Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade». Sergio Donadoni

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõrval), kus anti haridust ning hoiti ja kopeeriti käsikirju. Aeg-ajalt leiti seal mõni muistne haruldane käsikiri. Sel juhul määrati kindlaks, kui hästi see on säilinud. Kui originaal oli rikutud, kirjutati „leitud kahjustatuna”, ning valmistati sellest koopia. Vajadusel valmistasid preestrid ka võltsinguid või kohandasid muistseid tekste uuteks vajadusteks, nii nagu seda teevad hoonete restauraatorid, kasutades ehitise säilinud osi uueks otstarbeks. Nende preestrite tegevuses võib näha esimesi filoloogia algeid.

      Ramseste ajal oli „töödejuhataja” (kuninglik arhitekt) Ramessenaht ühtlasi ka „Elu Maja jumalike käsikirjade kirjutaja”. See näitab, et arhitektidel oli otsene juurdepääs templite arhiividele, millest leitud eeskirjade järgi nad pidid ehitama. Nii peeti Heliopolise Elu Maja pikka aega arhitektuurikooli mudeliks (Gasse, 1981). Hilisematel sajanditel kujunesid Bubastis, Abydos ja Sais meditsiiniõpingute keskusteks (Habachi, 1971).

      Kirjutajad, kes määrati ametisse nii väärikasse asutusse nagu Elu Maja, pidid tegelema üsna keeruka uurimistööga. Vähemalt Ramseste ajal kuulus nende kohustuste hulka ekspeditsioonidelt kaasa toodud materjalide rituaalse otstarbe määramine – ülesanne, mis varem kuulus „ettelugeja-preestrite” pädevusse:

      Tema Kõrgus käskis Elu Maja kirjutajal Ramesseašabil, vaarao kirjutajal Horil ning Koptose Har-Mini ja Isise templi preestril Usermaranahtil kontrollida töid Tõe Troonil (Teeba nekropolis) bekhen-kivi20 leiukohtade ümbruses, sest sealt on avastatud kauneid ja imeväärseid mälestisi. (Gardiner, 1938.)

      Kuulsad haritlased ei pärinenud sugugi üksnes tuntud suguvõsadest ega kuulunud kõrgklassi. Seda näitab Hapu poja Amenhotepi (Amenophise) karjäär. Tema enda koostatud lühieluloo põhjal on võimalik jälgida, milliseid etappe pidi ta „juhatajaks” saamiseks läbima. Amenhotep sündis Athribises ilmselt veel Thutmosis III (suri umbes 1450. a eKr) valitsusajal. Kõigepealt määrati ta alama astme „kuninglikuks kirjutajaks” ja pühendati jumaliku raamatu saladustesse. Noormees õppis tundma Thoti võimsust ning tema saladusi nii hästi, et võis lahendada kõikvõimalikke probleeme ja anda igas olukorras nõu. Umbes viiekümneaastasena, Amenhotep III valitsusajal, ülendati ta kõrgema astme kuninglikuks kirjutajaks ehk täpsemini, „kuninglikuks sõjaasjanduse kirjutajaks”. Nii kõrge positsioon võimaldas tal töötada „kõigi kuninglike tööde juhatajana (ülemarhitektina)”. Ta hankis ehitusmaterjale Heliopolise lähedal asuvatest Jabal Ahmari kaevandustest, korraldas vaarao matusetempli ehitust, juhtis mitmesuguste hoonete püstitamist Karnaki pühasse kompleksi ja kuninga skulptuuri valmistamist ning viimaks muretses endale ka isikliku kultusekoha. Amenhotepist peeti niivõrd lugu, et roomlaste valitsusajal austati teda nagu pühakut ning talle omistati „Vormide saladuste raamatu” avastamine (säilinud tõenäoliselt „Surnuteraamatu” (Louvre 3248) osana) (Erman, 1877).

      Seega avas kirjutaja ettevalmistus tee sügavate teadmiste juurde ning võimaldas pääsu kõrgematele ametikohtadele. Kirjutamisoskus näitas nüüd pigem haridustaset, mitte teatud professionaalset või sotsiaalset staatust (see oli nagu meie doktorikraad, mida võiks pidada kirjutaja sünonüümiks). II aastatuhandel eKr võisid õppida lugema ja kirjutama kõik need, kes seisid otsesest tootjate massist kõrgemal. „Kõneosava oaasielaniku jutustuses” on peategelane küll hämmastavalt kõneosav, kuid täiesti võimetu kasutama „paberit ja sulge”.

      Vana riigi lõpuperioodil pidid kõik kõrgematele ametikohtadele pürgijad oskama kirjutada. Ometi ei samastatud kirjaoskust kirjutaja ametiga, nagu ka tark („see, kes teab kõiki asju”) polnud algselt ilmtingimata kirjaoskaja. Aja jooksul tekkis kirjutajatel seisuslik eneseteadvus, eriti nende seas, kes pärinesid kultuursest ja haritud perekonnast. Kõrgema positsiooniga kaasnevaid eesõigusi kalduti hoidma kitsa ringi sees, iseäranis siis, kui need olid seotud spetsiifiliste teadmistega. Kujunesid välja kirjutajate perekonnad, kus ametit pärandati põlvest põlve või kust tuli kirjutajatele lisaks ka preestreid ja ametnikke. Sageli need ametid ühendati ning polnud sugugi haruldane, et preester oli samal ajal templi pühade ohverduste kirjutaja.

