Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade». Sergio Donadoni

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõned inimesed endale vanu raamatuid hauakambrisse kaasa panna. Nii tegi eelpool mainitud käsitööline Sennedžem, kel polnud „Surnuteraamatut” ning kes seetõttu võttis hauda kaasa suurele potikillule kopeeritud „Sinuhe jutustuse”.

      Nii Dayr al-Madinah’ väikeses maailmas kui ka kogu maal võib märgata kirjutaja elukutse edasist arengut. Kõrgelt haritud kirjutajad spetsialiseerusid raamatute kirjutamisele ning lihtsad sulesepad koostasid valitsusaruandeid, milleks kasutati vähem elegantset, kuid kiiremat kursiivkirja. Nii tekkis kaks erinevat kirjaviisi, mis kaugenesid üha enam teineteisest. Valitsusasutuste kiri muutus üha lihtsamaks ja kiiremaks; kasutati palju lühendeid ja kokkuleppelisi märke, nii et tekstist arusaamiseks oli vaja vilunud silma. Raamatuid kirjutati samuti hieraatses kirjas (mitte piltkirjas), kuid see oli väga korrapärane ja kergesti loetav.

      Siitpeale signeerivad kirjanduslike tekstide kopeerijad oma töid otsekui kinnituseks, et töö on kvaliteetne, sest selle on teinud väärikas õpetlane. Kahe 13. ja 12. sajandil eKr Memphises tegutsenud kirjutaja Enene ja Pentuere nime seostatakse mitme suurepärase käsikirjaga. Enene oli varakambri kirjutaja ning töötas varakambri kirjutaja Kagebi alluvuses. Ta kopeeris viis papüüruserulli mitmesuguste teaduslike kirjutistega ning veel ühe käsikirja, D’Orbiney papüüruse, millel on „Jutustus kahest vennast”. Pentuere kopeeris Ramses II auks kirjutatud „Poeemi Kadeši lahingust”, mis on enam tuntud raidkirjana. Varakambri kirjutajad olid tõenäoliselt jõukad mehed. Thutmosis III aegne kahe varakambri kirjutaja Minnaht oli nii tähtis isik, et ta võis mitmesse pühamusse enda kuju püstitada lasta; tal oli hauakamber Teebas ja kenotaaf Silsilah’s.

      Templite kirjutuskodades (Elu Majades) valmistati suurepäraseid käsikirju, näiteks luksuslikeks matusteks määratud „Surnuteraamatuid”. Vähemalt Uue riigi lõpuni eeldas see hieroglüüfkirja tundmist. Edaspidi hakati ka pühasid tekste kirjutama hieraatses kirjas, mis oli valitsusasutustes juba ammu tavaline ja mida sai märksa kiiremini kirjutada kui hiero-glüüfe. Kolmandast vaheperioodist pärit „Surnuteraamatud” annavad juba tunnistust sellest, et hieroglüüfe on kirjutanud oskamatu käsi. Uue riigi ajast suutsid kirjutajad suuremate raskusteta endale matusekäsikirju koostada. Säilinud on üle viiekümne „Surnuteraamatu”, mis kuulusid erineva astme kirjutajatele, alates mainitud väejuht Nahtist kuni tagasihoidlike raamatupidajateni.

      Kirjutaja tegevust kirjeldas sõna, mille algne tähendus on „joonistama” (sš). Ka vene keeles on tegusõna kirjutama (pisat’) etümoloogiliselt seotud joonistamisega. See termin tähistas kätega kujutiste või märkide visandamist mingile kergele materjalile. Hiljem laienes sõna samuti monumentaalsetele raidkirjadele, kuigi selle kohta oli olemas ka täpsem mõiste „kirjutise graveerimine”. Nii seostati kirjutajat teiste käsitöölistega, kelle töövahendiks oli sulg: joonistajate ja joonestajatega. Uue riigi ajal nimetati perenaist meikivat toatüdrukut „kirjutajaks”, kasutades selle sõna naissoovormi (Posener, 1969). Kuna Egiptuse kiri oli figuratiivne, eeldaski kirjutamine joonistamis- ja isegi maalimisoskust. Selles mõttes oli kirjutaja olukord täiesti võrreldav palgaliste käsitööliste omaga.

      Võib oletada, et Uue riigi ajal lisandus kirjutaja kohustustele vahendaja ja tõlgi roll. Sel perioodil oli Egiptus avatud Süüria ja Palestiina kultuurile, mis olid omakorda Mesopotaamia kultuuri mõju all. Amenhotep III ja Amenhotep IV (Ehnatoni) valitsusajal (14. saj eKr) leidus Amarnas inimesi, kes mitte ainult ei tundnud olulisi babüloonia, hetiidi ja hurriidi21 keeli, vaid ka kirjutajaid, kes lugesid kiilkirja ning mõistsid enam-vähem selles edastatud diplomaatilisi sõnumeid. Nende seas oli ka õpetlasi, keda nimetati „kirjade kirjutajateks” (sš š’t, kiilkirjas šahšiha). Amenhotep IV pealinnas Amarnas oli suurest templist väikesesse templisse viiva tee peal hoone, mida kasutati välismaise kirjavahetuse arhiivina. Sealt leitud Gilgameši eepose fragment annab tunnistust sellest, et kirjutajate hariduse hulka kuulusid kohustuslikud kirjandusteosed, mida õpiti tundma võõramaa õpetajate juhatusel. Järgnesid katsed kirjutada võõrkeelseid tekste Egiptuse kirjaviisis. Oleks aga anakronistlik oletada, et kirjutajad tegutsesid juba siis tõlkijatena, nagu see oli I aastatuhandel eKr. Kahtlemata tunti välismaa kirjanduse vastu huvi, kuid selle sisu jõudis egiptuse kirjandusse kõrvalteid pidi vabade kohanduste töötluste kaudu – ja see kõik toimus eranditult suuliselt, nii nagu teistelgi maadel. Hoolikaid ja sõnasõnalisi tõlkeid kohtame vaid rahvusvahelises õiguses, näiteks Ramses II ja hetiitide kuninga Muwatallise lepingute tõlked. Igal juhul on üsna tõenäoline, et mitmed Egiptuse kirjutajad tundsid kiilkirja, võrdlesid seda oma kirjaviisiga ning said sealt mõjutusi.

