Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade». Sergio Donadoni

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ töölise vend või poeg. Sageli eelistatigi niisuguseid kandidaate tundmatutele.

      Siiski pole meil kuigi palju andmeid inimeste kohta, keda tunnustati just nende eriliste oskuste tõttu ning nende vähestegi puhul ei tea me midagi nende esivanematest. Üldise anonüümsuse loori kergitavad veidi vaid need käsitöölised, kes märkisid autobiograafias, et kuningas hindas neid; keda nende ülemused austasid sedavõrd, et mainisid neid oma hauakambri seintel või kes mingil moel signeerisid oma töid. Kõige sagedamini olid need skulptorid ja maalikunstnikud, mõnikord ka arhitektid. Tööandja soosing tagas neile materiaalsed eelised ning tihti annetati neile rikkalik hauakamber, kuhu koguti rahulejäänud kõrgemate isikute kingitused.

      Nii oli kirjutajal ja töödejuhatajal Hal lisaks rikkalikele hauapanustele, mis võis 18. dünastia ajal olla tema seisusest mehe puhul tavaline, muidki väärisesemeid: küünrapikkune kullaga kaetud sau, kaks pronksist ja hõbedast vaasi, kirjutustahvel, mängulaud ja kaks nikerdatud saua tööandjate nimedega. Tegelikult anti käsitöölistele ülesandeid vastavalt vajadusele, nii nagu lihttöölistelegi. Mõnikord autasustas vaarao mõnd oma õukondlast sellega, et andis tema käsutusse oma parimaid töölisi. Teinekord aga saatsid printsid või kõrged ametnikud oma isiklikke töölisi abiks kuninglikele ehitustöödele.

      Lisaks meistritele, keda teame nimepidi, leidus Egiptuses piisavalt kõrge tasemega käsitöölisi, kelle imelised kunstiteosed on tänapäeval kogu maailmas muuseumide uhkuseks. Teame, et neid austasid juba esimesed vaaraod, lastes käsitöölistel ehitada oma hauakambrid otse kuninglike haudade kõrvale nagu Abydoses. Need käsitöölised võib jagada kolme kategooriasse. Kõige rohkem oli liivakivi ja muid kõvu kivimeid töödelnud meistreid ning neid, kes valmistasid alabastrist ja bretšast11 vaase. Järgnesid kullassepad, juveliirid, eebenipuu töötlejad ja fajanssnõude valmistajad, ning viimaks need, kes lõid tunnustatud meistrite juhtimisel skulptuure, maalisid või kujundasid.

      Ajal, mil töökojad tegutsesid üle kogu maa ja kõikjal Egiptuses ehitati, leidus nii õukonnas kui ka provintsides külluses kõrgetasemelisi meistreid ja kunstnikke. Juba dünastiate-eelsel ajal valmistati hämmastavalt peeni kunstiteoseid, milles olid ühendatud tehnika ning värvi ja vormi harmoonia. Seesuguste teoste sünd sai võimalikuks tänu pikaajalistele traditsioonidele, mille vaimus kasvanud käsitöölised andsid alati endast parima, kui ka tänu stabiilsele ja algatusvõimelisele valitsusele. Rahutuste ja võõramaise ülemvalitsuse perioodidel loodud kunstiteosed on seevastu märksa rohmakamad, mis näitab otsest seost kunstide õitsengu (see eeldab suuri kulutusi) ja valitsejate võimekuse vahel.

      Töödejuhatajatel, tööliste ülematel, käsitöölistel ja lihttöölistel oli kõigil ametnikega sarnane staatus. Kuid sotsiaalne mobiilsus ei sõltunud siiski üksikisiku tahtest, vaid tema tööandjast. Alates Vanast riigist kuni Uue riigini käsutasid kuningas, suurmaaomanikud, templid ja kõikvõimalikud võimukandjad oma sõltlasi vastavalt vajadusele. Vaaraode suured ehitusprogrammid ja eraisikute ettevõtmised eeldasid mõnikord pikaajalisi ja üha korduvaid töid, vahel aga erakorralisi ülesandeid ning eriliste materjalide otsinguid. Andekamad said võimaluse end proovile panna nii alaliste kui ka ajutiste töödega.

      Mõned käsitööliste kogukonnad võisid nautida üsna rahulikku elu. Neile oli tagatud alaline töö, millele lisandus võimalus leida regulaarset rakendust oma elukoha naabruses. Teisi, vähem õnnelikke perekondi paigutati vastavalt vajadusele ühest kohast teise ning vahel nõuti isegi ohtlike ülesannete täitmist. Kõige rohkem puudutas see Egiptuses neid, kes olid teoorjuses. Näiteks saagikoristuse lõppedes võidi inimesed saata oma külast 150 km kaugusele templi ehitusele. Ehitustööde eest vastutavad ametnikud ja parimad spetsialistid pidid samuti palju reisima ja mitte üksnes töökohalt töökohale, vaid ka ehitustöödeks vajalike materjalide hankimiseks:

      Tema Kõrgus saatis mind Ibhati, et ma tooksin tagasi sarkofaagi elavate „Elu Isandale”, koos selle kaane ning väärtusliku ja auväärse pyramidion’iga12, mis on määratud minu kuninganna püramiidi jaoks nimega „Merenra ilmub oma täiuses”. Tema Kõrgus saatis mind Elephantinesse tooma tagasi graniidist petikust selle lävega, graniidist arhitraave ja silluseid; tooma tagasi uksi ja graniitplaate „Merenra ilmub oma täiuses” püramiidi ülemise kambri jaoks. Ma tõin nad mööda Niilust allavoolu „Merenra ilmub oma täiuses” püramiidi juurde kuue praami, kolme pargase ja kolme paadiga [-] üheainsa ekspeditsiooni käigus [-]. Tema Kõrgus saatis mind Hatnubi tooma tagasi Hatnubi suurt alabastrist ohverduslauda [-]. (Roccati, 1982, lk 196.)

      Nii jutustab Uni (Unis), kes täitis edukalt mitmesuguseid ülesandeid nii kuningapalees kui provintsides.

      Kivimite asjatundjad reisisid peamiselt Siinai poolsaare türkiisikaevandustesse, kus nad õpetasid kaevureid paremaid maagisooni leidma. Samuti käisid Egiptuse ja Nuubia karjääridesse saadetud ekspeditsioonidel skulptorid, kes valisid välja sobivad kiviplokid ja töötlesid neid kohapeal. Juveliirid ja kullassepad saatsid aeg-ajalt kullaotsijaid Wadi Hammamatis. Serabit al-Khadimist maagileiukohtade lähedalt leitud arvukad tiiglid annavad tunnistust sellest, et vaske sulatati otsekohe pärast kaevandamist.

      Paiksed käsitöölised elasid tõenäoliselt hoopis teistsugustes tingimustes kui nende ametivennad, kes liikusid pidevalt ühest töökohast teise, kuigi selle täpsemaks kirjeldamiseks pole meil piisavalt andmeid. Niisugune töökorraldus mõjutas kõiki töölisi alates nendest, kes asusid ühiskonnaredeli kõige alamal astmel, kuni kõige kõrgemal seisjateni välja. Kuid ka neid töölisi, kes olid seotud sellise kindla töökohaga nagu Kuninglike Hauakambrite Institutsioon, võidi paigutada ümber nii sama piirkonna sees kui ka väljapoole Teebat. Niisuguseid ümberpaigutusi mainitakse Merenptahi (Merneptahi) steelil Jabal Silsilah’s.

      Piirkonnas, mis ulatub Wadi Magharast kuni Hatnubini, võib endiste kaevanduste ja karjääride kohal veel praegugi näha kivist hüttide, majapidamishoonete ja pühamute säilmeid. Näiteks Jabal Zeitis säilinud hooned on algelised, kuid ehitatud siiski kindla plaani järgi. Mõnikord pidid need mahutama vaid väikesi inimrühmi, teinekord aga mitusada inimest. Hooned erinevad üksteisest liialt vähe, võimaldamaks määrata nende kunagiste asukate ühiskondlikku seisundit. Suurehitiste kõrval asuvaid töölisasulaid kasutati lühema või pikema aja jooksul, mõnest nädalast kuni mitme aastani. Elamutest pärinevad leiud on aga liialt napid selleks, et nende asukate elutingimusi võrrelda.

      Elutingimuste erinevuste üle võime otsustada peamiselt selle järgi, kas töölistel oli võimalik elada koos oma perekonnaga või mitte. Kuningliku Hauakambri töölised naasid igal õhtul koju ja lahkusid oma külast vaid erandjuhtudel. Seevastu need käsitöölised ja töölised, kes osalesid pikkadel ekspeditsioonidel, olid oma abikaasast ja lastest lahus nagu kõik teisedki ekspeditsiooni liikmed. Egiptlased reisisid nii oma riigi piires kui ka välismaal tunduvalt rohkem, kui neile oleks meeldinud; paljudes säilinud kirjades väljendatakse reisimise üle pahameelt. Rännakutel elati rühmadena ning ööbiti ühismagamistubades või mitmekesi ühes onnis, mis nende käsutusse anti. Kui tegemist oli paar-kolm aastat kestvate ehitustöödega nagu Teeba suurte matusetemplite ehitus, pidi arhitekt ehitama töökoha naabrusesse ka villa. On üsna tõenäoline, et Thutmosis IV templi arhitektil oli kaasas perekond, sest ta elas välismüürist lõuna pool avastatud majas. Töödejuhatajate elamud olid enamasti alluvate omadest eraldatud. Niisugused stabiilsed ja regulaarsed ametid, mida sai pidada oma kodu lähedal, olid kõige nõutavamad ning nende saamiseks punuti vahel kõige keerulisemaid intriige.

      Naisi kohtame käsitööliste seas üliharva. Pole ka tõendeid, mis lubaks ühtegi konkreetset tööala seostada üksnes naistega.

      Individuaalne eneseväljendus argielus

      Eelnevalt käsitlesime tingimusi ja olukordi, milles käsitöölised töötasid. Nüüd jääb üle vaadelda aega, mis jäi neile endale ja seda, mida sellega peale hakati. Eelkõige tuleks muidugi СКАЧАТЬ