Džungliseaduste vangid. Kati Murutar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ omakorda Pinocchiole appi kablutades vajusin üsna nõutuks, kui avastasin, et üleaedsest kingamüüja hädaolukord seisnes selles, et talle oli külla tulnud tema linna-üleaedne Marcel. Naabrimehed ei saanud teineteise lõbustamisega toime ja õlled ei tahtnud naisterahva seltsita libiseda. Oodates Tallinnast saabuvat Torbiku produtsenti, poleks ma nagunii silpigi teksti toota suutnud, nii et istusin taltsalt Pinocchio askeetliku onnikese pedantselt puhtale trepile ja lasin sõprade seltskonnal endale meeldida.

      Marceliga sõbrunemise algus oli kõike muud kui meeldiv. Tungisin tema tollasele territooriumile ehk siis metallifirma Levadia Pärnu esindusse… kerjama. Asutasin oma, siis veel Pärnu eeslinnas Raekülas asunud majja hooviteatri. Kuus nimekat näitlejat mängisid seal minu kirjutatud muinasjuttu, mida ehtisid Maian Anna laulud ja mille lavastas koolivend Vati Toiks. Aare elab nüüdseks ratastoolis, sest tegi läbi kaasasündinult apsulise aordi lõhkemise ning pikale veninud elupäästmisoperatsiooni ajal sai tema seljaaju hapnikuvaegusest kahjustada. Etenduse proovide ajal tutvus näitlejanna Heli teise Aarega, Laanemetsaga, ning puhkes nende Sajandi Armastuslugu. Laanekas on nüüdseks läinud, sest ei kannatanud enne Helit Pärnust Tallinnasse kolides ilma temata elamist välja. Praegu elab Tartust väljunud Heli Tallinnas üksi… Iga inimese elu on kui romaan. Kellel krimka, kellel koomiks, kellel bestseller, kellel üksnes arveraamat.

      Minu oma kiskuski sel viie aasta tagusel suvel just selleks viimaseks. Olin igale näitlejale utopistlikult ja naivistlikult lubanud suveteenistuseks kümmet tuhhi. Et piletihindu mitte pärnakatele üle jõu upitada, pidin heasüdamlikke metseene otsima. Üle kaheksa tuhande ma lõppkokkuvõttes kellelegi kokku lunida ei suutnud, endale ei võtnud sentigi ning üksnes Helile tasusin ka puudu jäänu – siis, kui Aarele oli matusteks vaja kirst, rist ja valge särk osta… oh.

      Pruunide nööpsilmadega Marcel kinnitas tookord oma ukrainlasest bossi ostetud imposantse büroolaua tagant küll, et tema isiklikult toetaks kindlasti mu teatrit, aga Viktor Levada, raisk, see on ju hoholl ja ei tea eestlaste kultuurilembusest hohalligi. Lubas mu ettevõtmist leivaisale tutvustada, vana pehmeks rääkida – aga kokkuvõttes oli kogu mu saak sest retkest «kõigest» uus sõber ja mõnusalt humoorikad lõunasöögid temaga.

      Tõsi jah, mu vanamees lõi selle südamlikult elegantse semu minult õigupoolest küll üle. Purjetajad, sindrid, hoiavad omavahel kokku. Kuidas teisiti see regattideaegsete sadamapauside ja ühislaagrite läbimise puhul ollagi saaks. Kui Haraldi ja tema senise jahi «Kuti» osanikud avastasid, et väike sinine alus kipub neile väikseks jääma, kibeles Marcel talle oma efektset ja sportlikku «Calvadost» müüma. Harald eelistas jõukohasemat «Moret» – tänu sellele kütab Marcel endiselt oma klantsiva iludusega mööda iganädalasi jahtklubivõistlusi ehk kesknädalaringe, Muhu väina, Kihnu ja Watergate’i regatte. Firma on tal nüüd täiesti enda oma ning meie tutvus juba liiga kauane ning tänu ühistele seiklustele ülearu kurioosne, et ma tema käest sponssi manguma läheksin isegi siis, kui ta idee poolest mõnd raamatut või näidendit tugema sobikski.

      Sõidutasin Marceli mede Pilvi poodi õlle juurde grillvorste, juustu ja tomatit tooma ning jõudsime naastes just Pinocchio grilli üles panna, et iga hetk saabuvale produtsendile lõunaeine valmistada, kui Raja ragistas jooksuga Jussi põõsaste vahelt teatama, et meie maja ees peatus üks auto.

      Jess, Lembit!

      Väike valge loppis buss, mis värati ees seisis, ei käinud küll produtsendi immitsaga kokku. Kui ta nüüd just stiilivennaks pole hakanud ja mingit erilist šnitti välja ei kanna. Õue peal selgus, et hoopis kaevu kõrval seisev pargipingi tüüpi iste ei kandnud tulijat. Liiga servale istunud mees oli selle endale kummuli selga keeranud ja ukerdas endamisi itsitades ootamatu koorma alt välja.

      «Mis kombed need sul on – iga kord, kui ma tulen, on uksed pärani ja sa ise kuhugi kadunud?» nõudis Minni Nurme ja Aadu Hindi poeg. «Meie pere on siin Jussi majas mitmeid suvesid veetnud. Kui Lihula või Tõstamaa kanti sõidan, põikan alati läbi. Aga sinul on uks ristseliti ja toad tühjad.»

