Džungliseaduste vangid. Kati Murutar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sain aru, kui fataalne ja prohvetlik oli see väljend, mida pruukisin juba kolmandat suve selle õhuliste ehitiste-koosluste kohta. Ilma et oleksin iialgi Salamandrias käinud. Enesestmõistetava ignorantsusega. Aga missugune siis veel see Salamandria olla võiks?

      Lõpuks ometi välja tulnud päike oli Pinocchio kõhu paljaks meelitanud ja ta pidas igati loomulikuks, et keegi halli patsiga häälekas härra tema õue peale veetud reele savist elevandi kõrvale istus. Parasjagu innukalt juukseid kasvatav Marcel istus südamliku nõudlikkusega Pärka ette pedantlikult pügatud murule ja uuris järeleandmatult, kui suur šanss temal oleks hipiks hakata.

      Juba viiendas või kuuendas õlles sisalduva informatsiooniga konkureeriv Pärka püüdis selgitada, et ühiskond on nüüd teine, ideaalid muutunud, eluaastad pole ka enam need, lapsed nõuavad oma – ja mis kõik. Vorstikesed särisesid restil, kuni tomateid hakkisin ja ree servale lauakest katsin.

      Mees, kes Raja kannul järgmisel hetkel Jussi põõsaste vahelt ilmus, oli seekord siiski Lembit, mitte mõni järgmine vana sõber, kes astus läbi lihtsalt selleks, et küsida, miks mul mullu ja tunamullu uks lukus ei olnud, kui mind ennast kodus polnud.

      Teiselt poolt lähenes Rinaldo piraka omletitaldrikuga. Hehee, selline ootamatult ilmnenud toitja-isalikkus sai kärmelt läbi nähtud, kui ta Lembitut ülalt alla mõõtis ja oma ärksasse ajju salvestas, milline näeb välja mees, kes lennutab nimekad tähekesed nii kaugesse paika, et maakaartki kipub enne otsa lõppema, kui see koht päikese all sinna ära mahub.

      Rinaldo, kes soovitu endale oli ostnud – sest mis muud see omletitaldrik oli, kui hind võimaluse eest produtsent üle vaadata –, kõndis tagasi oma krundile ja asus muru pügama. Tavaliselt tekitavad kõikjalt kostvad niidukihääled minus kahetisi tundeid – ühest küljest süütunne, et mina sedasi oma rannakarjamaad ei triigi, vaid lasen tal vaba ja karvasena oma elu elada, teisalt pahameel lõputu jõrina ja bensiinihaisu pärast, mis laiutab kõikjal ülemäära kultuuristatud maastike kohal. Sisevete ääres konkureerib see skuutrite jõuramisega ka veel.

      Täna ei läinud miskid eestimaised niidukid mulle kriipsugi korda, olin Pinocchiole ja Marcelile tänulik, et nad Pärka endaga kaasa eemale kutsusid ja keskendunult grillsütt segasid ja vorstikesi keerasid, kuni meie Lembituga end läbi lühikese ja järsult kogu mu isikut ära andva ingliskeelse lepingu kaevasime. Mis seal salata, toimis sama, mis varasematel lepindamistel – mind ei huvitanud eriti ükski peensus, millega olin juba ette leppinud, et aga vaid soovitud värk kätte saada. Oli see siis pangalaen, Jausa talu või mõni töö.

      Antud juhul oli põhiline, et ühtviisi üüratu trahv tabab nii siis, kui ma end 1. augustil 2004 Tallinna lennujaama ei vea, kui ka siis, kui räägin kellelegi seda, mida ma tean. Kesse ikka enne teadmisväärse toimuma hakkamist ette teab, kui haige ja inimõiguste vastane võib olla tähtajatu rääkimiskeeld – eriti kui lubatu piire ise täpselt ei tea ning produktsioonifirma huvid, mida võiks kahjustada, on määratlematud-tundmatud. Juba lepingule alla kirjutamise hetkel ei tohtinud ma teada sedagi, mida Lembit samal hetkel ütles: «Lisaks sinule sõidavad Mary Haab, Agu Haava, Bibi ja Ludwig.»

      Vanajumal oli nii lahke, et lasi Manijast puhuval tuulel üht-teist sellest ülisalastatud listist vorstigrillijateni kanduda vähemasti Bibi nime ning reliikvia-filmis ratsutanud Hint Aadu poeg hõikas: «Tervitage Bibit minu poolt!»

      Kes Bibi tegelikult on? Seda küsisin ei-kelleltki siis, kui Marcel ja Pärka olid kumbki oma naiste-laste juurde sõitnud, Pinocchio oli lamamistoolis päikesele andunud, Lembit oli pärast hiina suitsutatud tee joomist tagasi Tallinnasse suundunud ja Raja koos uutele tegudele ärganud Leoniga sõbranna Stella juurde mängima vuhanud ehk siis väikevenna hoidmise vastutust Rinaldo naisega jagama läinud.

      Kallista-mind-natuke-see-ka-mõni-patt oli kõik, mida teadsin vanema põlvkonna näitlejannast, kelle oletatavatest rollidest enamik olid tehtud Eestist nii kaugel Venemaa avarustes, et neist siia suurt midagi ei jõudnud.

