Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade». Sergio Donadoni

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üksikisikute igapäevaelu ja avavad akna nende salajasse mõttemaailma. Ning kuigi see, mis käib Kuninglike Hauakambrite tööliste kohta, ei pruugi kehtida kõigi ülejäänute puhul, saame neist dokumentidest ometi teada 3000 aasta vanustest tõsiasjadest, mis on sama elavad, nagu oleksid need juhtunud eile.

      Keskvalitsus varustas käsitöölisi kõige eluks vajalikuga – andis neile elamu, toidu, tööriided, kattis matusekulud – ning kandis igakülgset hoolt nende elu- ja töötingimuste eest. Eeldatavasti pidid käsitöölised seadma oma elus esikohale töö, milleks oli veel elava vaarao hauakambri ettevalmistamine. Igaüks pidi andma selleks panuse vastavalt oma oskustele ja võimetele: olema joonestaja, maalikunstnik, skulptor või lihtne kaevur. Siiski õnnestus peaaegu kõigil omandada põhitöö kõrvalt mõni väike lisaoskus, mis võimaldas kuupalgale lisa teenida. Nad punusid korve, valmistasid mööblit, skulptuure, sarkofaage ja muud sellist nii üksteisele kui ka väljaspool töölisasulat elavatele klientidele. Abitööd omandasid suurema või väiksema tähtsuse vastavalt sellele, kuidas suhtusid sellesse võimukandjad, kes mõnikord ka ise nende tööde pealt kasu lõikasid.

      Töölised rakendasid neid andeid omaenda kodu ja hauakambrite ehitusel, muutes nii ühed kui ka teised märksa mitmekesisemaks. Selle tulemusel muutus nende asula, mis oli algselt ehitatud kindla plaani järgi, 19. dünastia aegsete ümberehitustööde käigus hoopis fantaasiaküllasemaks. Mõni ehitas omavahel kokku kaks maja, mõni lisas ühe toa, mõni ehitas köögi tänavale jne. Matmispaik jäi kahe ja poole sajandi jooksul kitsaks, nii et Ramseste dünastia valitsusaja lõpul ehitati hauakambreid üksteise sisse, nagu on märgitud selle tõttu puhkenud kohtuvaidluste dokumentides.

      Tekstides mainitud või väljakaevamistel avastatud toiduainete mitmekesisus näitab, et lisaks tavapäraselt jagatavale teraviljale, kalale, puuviljadele ja kõige tavalisematele köögiviljadele võisid töölised soovi korral oma toidulauda rikastada muude toodetega. Nende menüü koosnes peamiselt leivast, kalast, õllest, veest ning, olenevalt olukorrast, ka mõnedest värsketest toiduainetest, sõltuvalt igaühe majanduslikest võimalustest. Kuigi me teame küllalt palju erinevate leibade, maiustuste ja teiste magusaid aineid sisaldavate toitude nimetusi, ei ole meieni jõudnud Dayr al-Madinah’st ega ka kusagilt mujalt ühtegi terviklikku toiduretsepti. See-eest on aga säilinud ravimite retseptid, milles kasutatakse enam-vähem samasuguseid toiduaineid.

      Arvatavasti oli söömine egiptlastele oluline seltskondlik tegevus, kui arvestada matusesöömaaegade tähtsust. Kuid käsitöölised ei räägi sellest meile sugugi rohkem kui nende kaasmaalased. Pidusid ei peetud iga päev, küll aga erilistel puhkudel ja eriti küla tähtpäevadel. Pidustused algasid toidu valmistamisega, samas kanti toit lauale ja söödi ära. Säilinud mööbel, muusikariistad ja rõivad annavad tunnistust sellest, et egiptlastele meeldis suhelda ning end teistele inimestele näidata, mis kajastub ka tekstides.

      Soov ennast näidata väljendub ka Hauakambrite Institutsiooni töötajate püüdes koguda vara, maid ja teenreid, kui nad just ei olnud pärinud neid oma jõukamatelt vanematelt. Keskmine vaarao teenistuses olev tööline ei saanud seda kõike endale lubada. Lisaks suhtelisele jõukusele, mida mõned käsitöölised eluajal nautisid, püüdsid nad iga hinna eest muretseda endale väärilist hauakambrit ja matusetarbeid. Niisugune soov oli rahva seas laialt levinud, kuid käsitöölistel oli selle täitmiseks eeliseid. Neil oli juurdepääs matusetekstidele, mida nad ei kõhelnud oma hauakambri seintele kandmast. Käsitöölised teadsid, kuidas seda teha, ning kui neil endil vastavad oskused puudusid, kutsusid nad appi vilunumad kolleegid või siis pidid ise hakkama saama. Tulemus oli mõistagi väga erineva tasemega. Osa oma maisest varast määrasid nad matusetarvete ja eriti mõnede spetsiifiliste esemete muretsemiseks, ülejäänu jagati pärijate vahel vastavalt nende teenetele.

      Tundub, et vaarao teenistuses olnud tööliste õigused laienesid ka ülejäänud Egiptuse rahvale. Need õigused ei väljendunud mitte üksnes lepingute sõlmimises, testamendi koostamises, lahutustes jne, vaid ka juriidilistes õigustes. Hauakambrite töötajate kohalik kohus, mille liikmeteks olid mehed ning harva naisedki, võis lahendada väiksemaid tülisid ja omavahelisi lahkarvamusi. Keerulisemate juhtumite lahendamisse sekkusid jumalikustatud vaarao Amenhotep I kohaliku kuju juures tegutsevad oraaklid.

