Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade». Sergio Donadoni

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võimalikult palju „foneetilisi täiendeid”. Nii kujunes järgmiseks aastatuhandeks piisavalt keerukas graafiline instrument, mis võimaldas edastada kõikvõimalikke sõnumeid. Kirjast oli saanud täiuslik kommunikatsioonivahend.

      Mõistagi hoolitseti III aastatuhandel eKr tekstide kirjapanemise kõrval vähemalt sama palju nende õige lugemise eest. Valju häälega lugemine polnud mõeldud niivõrd kuulajatele, vaid sellel oli tähtis rituaalne eesmärk. Ettelugejal oli vastav tiitel, mille tähendus sõna-sõnalt oli „rituaalse (kirjarulli) kandja”, „riituse läbiviija” või „ettelugeja-preester” (hri-hb). Tal oli kandev roll kõigil neil puhkudel, kui pühasid tekste ette loeti. Vaid tema võis tekste valjusti retsiteerida. Muu hulgas pidi ta hoolitsema selle eest, et kirjutatud tekstidesse ei satuks ei graafilisel ega lingvistilisel tasandil mingeid kahjulikke mõjusid.

      „Ettelugeja-preestri” kvalifikatsioon oli kõrgem kui „kirjutajal”, kuid selle ülimuse andis talle rituaalne funktsioon. Ptahuaši (5. dünastia, umbes 2400 a eKr) mainitakse kui „ülemarsti”, kes oli ühtlasi „ettelugeja-preester”. „Ülemarst” Nianhsehmet, kes on kuulus ühe matusekabeli tõttu, kuhu on kirjutatud vaarao Sahura otsus annetada see kabel Nianhsehmetile, ei nimeta end kusagil kirjutajaks, kuigi ta kahtlemata oskas kirjutada. Sama võib öelda järgmise „ettelugeja-preestri” Uni kohta, kes tõusis kõrgele ametikohale ning määrati koostama vaarao haaremit puudutava kohtuprotsessi protokolli. Ka teda ei nimetata kusagil kirjutajaks. Seega võib oletada, et tiitel „kirjutaja” iseenesest ei tõstnud selle kandjat kõrgemasse seisusesse ega käinud ka kõigi nende kohta, kes oskasid kirjutada või sellega tegelesid, nagu näeme kuni Rooma ajajärgu lõpuni korduvatest hauakirjadest: „Iga tõeline preester, iga kirjutaja, iga õpetlane [-], iga hieroglüüfide tundja”.

      Unase püramiidi lähedal asuva Bia hauakambri raidkirjades tehakse vahet kirjutajal, kes loeb raidkirju, ja Bia enese kvalifikatsioonil, mis on ettelugeja-preester. Bia on oma ameti eest tänulik: „Kui mõni kirjutaja möödub minu hauast ja loeb seda raidkirja (sissepääsu arhitraavi kohal), (siis ta teadku), et ma toetan teda suure jumala kohtu ees, sest mina olen võimekas ja tõeline ettelugeja-preester.” Teistes kohtades on väljendid „võimekas ettelugeja-preester” (hri-hb iqr) ja „võimekas kirjutaja (kes tunneb ka rituaale)” ilmselt sama tähendusega (näiteks Izi hauakambris, mis asub Saqqarah’s Bia hauakambri kõrval). Niisugune tiitel lubas selle kandjal nimetada end pärast surma „võimekaks vaimuks” – vaimuks, kes erines tavalistest surnutest, nii nagu kirjutaja erines eluajal lihtrahvast. Märkigem sedagi, et kõik Assuani Qubbet al-Hawa nekropoli maetud ekspeditsioonijuhid kandsid tiitlit „ettelugeja-preester”, tiitlit „kirjutaja” nende raidkirjades ei esine. 6. dünastia ajal korraldatud ekspeditsioonid jätsid sageli kaevandustesse ametlikke kirjeid; neist selgub, et ekspeditsioonide juures tegutsesid siiski alaliselt kirjutajad, kes vastutasid ka korralduslike küsimuste eest. Seepärast võib oletada, et kõige kaugemate, Elephantinesse (Assuani) siirdunud ekspeditsioonide juhtidel pidid olema lisaks valitsuse volitustele ja administratiivsetele oskustele eriteadmised rituaalidest (ka maagiast?) (Roccati, 1982).

      Traditsiooni järgi oli „ettelugeja-preester” eelkõige „maag”. Nii tõlgiti II aastatuhande lõpul eKr, Ramseste ajal, seda sõna ka babüloonia keelde (asipu: vrd Edel, 1976). Tuntud on maag Džedi, kes oli tõenäoliselt samuti „ettelugeja-preester” ning kes ilmub meie ette ühes Westcari papüürusele jäädvustatud lõbusas loos. Jutustuses nimetatakse Džedit „väikeseks” (nds). Sellise terminiga tähistati inimesi, kes olid pärit vaestest oludest ja kel polnud piisavalt vara enda elatamiseks. Ometi oli Džedi erakordselt hea tervisega: veel 110-aastasena sõi ta päevas viissada leiba ning ühe härjakintsu ja jõi sada kannu õlut. Ühel päeval kutsus prints Hordžedef isiklikult Džedi õukonda, et ta lõbustaks oma imedega despootlikku Cheopsi, kurikuulsat Suure püramiidi ehitajat. Paleesse teele asudes nõuab Džedi, et ta võiks kaasa võtta mitte ainult oma pojad, vaid ka oma raamatud. Nii nagu eelpool mainitud Nefertit, ümbritseb ka legendaarset maagi Džedit liialduste atmosfäär. Siiski on meieni jõudnud ühe Džedi kolleegi varustus, mis pärineb umbes samast ajast. See oli peidetud kasti, mis leiti 17. sajandi eKr hauakambrist paigas, kuhu hiljem püstitati suurejooneline Ramesseum. Kastis oli hulk papüüruserulle, mida tänapäeval tuntakse „Ramsese papüürustena”, nende seas üks rull „Sinuhe jutustusega” ning teine looga „Kõneosavast oaasielanikust”. Kuid rullidel oli kirjas ka rituaale, hümne ning umbes tosin muudestki allikatest tuntud maagiliste vormelite kogu. Peale tekstide oli kastis mitmesuguseid esemeid, nagu neli võlukepikest, Osirise amulett, ahvi kujuke ning maskiga naise kuju, kes hoiab kaht madu; neid esemeid kasutati ilmselt avalikel esinemistel (Gardiner, 1955).