      Keskmise riigi aegsed kirjutajad seisid pea eranditult valitsuse teenistuses, Uue riigi ajal kujunes aga kirjutajaskond tõeliseks intellektuaalide kihiks, kes ei tootnud kultuuri üksnes kuningapaleele, vaid samuti omaenda privilegeeritud seisusele. Sellega omandas kirjutaja elukutse teatava ühiskondliku dimensiooni, ja nagu äsja nägime, nimetasid ka selle ajastu tarkusekirjanduse autorid (Ani, Amennaht, Amenemope) end „kirjutajaks”. Amenemope kinnitab oma teose sissejuhatuses muu hulgas, et ta oli valitsuse kirjutaja. Kuulsate kirjanduslike tekstide kalligraafid Enene ja Pentuere olid varakambri kirjutajad ning käsikirjade kopeerija ja koguja Henherhopšef oli Dayr al-Madinah’ käsitööliste kogukonna juurde määratud kirjutaja. Kirjutaja võis hoida enda juures oma kaitsejumala Thoti kujukest ning austada teda ettenähtud rituaalidega. Õpperaamatutes on vihjeid kirjutajate suhtelisele heaolule: näiteks hurjutatakse seal mõnede noorukite „tudenglikku” käitumist, kui nad ei viitsi koolis käia, või kiidetakse kontorielu mugavust võrreldes karmi sõjaväelise karjääriga, kuigi viimane näib esmapilgul ahvatlevam.

      Statistiliselt pole võimalik kindlaks teha, kui suur oli kirjaoskajate osakaal kirjaoskamatute massis, sest kirjutajad kogunesid elama paleedesse, kuninglike residentside juures asuvatesse valitsuskeskustesse või templitesse, kus kirjaoskajate arv oli kõige suurem. Seevastu oli riigi ülejäänud tohutul territooriumil enamik rahvast kirjaoskamatu. Sarkofaagitekstide poole aastatuhande vanune ütlus „olin kirjutaja rahvahulga jaoks” (II 176 f) oli endiselt kehtiv. Kirjutaja polnud enam lihtsalt hauakirjade lugeja. Temast oli saanud ametnik, kes koostas ja luges suuliste sõnumite asemele tulnud kirjalikku korrespondentsi, valmistas ette aruandeid ning töötas välja juriidilisi dokumente.

      Ometi polnud kirjutajate seisuse äsja omandatud tähtsus kõigutamatu. 18. dünastia valitsusaja keskel (umbes 14.–13. saj eKr) muutus sõjaväeline karjäär populaarsemaks kui tsiviilkirjutajate oma. Kirjutaja pädevus, millega varem oli saanud tõusta vesiiri kõrge ametini, avas mitmetele ukse sõjaväe juhatusse. Väejuht nagu Tžaneni, kes kirjutas Thutmosis III sõjakäikude päevikud, samuti Thot, Maia, Amenhotep, Paatenemhab ja Naht olid kõik alguses sõjaväekirjutajad (Helck, 1954). Paljudest 20. dünastia lõpu (umbes 1100 eKr) tekstidest tuntud nekropolikirjutaja Butehamon, kelle peres oli olnud juba seitse põlve kirjutajaid, alustas karjääri samuti sõjaväe juhatuses. Amenemope-nimelisele sõjaväekirjutajale on pühendatud koguni „Satiiriline kiri”, mille koostas kirjutaja Hori. Amenemope võimekust ülistatakse hiilgavas kiidukõnes, milles kasutatakse militaarseid väljendeid rahumeelses kirjanduslikus kontekstis: „jumala sõnade (hiero-glüüfide) käsitööline, kelles puudub igasugune harimatus, vapper võitja Sešati kunstis, Hermopolise Isanda (Thoti) teener tema raamatute toas, raamatute osakonna töötajate meister [-], kiire käsikirjade kopeerimisel”. See kõik laseb oletada teatud võistlust erinevate valitsusasutuste kirjutajate vahel; ehk täpsemalt, nende vahel, kes kuulusid vanasse tsiviilametnike seisusse, ning nende vahel, kes võlgnesid oma edu sõjaväele.

      Muu hulgas oli Ramseste valitsusaeg ka suurte kultuuriliste muutuste ajastu. Kõnekeel lahknes tunduvalt vanast kodifitseeritud keelest, mida kasutati templis ja hiljem palees. Kirjanduses võib täheldada rohkesti uusi žanreid, mis olid suunatud laiemale ja mitmekesisemate huvidega publikule. Kirjapilti ilmus järjest enam foneetilisi sümboleid. Kuna ühiskond tegi läbi suured muutused, hakati vanu raamatuid hoopis enam austama. Neid hoiti hoolega, loeti ja kopeeriti, isegi kui neist tegelikult aru ei saadud. Dayr al-Madinah’s, kus elasid kuninglikke haudu ehitavad käsitöölised, on säilinud rohkesti vanade tekstide kogumikke, mis olid kopeeritud papüürustele või liivakivitükkidele ja savinõude kildudele (nn ostrakonid). Mõnede kirjutajate, näiteks Henherhopšefi stiil on hästi tuntud, nii et tema koostatud dokumente on kerge kindlaks teha. Ta elas Ramses II ajal ja suri Saptahi valitsusajal, kuuludes perekonda, mille liikmed pidasid kirjutaja ametit kuni Ramses IX valitsusaja lõpuni (13.–12. saj eKr). Henherhopšefi puhul on kõige tähelepanuväärsem see, et ta kogus käsikirju isiklikuks kasutamiseks. Ta koostas raamatukogu, kust on pärit ka Chester Beatty papüüruste kogu. Raamatukogus СКАЧАТЬ