Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade». Sergio Donadoni

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „jumalike sõnade (hieroglüüfide) salasõnade saladuste eesseisja”, või Nefer, Ptahuaš, Kaenra ja Ptahhotep, „jumaliku kirjarulli kirjutajad”, olid kõik samal ajal „ettelugejad-preestrid”. Nad elasid 5. dünastia valitsusajal (u 2400–2300 a eKr) ja olid eelpool nimetatud ettelugeja-preestrite eelkäijad.

      Kirjutajaameti ülesannete mitmekesisus kanti mõistagi üle ameti kaitsejumalusele Thotile, kes kujunes jumalate-maailmas hädavajalikuks ühiskondlikuks tegelaseks. Kuujumal Thot seondus kõigega, mis kuulus intellektuaalsesse sfääri: ta lõi keeled ja kirja, eelkõige hieroglüüfid (mdw-ntr, „jumala sõnad”), kuid ka hieraatse kirja (md’t, „papüüruse(kiri)”). Samuti lõi ta kõik selle, mida keele ja kirja kaudu edasi antakse: teaduse ja maagia ning kõik ametid, millesse pääses teadmiste abil. Hilisemal perioodil tähistas paavian (Thoti püha loom) kirjalikus tekstis sõna „kirjutaja”. Thot oli jumalate kirjutaja ja „ettelugeja-preester”, raamatute autor (eriti maagia-teemaliste). Samuti oli ta väärikas jumalate vesiir. Need omadused kajastuvad tüüpiliselt ühes Ramseste perioodi jutustuses, milles kirjeldatakse episoode Horose ja Sethi müüdist ning sissejuhatuses kujutatakse „Surnuteraamatu” südame kaalumise stseeni jumalate kohtu ees. Jumalate ühiskonnas vastandus Thot jumal Ptahile, muistsele käsitööliste ja kunstide kaitsjale. Ka käsitöölistel oli riiklikus organisatsioonis tähtis osa ning oma oskustega eristusid nad tavaliste töötegijate massist. Arvatavasti sai Thotilt kirjakunsti kaitsja funktsiooni Teeba jumal Honsu, kes oli samuti kuujumal.

      Memphise perioodil kujutati kirjutajaid tihti kunstis, nii reljeefidel kui ka skulptuurina (mõelgem näiteks istuva kirjutaja kujule). Kirjutaja õilis amet oli ainus, mis III aastatuhandel eKr kunstnike tähelepanu köitis. Ta istus rätsepaistes maapinnal, ülakeha sirge, papüüruserull süles ning mõnikord sulg paremas käes. Nii rõhutatud tüsedus kui ka kõik muu viitab kirjutaja ameti tähtsusele. Tema kujutamisviis näitab muu hulgas seda, et kirjutaja oli isik, kes kirjutas tindiga papüürusele, aga mitte kirjakunsti teoreetik (see oli ilmselt „ettelugeja-preester”) või käsitööline, kes oskas (korrektseid) raidkirju luua. Siiski teame juhtumeid, kus kirjutaja oli kandnud oma käega hauakambri seinale „minu isale ja armastatud naisele” ning ühel juhul seisis hauakirjas: „Selle tegi tema abikaasa, kuninglike aktide kirjutaja”. Seega pidid need inimesed valdama nii hieraatset kui ka hieroglüüfkirja.

      Mõistagi oli üks kirjutaja ülesandeid „tõlkida” raidkirju valdavale osale rahvast, kes ei osanud lugeda (ega kirjutada). Mõnede Vana riigi lõpus rajatud hauakambrite sissepääsudel on kiri: „Teda armastab kuningas, armastab ka Osiris, Läänekaare elanike Valitseja ja Osiris, Busirise Isand: iga kirjutaja, kes loeb (valjusti ette), iga inimene, kes kuulab, iga tõeline preester, kes jälgib (s.t loeb vaikselt), (kui) öeldakse: „Kiidetud olgu Osiris ja au Anubisele, kes seisab oma mäel, püha maa isandale, Senetitesele, õigeksmõistetule” (Cairo CG 20017).

      See näitab, et kirjutamine polnud enam eesmärk omaette ega otseselt seotud sõnumi „läkitaja” tahtega, vaid kesksele kohale oli tõusnud sõnumi „vastuvõtja”. III aastatuhande lõpuks eKr oli aeg küps suurteks muutusteks, mille tõi kaasa Keskmise riigi periood, ning mis jõudsid lõpule II aastatuhande jooksul eKr. Haritud ja jõukaid inimesi oli tekkinud juba nii palju, et ellu kutsuti koolid, mille tagajärjel suurenes kirja ja raamatute tähtsus ning kirjutajad tõusid erilisse soosingusse. Aristokraadid tavatsesid teispoolsusse kaasa võtta üleni tekstidega kaetud sarkofaage; nende tekstide lugemine või retsiteerimine pidi aitama lahkunuid, kes olid niimoodi suletud tõelisesse võlulaekasse.

      Kuid egiptlased ei hinnanud üksnes religioosseid tekste. Palees soositi ka teatud ajaviitekirjandust, millel oli kergelt õpetlik alatoon. Nii kirjutati moraliseerivaid teoseid ja jutustusi, mille autoritel olid tähelepanuväärsed stilistilised ambitsioonid. Kirjutaja arenes „kirja loojast” „tekstide loojaks”. Tekstid aga nõudsid kirja ranget kodifitseerimist. Nii Prisse’i papüürusel, millel on Ptahhotepi „Elutarkuse” täielik tekst, kui ka Ermitaaži papüürusel, millel on kirjas „Merehädalise jutustus” (ilmselt vanim säilinud kirjanduslik käsikiri), on loo lõpus märge, et tekstid on kopeeritud täpselt nii, nagu (teisel papüürusel) „kirjas oli”. Teksti ei kirjutatud enam lihtsalt mälu järgi üles, nagu oli toimitud varem.