      Religioon oli antud keskkonnas sama tähtis kui mujal, kuid võttis vastavalt ametkonnale, kohalikele oludele ja tööliste päritolule vastava rahvapärase kuju. Käsitööliste argiellu kuulusid arvukad kultused ja pidustused. Lisaks jumalustele, kes valitsesid teispoolsuse ja Teeba mäetipu üle (Hathor ja Meretseger), kaitsesid asulat (jumalikustatud Amenhotep I ja tema ema Ahmos-Nefertari) ja kaitsesid käsitöölisi (Ptah), austati tööliste kogukonnas kõigi provintside ning isegi võõramaiseid jumalaid. Mõnda neist austati isiklikel põhjustel, mõnda aga kalduvusest kummardada välismaa jumalusi, et olla sellel maal nende kaitse all. Inimeste uskumustes, mille hulka tuleb arvata ka surnud esivanemate austamise ja viljakuskultused, olid tähtsal kohal kujutised, olid need siis protsessioonides kantavad kujud, majades hoitavad kodukolde jumalused või pühad loomad. Rahvameditsiinis oli kaalukas roll maagial ning seda eriti viljakuse ja patukahetsusega seotud probleemide puhul. Kõige üle valitses jumalate tahe.

      Kohtuprotokollid pole sugugi ainsad dokumendid, kust saame teavet selles väikeses kogukonnas valitsenud moraalipõhimõtete kohta. Ettekujutust tollele ajastule iseloomulikust käitumisest aitavad luua samuti kõikvõimalikud „Hauakambri päevikus” leiduvad märkmed ja aruanded, kirjavahetus ning steelid, mille on pühendanud pimedad, kes palusid jumalannat anda neile tagasi nägemine, lubades vastutasuks siirast patukahetsust.

      Üks mees kurdab teise halva iseloomu, egoismi ja ihnsuse üle: „Mida sa tahad niisuguse käitumisega öelda, kui ükski sõna ei jõua sinu kõrvu, peale sinu ülima edevuse. Sa polegi inimene. Sul pole oma naisega poegi nagu teistel sinusarnastel.” Ja teises lõigus: „Sa oled väga rikas, aga ei anna kellelegi midagi.” (Černy, 1973, lk 212–213.)

      Rühmaülem Paneb kirjutab arvukatest kuritarvitustest, mille on toime pannud mees, kelle ametikohta Paneb himustab. Paneb kirjutab, et korrumpeerunud vesiir rüvetas pühamuid ja haudu, võrgutas mitmeid külanaisi, tarvitas kolleegide kallal füüsilist vägivalda, pani toime vargusi, omastas ebaseaduslikult teiste vara, andis valevandeid ja ähvardas surmaga.

      Teisalt võib kirjutises märgata muidki tundeid kui vaid viha ja kadedus, näiteks sõprust:

      Aga kuidas siis nii? Mis halba ma olen sulle teinud? Kas ma pole siis sinu vana seltsimees, kellega koos sa oled leiba murdnud? [-] Mida ma pean tegema? Kirjuta mulle, mis halba ma olen teinud ja las korravalvur Bes toob selle kirja minu kätte. Kui mitte seda, siis kirjuta mulle ikkagi. Oh, need karmid ajad! Ma ei nõua sinult midagi. Mehele meeldib olla koos oma vana lauakaaslasega. On tore, kui sul on uusi asju, kuid samuti on tore, kui sul on vana lauakaaslane. Kui sa saad mult kirja, kirjuta mulle, kas su tervis on korras ja saada kiri mulle korravalvur Besiga. Anna mulle teada oma tervisest juba täna! Ära lase neil mulle öelda, et ma ei tohi tulla sinu majja ega käia oma teed müüride vahel ja et ma pean linnast põgenema! (Černy ja Posener, 1978, lk 16.)

      Ühes teises kirjas väljendub kirjutaja Butehamoni armastus oma surnud naise vastu. Kirjutis pärineb potikillult, mille kirjutaja pani ilmselt oma naisele hauda kaasa, et see annaks lahkunule edasi tema sõnad:

      Oo auväärne Osirise kirst ja Amoni lauljatar Ahtai, kes sinus puhkab! Kuula mind ja anna edasi (see) sõnum. Küsi temalt, kui sa oled tema lähedal. „Kuidas läheb? Kuidas sinuga on?” Ütle talle: „Kui kurb, et Ahtai ei ole enam elus!” Nii ütleb sinu vend, sinu kaaslane. Kui kurb, sina kaunis, sina võrreldamatu. Sinus ei ole võimalik leida midagi inetut. Ma kutsun (sind) alati, vasta sellele, kes sind kutsub. (Valbelle, 1988, lk 96.)

      Kunstnike eneseväljendus

      Kui Dayr al-Madinah’ käsitöölised olidki mõnikord teadlikud sellest, et nad lõid meistriteoseid (näiteks, kui nad kaunistasid Seti СКАЧАТЬ