      Üldiselt eeldas aga ainuüksi Egiptuse graafilise ja leksikalise pärandi tundmine arvestatavat haritust. On tähelepanuväärne, et head kirjutajad iseloomustasid end epiteetidega, mis kiidavad nende oskusi: „tark, sest mõistab asju (või „kirjutisi”, või „teadmisi”)” või siis „kogenud selles, mida ei teata”. Viimane on otsene vihje Egiptuse kirjamärkide varjatud müstilistele tähendustele. Hilisemal ajal tähistati vana tiitliga „saladuste eesseisja” pühendatut, kes tundis müüte ja rituaale ning võis seetõttu osaleda kultuses. Samuti hakati väljendit „Elu Maja kirjutaja” (nagu vanasti „ettelugeja-preester”) kasutama ennustaja kohta (kopti keeles sphranš). „Ettelugeja-preester” hakkas aga tähendama palsameerijat, sõna algne tähendus „kirjakunsti maag” kadus käibelt.

      Muistsete tekstide taastamine või pseudotaastamine jõudis haripunkti 8. sajandi keskel eKr, kui Egiptuse vallutasid nuubialased ning rajasid 25. dünastia. See täiesti erinev ning võõrast keelt kõnelev rahvas võttis omaks mitte ainult Egiptuse kirjaviisi, vaid ka keele ja kirjanduspärandi. Püüdes taastada muistset hiilgust, lasi üks nuubialaste dünastia kuulsamatest valitsejatest, kuningas Taharka kopeerida basaniidist tahvlile ühel ussidest puretud papüürusel säilinud teksti, sest see näis talle eriliselt väärtuslik. Tänapäeval tuntakse teksti „Memphise teoloogiana”.

      Saisi perioodil (26. dünastia) tekkis teaduslikule uurimistööle taas soodsam pinnas ning suurenes huvi õppida paremini tundma Egiptuse kauget minevikku. Otsiti tsitaate muistsetelt mäletusmärkidelt, koguti haruldasi teoseid, taastati mineviku eeskujusid ja püüti neid uuesti luua. Kõik see eeldas erilisi oskusi: oli vaja tunda mitte ainult kaasaegset keelt ja erinevaid kirjaviise (kuigi mitte tingimata kõiki), vaid ka muistset keelt ja kirja. Kuni Ptolemaioste dünastia võimuletulekuni kasutati valitsuse dokumentides põhiliselt demootset kirja, mis levis kogu maal 26. dünastia valitsusajal (7.–6. saj eKr). Religioosseid ja kirjanduslikke tekste kirjutati aga endiselt hieraatses kirjas (untsiaalkirjas), nagu see oli olnud Ramseste ajal. Hieroglüüfkiri muutus üha haruldasemaks ning sellega tegelesid eelkõige preestrid, kes püüdsid õppida tundma üksikute märkide sümboolset sisu: „Oo kõik tõelised preestrid, kes te mõistate jumalikke sõnu (hieroglüüfe) ning oskate (neid) kirjutada, (olete) Elu Maja targad ning tunnete jumalate kombeid; kes tunnete Raamatute Maja arhiive ja oskate tõlgendada „Ra ba” (pühade raamatute) keerukusi; tunnete esivanemate tegusid ning mõistate, mis on (kirjutatud) seintel; graveerite kirju hauakambritesse ja seletate keerulisi asju [-]” – nii kirjutab Peteharpokratis steelil, mis asub tänapäeval Louvre’is (C 232; vrd Gardiner, 1938).

      Võimalik, et just sel perioodil tekkis muistsete tarkade kultus ning eelpool mainitud Imhotepi või prints Hamuaseti suguseid inimesi hakati kas kultuslikult austama (Imhotep) või neist said kirjanduslikud kangelased (Hamuaset). Mõnede kõrgete aukandjate sügavaid teadmisi ja nende käsutuses olevate käsikirjade repertuaari võime hinnata tekstide järgi, mida nad kasutasid oma hauakambrite kaunistamiseks. Egiptuse ajaloo hilisel perioodil elanud õpetlaste minevikutundmist soodustas hiero-glüüfkirja traditsiooni säilimine. Kuigi see kirjaviis kadus käibelt, andis muistsete tekstide ning vana keele uurimine hieroglüüfide traditsioonile uue jõu.

      On täiesti kindel, et paljud kirjutajad valdasid korraga mitut kirjaviisi: hieroglüüfe, hieraatset ja demootset kirja, kusjuures kaht viimast kasutati pika aja jooksul paralleelselt, kuigi erinevate tekstide kirjapanekuks. Preestrite puhul oli seesugune pädevus sõnaselgelt fikseeritud. Teebas kasutati 25. СКАЧАТЬ