Džungliseaduste vangid. Kati Murutar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ loodusseadus enam ei kehti, võib Kihnu saar väga vabalt meile üle lahe selga sõita ja kaoste käigus liikvele minev röövrahvas liiga suure ripakil seisva kinnistu peale oma küla rajada.

      6. Saaksin lahti kolmest ja poolest sajast tuhhist pangalaenust ning edaspidi teenitavad summad saab vastavalt võimalustele, mitte sundusele, suunata Mereveere maja ülemise korruse, kõrvalhoone ja hoovimaja ehitamisse kakuami peale…

      Oi kuradi, kuradi kurat! Head rahunemist tõesti! Kakuamist kirjutamine tuletas rahustamise asemel meelde hoopis pisiasja, et selle kojutoomise kahe ja poole tuhandene arve jäi enne ärasõitu kraanafirmale samuti maksmata. See teeb tagasituleku ajaks puudujäägi… Ei, ma ei arvuta ega sõnasta seda praegu. Mõtlen sellele siis, kui suudan seda taluda – nagu ütles Scarlett O’Hara.

      Mereveeres on ütlemata moodu asi vanadele lappajatele ja kakuamidele kuival maal uus elu kinkida. Taat, kellelt Jausa ostsin, ehitas äsja Ojako motelli ühe paadi sisse sauna. Jussil on ühte lappajasse noorpere elamine ehitatud. Pinocchiol on ühe sellise peal külalistemaja. Teise, mis samuti tema maa peal seisis, ostsin ära ja kinkisin Haraldile natuke enne õiget aega sünnipäevaks.

      Kõigepealt lootsin, et aluse kangutab majaka alt meitsi Lindil elava Villemi vana hea kraanaauto. Villem viskas pilgu peale ja kraaksatas ahastavalt: «Ma või soole oma põlde päält kiva anda, et paadi ää toestada saad ning kena näeb vällä ko, aga maast ülesse miu vana kraana tend ei tõsta.»

      Paaditööstuse boss kinnitas kähku, et nii suuri aluseid ei lükka ka tema mehed ei taade ega tõmma edest. Tuligi edest ja taade tellida Saugast Pärnumaa kõikse suurem kraana. Esmalt ehmatasin, et va koll oli lõuna asemel juba hommikul õues – sellepärast, et Harald pidi õhtuseks regatiks alles lõunaks Pärnumaale jõudma. Teiseks olin pilvepiirini õnnelik, et Juss sõitis mulle linnast appi, sest kraanamasinist teatas, et minu idee – sõita, kakuam nokas, Pinocchio õuest majakateed pidi sadama juurde ja sealt Jussi teed pidi alla ja siis mööda aia äärt… on ühesõnaga bullshit! Juss ja kraanik mõtlesid ühiselt välja, et kakuam tuleb kantida umbes viie tõstega üle aedade ja marjapõõsaste.

      Mis muud kui õnne tänasin, et Harald ei jõudnud ka lubatud lõunaks pärale, kuna maanteed olid mõistagi ka enne ja pärast Kanaküla tiguraudteedeks küntud. Sellepärast, et nii sai Juss olla täieline peremees, kes lubas suuremeelselt oma krundi mitmest kohast segamini sõtkuda ja kuurinurga maha nügida. Kulla naabrimees sai olla suisa supermän, kui mitme mehe tööd tehes mu kakuami mitu korda ihuüksinda troppis. Esimene tõste käis Pinocchio juurest Jussi marjaaia ühte serva. Teine tõste teise serva. Kolmas tõste üle aia minu marjaaeda. Neljas tõste keset heinavälja, kuhu peaks rajama astelpajuistanduse. Viienda tõstega maandus kakuami ja rohutirtsu ristsugutis nagu kakutirts õuele, ahter kaevu ja vöör muuli suunas.

      Just siis, kui tropid said viimast korda lahti võetud ja kraana sõitis lahkudes tagumise värava maha, jõudis Harald kah kohale – ja sai kohe kõige-kõige tublimalt Jussilt soovituse oma reinkarneerunud kaku peal mitte maja mängida, vaid ehitada laevakajuti moodi ruumid ja mastid ja raad ja nöörredelid ja… Ühesõnaga Harald otsustaski lasta sinna tekitada koopia sellest jahtlaevast, millega ta üle Atlandi… aijee, ma ju ei pidanud enam seda laulukest laulma… nojaa, sest aluse mõõtmed on üsna samad.

      Samavõrd kui Juss on kõige-kõige tublim, olen mina kõige-kõige äpum. Mul tuli meelde, mis minu majapidamisliku juhtme juba mõne aja eest tagasi lootuslikult ära kokutas: kord nädalas Sisevetel käival koduabilisel oli sapipõieoperatsioon ning kõik see kuuetoaline koletis vajus üüratut triikimata pesu rulli ees lükates minukesele kaela.

      Tänu sellele, et juba viis aastat on meie esmaspäevad seoses koduabilise nimega Kadripäevad, ei ole ma kodakondsetelt korda nõudes nii hüsteeriline kui üksinda rookides. Üksildasest koristajamutist saab imelihtsalt müristajakott sellepärast, et triiksärke kandev mees ja mudamölakate kalduvustega lastekari täidab iga päev pesumasina pilgeni ning igasugune segaduse tekitamine tundub isikliku solvamisena. Ruumis valitsevate energiate suhtes ülitundlik olen niikuinii – ma ei saa mõelda, kui kaltsuvaibad on krussi tuuseldatud, ega kirjutada, kui pliidi ees on tuhk ja puupuru.

