalgratturi abiga üle pea pannud. Hulga ihunahka maanteele СКАЧАТЬ