Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade». Sergio Donadoni

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kriteeriumina, on eelnev nimekiri kõnekam ükskõik millistest sõnadest.

      Al-Lahunis, Al-Fayyumi lähistel asuva Senusert II püramiidilinna elamud on kinnituseks, et ühelt poolt lihttööliste, käsitööliste ja nende ülemate ning teiselt poolt suurte ehitusprojektide eest vastutavate kõrgete ametnike vahel eksisteeris sügav lõhe. Linn ehitati kuninga matusekompleksi eest hoolitsemiseks ning seal toimuvate rituaalide korraldamiseks ja see jagunes kahte ebavõrdsesse ossa, mida eraldas teineteisest sama paks müür kui välismüür. Linna tagasihoidlikum osa hõlmas umbes 1/4 teise osa kogupindalast ning seal asusid tööliste elamud, igaühes 5–7 ruumi. Samal ajal olid linna teises, avaramas osas, 70-toalised elegantsed villad ning sillutatud tänavad, mille keskele oli rajatud veekanal. Esmapilgul võib tunduda, et naaberlinnaosade erinevus annab tunnistust ühiskondlikust progressist. Tegelikult aga näitavad need ühel ajal rajatud linnaosad, et Keskmise riigi ajal muutusid ühiskondlikud lõhed veelgi sügavamaks, kui olid Vanas riigis.

      Teised mälestised annavad mitmesugust lisateavet, mille põhjal võib saada käsitööliste olukorrast täpsema ülevaate. Varasematel ajastutel olid selle ühiskonnakihi esindajatele kuulunud eraviisilised mälestusmärgid harvad, tagasihoidlikud ning piirdusid vaid hauakambritega. Matusekombestiku demokratiseerumine võimaldas aga rajada endale mälestusmärke ka lihtsamatel inimestel, kes käisid palverännakul Ülem-Egiptuse pühas linnas Abydoses. Palverännakul lasid nad püstitada Osirise templi terrassile pühendussteele või kabelikesi. Uuringud on näidanud, et pühendaja vanemad ja sugulased tellisid samasuguseid mälestisi riigi teistesse pühamutesse ning selline traditsioon püsis mitme põlvkonna jooksul. Ometigi märkame, et igale isikule usaldatud ülesannete vastutusaste oli erinev ning kuigi teatud ametite koondumine samade perekondade kätte eeldas perekonnatraditsioonide säilimist, valdas iga konkreetne isik ainult temale omaseid tehnikaid ja kunste.

      Umbes kolmkümmend niisugust elukutset on kirjas onomastikon’is, mille koostas kirjutaja Amenemope Uue riigi lõpul, kasutades arvatavasti varasemaid eeskujusid. Selle töö eesmärgiks oli ilmselt luua õpetlik kataloog, mis pretendeeriks täiuslikkusele. Meid huvitab kõige rohkem ühiskondlike positsioonide ja elukutsete pingerida, mis algab kõige auväärsemast (kuningas) ja lõpeb kõige alamaga (põllutööline). Kirjutaja pakutud järjestus pole tänapäeva lugejale siiski päris selge ning nimekiri jääb lünklikuks. Sellegipoolest võib märgata teatavat hulka omavahel seotud rühmitusi. 162-st rubriigist 31 puudutavad käsitöölisi ja lihttöölisi. Nimekirja eesotsas on kuninglik perekond, õukond ja vaaraole lähedal seisvad isikud. Järgnevad sõjaväelised ametid ja religioossed funktsioonid. Viimaste seas võib märgata ka ametit „töötavate meistrite ülem, Tema-kes-asub-oma-müürist-lõunas (jumal Ptah)” ehk käsitööliste maailma võtmepositsiooni, mille kaitsejumalaks on Ptah. Kunstidele ja tehnilistele oskustele eraldatud alajaotusele eelneb lõik, milles käsitletakse toiduainetega varustamisega seotud elukutseid ning alajaotuse keskel mainitakse lühidalt riietusega seotud ameteid. Käsitööliste nimekirja lõpetab korravalvuri elukutse. Ühtlasi algab siit viimane osa, mis on kogu loetelus kõige eklektilisem, käsitledes kõige erinevamaid elualasid nagu haldus, põllumajandus, kaubandus jne. Meid otseselt huvitavas käsitööliste alajaotuses on ametid klassifitseeritud nende omavaheliste suhete järgi: kalliskivide töötlemine, nahatöötlemine, relvade valmistamine, ehete valmistamine, arhitektuur ja keraamika. Neid tööalasid ühendab materjalide ja mõistete omavaheline side.

      Uus riik

      18. dünastia ajal mängisid käsitööliste kogukondade ajaloos kõige tähtsamat rolli suured ehitusasulad Teeba linnas Niiluse jõe läänekaldal. Hiljem tekkisid samasugused asulad Amarnas ning viimaks, Ramseste dünastia valitsusajal, rajati Kuninglike Hauakambrite Institutsiooni asundus. Need kolm kompleksi pakuvad ammendamatut infot inimeste kohta, kes töötasid Uue riigi valitsejate matusetemplite ja hauakambrite ehitustel.