      Samas tekitab koduabilise pidamine süütunde, et ma ei olegi kõige tublim. Ei saa lisaks sajale veel ka saja esimese asjaga hakkama. Ega saja teisega samuti mitte – Kadrile peab mu rahavoolu ebaühtlase pulsi tõttu Harald palka maksma.

      Aga eks see rohkem Haraldi maja olegi. Ja tema vanemate. Nii igisen siis, kui ennast haletseda tahan. Kui perekonda sattusin, oldi juba kümme aastat seda asja siin ehitanud, aga püsti oli napilt majakarp, sest alustuseks oli vaja ülikoolide õppejõududele eraldatud lodumets langetada, maa kuivendada, siis mitu aastat valada kapitaalset vundamenti, mis moodustas maa alla sama suure maja kui peale. Kui varem ehitasid Harald, tema vanem vend ja isa kolmekesi koos, siis vend pühendus pärast Tartu-kodu rajamisele ja ristpalkhäärberi püstitamisele teise järve äärde ning äial jäi kael nii ära, et seda oli vaja opereerida, siis süda nii haigeks, et seda oli vaja sondeerida, veresooni laiendada ja kullast võrestikuga toestada. Jahtpaadist kaldale hüpates murdis ta lisaks veel käeluu, ja midagi oli nagu veel.

      Ühesõnaga Harald arvutas koos sõpradega välja, et tükkis täiega Sisevetele kolimine tuleb odavam kui senine variant igal reedel Tartust siia sõita, maja üles kütta ja sisse kanda – ja siis pühapäeva õhtul tagasi linna kolida. Kusjuures elektriküttedveesüsteemid tiksuvad mõlemas pideva täisvõimsusega. Mitmestumise lõpetamine osutus hinnalisemaks kui kütusekulu ja igapäevane varem-tõusmine selleks, et lapsed linna kooli jõuaksid.

      Eeslinna korterist oli kahju vaid sel emotsionaalsel põhjusel, et kallis kadunud njuufakoer Aada oli ta meile sünnitanud. Aada teine kutsikapesakond oli sigitatud Sisevete motelli valvava marmorkolli Stefaniga, kes läks paar aastat enne Aadat kuuse alla puhkama, kuna ei elanud üle seda, et tema pererahvas kadus Itaaliasse Preatoni majateenijaiks. Selles pesakonnas oli üks eriliselt kena ja intelligentne sell, kellele panin nimeks Elvis ja ei näidanud teda ühelegi kutsikatahtjale, sest ausalt öeldes ei raatsinud teda ära anda.

      Ühel päeval tuli meie Tartu-depoo-lähiste-elamise ukse taha aga perekond, kes vajas eeslinna valmivasse uude majja valvurit ja kellel oli niisugune olek ja hoiak, et ohkasin alistunult ja tõin tagatoast Elvise lagedale. Las ta siis kasvab pererahva maja valmimiseni eeslinnakorteris… Kui Harald otsustas umbes aasta pärast meid pori ja lärmi seest mujale kolida ja me läksime üht eeslinna pakutud viietoalist vaatama, ei olnudki me nii väga üllatunud, kui uksele tuli vastu muinasjutuliselt ilusaks kasvanud Elvis.

      Sellised asjad lihtsalt juhtuvad.

      Minuga juhtub paraku ka see väga lihtsalt, et tunnen end sissetungijana. Mustlasemutil, kelle Raekülla majahoidjaks võtsin – rahu tema põrmule! – lasin mängleva kergusega oma maja terve taboriga asustada ja ennast tülika külalisena kohelda. Kuna ämm ja äi on pool elu seda va Sisevetet ehitanud, on ta minu jaoks ikka veel suuresti nende suvila. Mis siis, et Harald ehitas ta lõpuni ja et me oleme juba viis aastat siin elanud – mina mõistagi igal hingelisel vajadusel ja pere-logistilisel võimalusel suure osa ajast Mereveeres. Viirpapagoid, kelle võtsin siis, kui Harald oli meningiiti suremas, endale lohutuseks, hakkasid Sisevetele kolides hoogsalt munele ja kooruma. Mina aga pean päris oma kohaks siin vaid suurte akendega teise korruse kabinetti. Tänu oma raamatutele, mis selle seinu katavad.

      Alumisel korrusel hakkan end hoobilt tulnukana tajuma, kui ämm ja äi saabuvad peenraid tegema, juurikaid rohima ja neid kokku korjama – või lapsi hoidma. Mis muud, kui et järve äärde või ratsutama hiilin, et mitte jalgu jääda ning ennast kohatuna tundes piredaks muutuda.

      Tänagi tegin oodatud lapsehoidjate saabudes ikkagi asja sõbranna Kaja hobulasse, ehkki tema kari on Järveküla poldri haljastel aasadel ja ratsutama minek tähendab sadulate-valjaste autosse pakkimist, poldrile sõitmist, hobuste püüdmist ja ühe käega saduldamist, samal ajal СКАЧАТЬ