      Seletasin, et ju ma siis olin lamisemas Tallinna abilinnapea juures, kellele kuuluv Aabrami talu on näe-see-seal-üle-nõmme. Või mõne kilomeetri kaugusel Kase talus Vlassoviga jututamas – kusjuures ka nemad Ilonaga unustavad meelega uksed lahti ja ööseks autovõtmegi starterisse. Meie meelest on parim kaitse varaste vastu see, kui jätame kahtlustamata, et mingid abstraktsed vargad üldse olemaski on. Siitkandi omad, kes on Jausa emanda köögis omletti söönud ja sauna saanud, ei tule ju ometi teinepäev mu olematuid aardeid kotti ajama.

      Kutsusin Pärka endaga kaasa Pinocchio õue peale tagasi, tema poolt vaadates siiski pigem edasi. Leon magas majas oma püha lõunaund ning siis on mõistlik igasugused valjemat sorti hääled eemale pukseerida. Pärka hääl on valjemat sorti sestap, et ta on maamees, kes oli nooruses hipi ja maailmarändur, filmi «Viimne reliikvia» üks kaskadööre, kes ratsutas sellel hobusel, kes sillalt vette kukkus ja mõne kuu pärast sellest saltost häirumata varsakese sünnitas.

      Meie sõprus Pärkaga sündis Tartu lastekunstikoolis, kus ma oma laste tundide lõppu oodates koolijuht Enn Tegovaga jututasin. Vedasin sel ajal riigiteles saatesarja ning tutvustasin koos režissöör-operaator Mäiduga kuutkümmet isiksust nende loomulikus keskkonnas, nende kodus ja neile olulistel teemadel vesteldes.

      Kuidas teisiti asjalood end seada said, kui et sõitsime Mäiduga Viljandi-taguse Kõpu alt metsade vahele keerava tee äärsesse Kiini külla Kõssa tallu. Rahvas tundis seda pigem küll Minni taluna, sest poetess Nurme lõpetaski oma elutee seal esivanemate mail. Saadet tehes kulgesime läbi ahervaremete vahelt, mis olid olnud talud ja trahterid, koolid ja kirikud. Heldeke, siinsamas Mulgimaa pealinnast viieteistkümne kilomeetri kaugusel!

      Ohakapõldude vahel oli kunagi elujõulisest külast järel vaid üks majapidamine, kus vanapoisist vend ja vanatüdrukust õde ootasid sadatkanti lapitud katuse all lõpplahendust üksildasele virelemisele, mis käis käpakil rohimise ja käsitsi kartulivõtu taktis, ilma et kiivas osmikus oleks seltsiks ainsatki looma. Tuhanded külad, tuhanded talud laiali Eestimaal, sündisid nendes kadunud põlved…

      Mõlema viljatuna hääbunu ootus jõudis järjestikku ja lühikeste vahedega varsti lõppsadamasse ja ka Pärka kolis oma pere sealt, keset maailma asuvast maailma lõpust, linnale lähemale Puhja ja Tartu vahele Kavilda ürgoru kanti. Sellepärast, et oma ühe lapse haiguse tõttu on ta epileptikute lapsevanemate ühenduse eestvedaja ning probleemsel poisil oli võimatu maal koolis käia.

      Kõige vigurim trehvung nende arvukate seas, mis tekkisid tänu sellele, et Pärka põikas Viljandi–Tartu vahet vihtudes ikka ka meie Tartu eeslinnas asunud korterisse, juhtus Enn Tegova juubelil. Kunstnikuhärra kinkis mulle oma poolesajastumise puhul teose, mis kujutab endast põrandaplaadile maalitud naisekeha, mis kasvab välja kartulite vahelt mullast ja on üks ütlemata vallatu ja vaimukas leid.

      Pärka naine ootas tookord nende neljandat, mina Haraldi kolmandat last ja auto oli mul selleks seisundiks totaalselt sobimatu sport-Honda, mille põhi oli nii madal, et rooli taha istumine võrdus vanni ronimisega ning välja ei pääsenud üldse. Pärka otsustas mu juubeli-saagi, mis kaheukselisse autosse sisse mõistagi ei mahtunud, koju aidata. Pakkisin oma jumitu kere rooli taha, Pärka istus tagaistmele, mõlemad aknad lasime alla, sirutasime vasakud käed aknast välja, tõstsime vastu Prelude’i külge toetatud maali üles ja sõitsimegi mööda lumelögaseid tänavaid ja jäätunud maanteed, põimuvad naisejalad ja kartulikasvud kilbina ees, rool vastu kõhtu surutud, kui käiku oli vaja vahetada.

      Lugu sellest, kuidas Pärka tahtis pangalaenu võtta ja näitas pangaeksperdile oma lehmad ette, misjärel spetsialist libastus jäätunud virtsal ja lendas selili sõnnikusse ja laen jäi saamata, sai muide kirjutatud teleseriaali «Õnne». Ja eks Pärka oligi paljuski tänini Kaljujärve kehastatava talumehe prototüüp. Musta Musi-koera talunikust peremehega vaheldumisi.

      Viipasin eemalt Rinaldo õhulise suvemaja ja Pinocchio majakestesülemi СКАЧАТЬ