      Tiitlile „ettelugeja-preester” lisati sageli teinegi, mille algne tähendus oli „juht” (hri-tp). Aja jooksul hakkas see tähendama aga „maagi”; nii on see ka piiblis (Vana Testamendi hartummim: vrd Gardiner, 1938).

      Abydoses asuv Džau hauakamber (6. dünastia, u 2200 a eKr) aitab meil mõista kirja tundmise ja kasutamise erinevaid tasandeid. Džau oli jumalike kirjarullide kirjutaja, kuninglike aktide kirjutajate ülem, ettelugeja-preester ja „juht” (hri-tp). Esimene tiitel näitab tõenäoliselt Džau oskust kasutada hieroglüüfe (püha piltkirja), teine hieraatset tarbekirja15. Tiitlid „ettelugeja-preester” ja „juht” tulenevad Džau esimesena mainitud oskusest ning lubavad tal kasutada hieroglüüfkirjas koostatud tekste rituaalsetel eesmärkidel. Memphises asuva Hentika hauakambri raidkirjas öeldakse, et „see salajane (või „eraldatud”) kiri on kirjutatud hieroglüüfidega (vastavalt) ettelugeja-preestri oskusele”, „kes õppis kõiki kirjaviise jumalike kirjaviiside majas (hieroglüüfkirjas tekstide raamatukogus)”.

      Ametnik Kaaper, kes elas 5. dünastia valitsusajal (u 2400 a eKr) ja kandis mitmeid uhkeid kirjutaja-seisuse tiitleid („valitsuse kirjutaja, lapiliste lehmade karja kirjutaja, dokumentide osakonna (arhiivi?) kirjutaja, riigi kirjutajate inspektor, kuninglike (eri maadesse saadetud) ekspeditsioonide kirjutaja”), märgib, et ta oskab kasutada ainult hieraatset kirja. Memphise perioodil oli see ainus aruandluses kasutatav kirjaviis, mida näitab suurepäraselt Abusiri arhiiv – 5. dünastia vaarao Isesi (Asosi) valitsusajast pärinev tähtis dokumentide kogu. Arhiivist selgub, et kirjutajaid oli palju ja et nende hulgas valitses kindel hierarhia ja spetsialiseerumine nagu teisteski, vähem mõjukates valdkondades. Kirjutamisoskuse kõrval oli tähtis ka arvutamisoskus. Ei tohi unustada, et osa kirjutajaid olid ametnikud, kes kontrollisid kogu maa majandust, märkisid üles tulud, pidasid arvet toodangu üle ning jaotasid ressursse. Tundub, et sel ajajärgul leidus ka kirjutajaid, kes töötasid ametnike ja preestritena, kuid ise kirjutama ei pidanud. Nagu märgitakse sarkofaagitekstides (I 14 b-c): „Sinu pärast tõusevad ametnikud ning sinu pärast värisevad kirjutajad, kes (istuvad) oma mattidel sinu ees”. Püramiiditekstides (490–491) kirjeldatakse ühe alama kirjutaja tööd: „Ta avab oma papüürusekastid, murrab lahti korralduste pitserid, pitseerib kirjarullid, saadab teele oma väsimatud käskjalad”. Sama võib lugeda sarkofaagitekstide (992) vormelis „saada Thoti arhivaariks ning avada tema aktide sisu: ma avan selle, mis on tema (kohtumõistmise) all, murran savipitseri tema kirjutistelt, avan jumala kirjutiste hoidla, võtan papüüruserullid välja” (Schott, 1954).

      Tundub, et Abusiri papüürustel nimetatud tiitlid käivad üksnes valitsemisdokumentide koostajate kohta, kes kasutasid hieraatset kirja. See kinnitab pärimust, mille kohaselt kirjutamine võeti valitsusaparaadis kasutusele juba vaaraode riigi algusaegadel (Posener-Kriéger, 1976). Mitmesuguste administratiivsete ülesannete rohkus kajastub ka hauakirjades Memphise suures nekropolis, kuhu on maetud tsentraliseeritud riigi raamatupidajad (Junker, Giza).

      Siiski tehti vahet „arhiivi kirjutajal” ja „jumalike kirjarullide arhiivi kirjutajal”, kes kirjutas ilmselt hieroglüüfides. „Jumalike kirjarullide arhiivi” kaitsja oli jumalanna Sešat. Abydoses asuva Seti I hauatempli seinamaal väljendab ilmekalt selle jumalanna seost „vaarao saatuse kirjutamisega” ning hieroglüüfide muistse väega. Ta lausub järgmised sõnad: „Minu käsi kirjutab СКАЧАТЬ