      Kuninganna Hatšepsuti vesiiri Senenmuti (Senmuti) kahest hauakambrist ning kuninganna enda ja Thutmosis III templite eest Dayr al-Bahris leitud potikildudel käsitletakse pigem tööde kulgu, kui kirjeldatakse üksikuid töölisi. Mõnede tööliste kohta tehtud märkused heidavad siiski valgust ka sotsiaalsele keskkonnale. Ehitustöödel kasutati kuninga, vesiiri või aristokraatide heaks töötanud töölisi; samuti toodi siia töötegijaid Teebast lõunas asuvatest linnadest (Esna, Al-Kalb, Al-Matanah, Asfun) ja Kesk-Egiptusest Neferusist, ning isegi nuubialasi ja palestiinlasi. Kuigi tööliste eluasemed polnud seal paremini säilinud kui esimeses töölisasulas, mis rajati mõnikümmend aastat varem Thutmosis I poolt Dayr al-Madinah’s, siis naabruses asuvatest matmispaikadest välja kaevatud tarbeesemed on ühed vanimad tõendid käsitööliste elatustaseme kohta, kuigi nende inimeste konkreetset elukutset ei saa me tekstide puudumisel kindlaks teha. Õlgpõhjaga toolid ja taburetid, nööridest punutud või loomanahkadest põhjaga „diivanvoodid”, lauakesed, matid, savinõud – kõik see meenutab vägagi vaeste talude mööblit 19. sajandi lõpu Prantsusmaal. Thutmosis IV matusetemplist lõunas asub templiga samavanune suur maja, milles elas ilmselt tööde ülemjuhataja oma perega. Umbes 200 m2 pindalaga maja keskmeks on seitse ühe koridori peale avanevat ruumi. Majast on leitud rohkesti kvaliteetset keraamikat, mis jätab mulje elanike suhtelisest jõukusest. Võib oletada, et seesugustes hoonetes elasid tööde juhatajad ka muudel keskvõimu suurehitistel üle kogu maa.

      Amarnas oli aga käsitööliste ja lihttööliste olukord täiesti erinev. Linna territooriumilt on leitud mitmeid luksuslikke villasid, mis kuulusid kuninga või õukonna heaks töötanud skulptoritele või käsitöömeistritele. Need inimesed olid tunnustatud kunstnikud, oma aja parimad, ning juhtisid suuri töökodasid. On tuvastatud teisigi jõukaid meistreid ning vähemalt üks neist oli maetud linna kõige tähtsamate isikute kõrvale.

      Teistes, tunduvalt tagasihoidlikumates majades elasid ilmselt palee töökodades ametis olevad käsitöölised. Linnast välja kõrbeorgu, mis oli umbes poolel teel linna ja Araabia platoo kõrgendike vahel, oli aga rajatud eraldi töölisasula oma kultusekohtade, surnuaia ja juurdeehitistega. Nii nagu Teebagi puhul, ei saa me ka siin kirjaliku materjali puudumise tõttu inimeste elukutseid ja töökohustusi täpselt tuvastada. Kuid kahe kogukonna sarnasus ning elamutest leitud töötegemise jäljed ei jäta mingit kahtlust, millega need inimesed tegelesid. Asula korrapärane plaan, seda ümbritsev nelinurkne müür ning majade mõõtmed meenutavad Al-Lahuni tööliste linnaosa, mis oli samuti linna „aristokraatide” elamurajoonist eraldatud. Kuid ka asula enese sees on täheldatav teatav hierarhia, sest müür jagab asumi ebavõrdseteks osadeks. Asula idaosa on avaram ning koosneb 48-st majast, lääneosa aga 26-st. Viimases on suuremad elamud (nende seas töödejuhataja maja), millel oli ilmselt kaks korrust. Väljaspool asulat on leitud põllumajanduse jälgi; seal kasvatati sigu ja hariti põllulappe. Nii sai iga pere täiendavalt liha ja juurvilja lisaks neile riiklikult ettenähtud teravilja mõõdule.

      Veelgi kaugemal, kõrgustike jalamil, avastati teine tööliste asula. See on eelmisest väiksem ning kivist ehitistega, kuid veel läbi uurimata. Mis puutub naabruses asuvatesse alabastrikaevandustesse, siis sealsete tööliste eluasemed olid ühe- või kahetoalised kivist osmikud ning sarnanesid arvukatele kõrbest leitud ehitistele, milles elati hooajaliselt või juhuslikult. Seega on mõne ruutkilomeetri suurusele alale koondunud neli samaaegset asulat, mis esindavad tervikuna käsitööliste võimalikku elukeskkonda, alates kõige lihtsamast kuni kõige luksuslikumani.

      Vaarao Horemheb (18. dünastia lõpp) rajas Kuninglike Hauakambrite Institutsiooni, mis pidi andma riigi käsutusse alaliselt spetsialiste, kes ehitaksid valitsejatele hauakambreid Kuningate orgu ning nende lähisugulastele Kuningannade orgu. Sellest ajast alates on meie käsutuses täpsem informatsioon tööliste päritolust; ülesannetest, mida täitsid nende mujal töötavad pereliikmed; käsitööliste eluviisist, suhetest piirkonna kohalike elanikega, kuningriigi kõrgete ametikandjatega ning vahel isegi kuninga enesega. 18. dünastia valitsusajast kuni Kolmanda vaheperioodi alguseni on vahel võimalik koguni nende saatust ja elukäiku jälgida.

      Alustagem oma ülevaadet elamutest, mis anti töölistele Dayr al-Madinah’s Thutmosis СКАЧАТЬ