      Järsku saabunud õndsas vaikuses meenutasin tühjal pilgul aknast välja merele vahtides, mida ma neist kellestki üldse teadsin. Ludwig… Laul Põhjanaelast meeldis mulle. Tema Valgre-interpretatsioonid ärritasid süldilikkusega. Reliikvia-laulude kohal aga lasus Peeter Tooma esituste ületamatu vari, nii et… See, et ta pani laulule «Kui on meri hülgehall», mida laulis filmis «Siin me oleme!» minu isapoolne väikevend viie-kuueaastasena, maitsetult pumpava sündi-tümaka taha, oli mulle igas mõttes täiesti talumatu. Aga silmavaade tundus tal olevat soe ja naeratus südamlik. See, et Ludwigi musklipaisutamise üle ilguti ja teda ülemäära endast vaimustuvaks edvikuks sõimati, oli mu meelest ebaõiglane – artist ja isane loom peavadki edevad olema. Muidu ei saa ei pappi ega keppi.

      Agu hingeldava-vibreeriva tenori Agu üle tavatsevad sõbralikult ilkuda nii vennad Johansonid, kes ise ka laulda oskavad, kui ka need, kes kõigi ja kõige kohta otsustavalt lammutava sõna võtavad ja kes ei oska ei laulda ega ka midagi muud. Mitmekülgselt andetutele hävitajatele vastupidiselt olin Agu esinemisi vaadateskuulates alati sümpaatiat tundnud. Tema sooja aristokraatlikkuse tõttu vist.

      Mary. Ka teda – nagu Agugi – polnud ma silmast silma kohanud. Eemalt oli kostnud õrn, aga suur hääl. Armsad joodeldused. Oma Malviina-moodi kolmnurkse lõua ja plikalike breketitega paistis ta tunduvalt huvitavam ja ilusam kui laulud, mida talle seni laulda on antud. Minu meelest.

      Ja mis asi siinkohal õieti oli see va minu meel? Mis meel, kus meel, kui ma inimesi endid üldse ei tundnudki? Ka Bibiga olime kohtunud vaid korra ühes minu juhitud telesaates, kus ta pidi andma hinnangu tänaste blondide kaunitaride kohta, ning korra ajakirja Tsükkel stuudios uusaastanumbri jaoks pilte tehes, kui ta ei pidanud millekski eriliseks, et lasin oma alasti ihu juuksejuurtest varbaotsteni kuldseks võõbata – hoiatas hoopis kunstripsmete eest, mis olid talle kleebitud liimiga, mis võttis lahkudes kaasa ka tema isiklikud ripsmed.

      Me ei tunne üksteist. Ilmselt Mary ja Agu kui ühe põlvkonna muusikud, mõlemad lisaks sõbrad ka Liisa Kenaga, aga teineteist küll. Ent ülejäänud vastastikku siiski ainult meedias kujunenud plakatite kaudu. Need klantspildid oma liialdatud värvide ja rõhuasetustega pole ju meie ise. Meediamulje ja – mull on tegeliku inimesega heal juhul vaid kauge sugulane.

      Ei meeldi ma endale, kui ma poolvõõrastele inimestele ja nende tegudele või töödele suisa uisapäisa hinnanguid lennutan. Ikka veel, ehkki olen ise võhikute hammustuste tõttu nii palju haiget saanud. Kahekümneaastasena tundus pealiskaudsete siltidega lahmimine olevat enesestmõistetav õigus ja isegi kohustus: kus viga näed laita, seal tule ja aita! Olles omal nahal kogenud hoolimatuid solvanguid ja uskumatult nuripidiseid tõlgendusi, olen püüdnud teiste suhtes üha säästvamaks muutuda: ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehakse. Ei suusõnas ega kirjas. Ei retsensioonides ega seltskondlikus lobinas.

      Väidetakse küll, et esimene mulje uuest inimesest või tema tegemistest on kõige täpsem ja tabavam, ent tegelikult oleneb see ju mõlema osapoole hetkeseisundist ja meeleolust. Midagi väga hästi või siis halvasti võib olla nii hindajal enesel kui sellel, kellele kärme meeldimise-mittemeeldimise silt otsaette laksatakse.

      Me kõik satume ju alailma eriolukordadesse. Alailma oleme millegi pärast hädas või afektis, eufoorias või masenduses. Lisaks veel kas omas või võõras elemendis. Iga seis vallandab meie mitmest näost mõne, mis on mõistagi täiesti vastandlik nii mõnelegi teisele näole, mis on samuti osa meist. Ent kes ikka nii siva süveneda jõuab, empaatiat kasutab ja mõista püüab – hõlpsam on teha kihkukähku otsus.

      Kui veel see otsus kirjutada kommentaarina ajalehtede netiväljaannetesse või spetsiaalsetesse sita-portaalidesse, võimaldab säärane kiirtulistamine end ühtlasi välja elada, ummistunud hinge tühjendada ning end olulise, kui mitte lausa kõikvõimsana tunda.

      Olen endale kümneid kordi lubanud, et ei loe kõiki neid ennatlikke hindamisi, mis СКАЧАТЬ