Arglik kevad. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Jälle küsid seda, mida ma olen juba mitu korda sulle seletada püüdnud. Kas ma pean jälle kordama, et…”

      „Ei-ei, parem mitte,” tõrjus naine ja mees otsustas jutuainet vahetada. Selleks, et Liisil tuleku põhjus kas või veidikeseks ununeks.

      „Kas sa veel mäletad, et kutsusid mind Laanehaua peremeheks?”

      „Millal see oli! Igiammu!” arvas Liis sügava ohkega.

      „Tähendab – meie oleme juba õige vanad tuttavad, eks?”

      „Tuttavad, jah… Eks ma sellepärast tulingi jälle sinu juurde. Sest mul ei ole ju ühtegi lähedast inimest peale…” Peale sinu, oli naine öelda tahtnud, aga äkki tundus see talle liiga siduvana ning ta jätkas kiiresti: „Mul ei ole ühtegi sugulast, sellepärast!”

      „Kas tõesti mitte ühtegi? Isa poolt jah, ma sain aru, et ei saagi olla, aga ema poolt peaks ju mõni ikka olema,” arvas Sander.

      „Ei ole! Ema ei teadnud ise ka oma vanematest midagi, ta oli sõjaajal kuskil Venemaal lastekodusse sattunud. Ta ei tahtnud endast kunagi rääkida. Ütles, et tema elu on ainult rist ja viletsus olnud. Ja alles hiljem ma taipasin, miks ta kõiki mehi vihkas! Ta küll otse nii ei ütelnud, aga…” Liis kogus end, aga otsustas siis lõpuni rääkida. „Ma sain tema jutust aru, et lastekodus olid vanemad poisid ta ära vägistanud! Lapsena, vist kümneaastasena…”

      „Aitab, ära enam räägi!” Sander oli alati jälestanud igasugust vägivalda, tal oli lihtsalt liiga madal valulävi. Liisilt kuuldu kutsus temas sedamaid esile kujutluspildi poiste kätte sattunud abitust tüdrukust, ning see oli nii vastuvõtmatu, et kõris hakkas pigistama ja käed iseenesest rusikasse tõmbusid. Sander Karm ei olnud kunagi agressiivsusega silma paistnud, juba poisipõlves hoidis ta kaklustest ja kraaklemistest eemale, aga seda enam läks igasugune ülekohus talle südamesse. Ta ei olnud sekkuja tüüp, aga tundis, et kui keegi tema lähedastele kavatseb kurja teha, on ta valmis ka võitlema.

      „Anna andeks, ma ei tahtnud…” Liis oli mehes äkki toimunud muutust märganud ja püüdis nüüd asja üle seletada. „Ma rääkisin ainult, miks mul sugulasi ei ole. Sellepärast!”

      „Liis, aga lepime kokku, et mina olengi sinu sugulane! Ka minul ei ole kedagi lähedast, üksik laps, nagu ma olin. Kuskil peaks üks onupoeg olema, aga temaga oleme ammu võõraks jäänud. Nii et sinuga oleme paras paar!”

      „Sugulasteks ei saa hakata, isegi mees ja naine ei ole omavahel sugulased,” arvas Liis.

      „Aga kelle asi see on, kui me omavahel nii kokku lepime?”

      „Kes sa mulle siis oleksid – kas onu või?”

      Ta ei öelnudki – isa! Miks ta enam nii ei öelnud kui sügisel? mõtles mees ega osanud hetkel taibata, kas sel oligi mingit tähendust.

      „Kas see ongi nii tähtis? Ma olen lihtsalt sinu sugulane Sander, muud midagi. Või – vanaema õetütre vennapoeg, kui soovid.”

      „Aga mina? Kes mina sulle olen?” uuris Liis tõemeeli, mehe naljaga kaasa minemata.

      „Sina oled minu Päikesetüdruk! Miks ei võiks ühel vanal mehel olla oma rõõmutoov Päikesetüdruk?”