      Siitpeale kirjalike dokumentide hulk mitte ainult ei suurenenud, vaid need muutusid ka mitmekesisemaks. Sündisid teaduslikud käsikirjad (meditsiini, geomeetria, astronoomia, teoloogia alal) ja illustreeritud papüüruserullid (maakaardid, mängud, religioossed, satiirilised ja koomilised pildid). Pole kahtlust, et vähemalt II aastatuhandest eKr muutus kirjutamine olemuslikuks uute teadmiste loomise vahendiks nii teoloogias kui ka aladel, mida nimetatakse „täppisteadusteks”. Suulist õppimist ja õpetamist täiendas üha enam kirjutamine ning nii said võimalikuks varem mõeldamatud uurimismeetodid ja andmete kogumine (Derchain, 1988). Ramses II matusetempli lähedalt leitud kastis oli lisaks eelpool mainitud dokumentidele veel üks papüürus, mis oli ühe Uue riigi ajastul ja veelgi hiljem viljeldud olulise žanri eelkäijaks. Dokumenti nimetatakse „Ramesseumi onomastikon’iks”. See on algeline leksikon, kus valiku kriteeriumiks ei ole mitte sõnad ise, vaid asjad, millele sõnad viitavad ning mis on rühmitatud omavaheliste seoste järgi. Teos koostati entsüklopeediliste kavatsustega, mis peegeldavad hästi ideed reaalse maailma ülimusest võrreldes sellele alluva lingvistilise süsteemiga.

      Kirjutaja elukutse tõusis au sisse ning muutus valitsuses väga nõutuks. Aja jooksul toimus ka selle elukutse sees spetsialiseerumine ning jagunemine ametkondadeks. Vanas riigis anti palee korraldused suuliselt edasi asjuritele („käskjalgadele”), kellel oli samuti otsustusõigus. Edaspidi kasutati huvide kooskõlastamiseks üha enam kirjalikke sõnumeid, kas või juba suulise sõnumi kinnituseks. Ka eraisikud hakkasid omavahel üha enam kirjalikke sõnumeid saatma. Kirjutajad jagunesid veelgi rangemasse hierarhiasse kui varem ning kirjaoskus kaasnes ametitega, mida peeti eriti prestiižikaks. Need, kes tahtsid saada ametnikuks ja preestriks, pidid oskama kirjutada. See selgub ühe Avignonis hoitava kivisarkofaagi raidkirjast, milles kirjutajat määratletakse sootuks teisiti kui eelpool tsiteeritud püramiiditekstide lõigus: „Oh teie, kes maa peal elate! Iga kirjutaja, iga ametnik, iga preester, iga õpetlane, kes oskab hoida sulge (kirjutada), iga õpetlane, kes oskab lugeda.” Kirjutaja elukutse iseenesest ei tõstnud selle valdajat kõrgklassi hulka; ometi polnud ta võrreldav lihtsa käsitöölisega.

      Kirjutajad ei olnud majanduslikult sõltumatud, vaid töötasid valitsuse palgal. Sellest hoolimata kinnitati ajastu retoorikas, et erinevalt kõigi teiste elukutsete esindajatest ei allu kirjutajad mitte kellelegi. Vähemalt nii väideti propagandistlikus teoses „Heti õpetus”, mida nimetatakse „Elukutsete satiiriks”. Selgitamaks oma kooliminevale pojale kirjutaja elukutse ülimust võrreldes teiste aladega, kirjeldab isa Heti kahekümne elukutse halbu ja naeruväärseid külgi. Et ta on selleks valinud ühiskonnaredeli kõige alamad astmed, tundub, et ka kirjutaja positsioon oli võrdlemisi tagasihoidlik.

      Igal juhul pidid kõik need, kes soovisid hiilgavamat karjääri, õppima kõigepealt kirjutajaks. Sealjuures oli see ainus amet, milleks antud haridus oli tõeliselt skolastiline („võimekas kirjutaja, võimekate kätega, puhaste sõrmedega”), ning esialgu võis seda omandada ainult pealinnas. „Elukutsete satiiris” toob Heti oma poja Silest Memphisesse. Lisaks eeldas kirjutaja haridus teatud küpsust: arvestades kirjaviisi raskust pole kuigi tõenäoline, et haridusteed alustati väga varases eas (ilmselt mitte enne 10. eluaastat). Samuti ei piisanud sellest, et perekond väärtustas haridust: poja koolitamiseks oli vaja ka piisavalt vahendeid. Need nõuded ja tõsiasi, et kirjutaja haridusega kaasnesid teatud privileegid, tingisid olukorra, et kirjutajaks õppisid peaasjalikult vaid kirjutajate lapsed.

      Kirjutaja elukutse polnud üksnes amet, vaid tihtipeale kaasnesid sellega muudki isiksuseomadused ja intellektuaalsed aspektid. Nagu nägime, olid mõned kirjutajad teinud endale nime raamatute autoritena. Siiski pole mingeid kindlaid tõendeid selle kohta, et need väidetavad kirjamehed tõepoolest kunagi elasid või et neile omistatud teosed olid nende kirjutatud. Võimalikult auväärsetele ajaloolistele tegelastele viitamine pidi muutma loo usutavamaks СКАЧАТЬ