      6

      Muldri hiirekuningas, kelle Tilde oli Sihvriks ristinud, mõnules kinnisilmi köögi aknalaual päikeselaigus. Näis, et kassil pole ümbritseva maailmaga vähimatki pistmist, aga see oli vaid petlik mulje, sest korraga ta tõstis pea ja hakkas teraselt aknast välja vaatama. Mingi liikumine oli tema tähelepanu äratanud.

      Pliidil podises pott kartulitega ja Tilde oli parajasti kaane üles tõstnud, et kahvliga nende pehmust proovida, kui ootamatult uksele koputati.

      „Kesse seal…” Muldrile sattus mõni võõras haruharva. Tilde oli küll seltsiv inimene, aga külas peeti teda ikkagi omamoodi veidrikuks, kellega läbikäimine hea tooni hulka ei kuulunud. Naine pani kahvli käest ja kaane potile tagasi, aga ei jõudnud veel ukse poole astuma hakata, kui uuesti koputati.

      „Jaa-jaa, tulen juba!” Tilde keeras ukse lukust lahti ja seisis vastamisi tundmatu noorepoolse meesterahvaga, kel oli kohvrike käe otsas. Diplomaadikohver, oli Tilde kuulnud neid plekist kandiga uutmoodi portfelle nimetatavat.

      „Tere, on see ikka Muldri talu?”

      „Ikka jah, siiamaani!” Perenaine vaatas tulijat hämmeldusega, oskamata ootamatust võõrast head või kurja arvata.

      „Kas lubate sisse astuda?”

      „No-noh, kui te just Muldrile…” Tilde astus eest ja hakkas sedamaid vabandama: „See uks on nii vana ja vilets ja link ka rikkis, seisab ainult luku varal kinni! Aga eks te võtke istet,” lisas ta siis veidi kõhklevalt. Ametimeestest, nagu tulija kindlasti oli, polnud kunagi midagi head oodata.

      Noormees võttis mütsi peast ja istus laua äärde. Avas oma kohvrikese ja võttis sealt mõned paberid.

      „Teie olete Matilde Mänd?”

      „Nii neh,” oli Tilde nõus.

      „Teie vanemad olid…” Mees otsis paberilt järge. „Joosep ja Kadri Saarik, jah?”

      „Olid jah. Mõlemad jäid Siberisse. Aga mis te niimoodi uurite?”

      Noor mees vist isegi punastas, ta oli liiga ülepeakaela asja kallale asunud. Aga asi oli huvitav, sellepärast.

      „Oi, ma vabandan, et unustasin end tutvustada! Mina olen Kodivere valla maakorraldaja, minu nimi on Lemberg. Ma tulin uurima – miks te ei ole oma maatagastamise paberite vastu huvi tundnud?”

      Tilde maigutas nõutult suud. Omal ajal oli tal hea meel olnud, kui talumaad kolhoosile läksid ja ta talupidamise murest lahti sai. Kas nüüd tahetakse teda jälle talu pidama panna?

      „Mis selle maaga teha, mul pole teda vaja.”

      Maakorraldaja kergitas imestunult kulme ja oleks peaaegu muianud. Püha lihtsameelsus!

      „Keegi teie põllumaad vist ikka kasutab?”

      „Nojah, sealt ühistust käidi küsimas, kas võib need silovilja alla panna ja minul polnud selle vastu midagi.”

      „Noh, aga – kas te nendega lepingu tegite?”

      „Pole mul mingit lepingut. Allkirja vist andsin, põllud oleks muidu hukka läinud, las külvavad ja niidavad, mis mul sellest,” seletas Tilde.

      „Aga te saaksite ju nende pealt renti võtta!” ütles noormees nüüd õpetlikult, kuigi õpetatav oli temast kolm korda vanem. Tilde vaatas ootamatut külalist ja pilgutas arusaamatuses silmi.

      „Renti, äh? Nad siis maksaksid või?”

      „Muidugi, see on ju teie maa! Loomulikult.”

      „Ahah…” Võttis aega, enne kui sõnum lõplikult kohale jõudis. „Ei tea, kui palju seda rendiraha saaks?”

      Maakorraldaja klõpsutas kärsitult oma kohvri lukku.

      „Eks see oleneb kokkuleppest. Ja maa suurusest! Kui te vallamajja tulete, ma võin plaani СКАЧАТЬ