Arglik kevad. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mitte niipalju välimuse ja viimistluse poolest, kui kõigepealt hubasust ja käepärasust arvestades. Laanehauale asudes oli ta algul küll mingit arhailisusega seotud romantikahõngu hoomanud, kuid üsna varsti taibanud, et kodumugavustega harjunud linnainimesena hakkaks ta varem või hiljem ka siin nende mugavuste järele puudust tundma. Puuküttega pidi siin paratamatult leppima, aga nüüd, pärast esimest talve, ei tundunud elusa tule abil soojasaamine hoopiski puudusena, vaid sel oli oma võlu. Ning elutuppa kavandatud ahi pidi tingimata klaasukse saama, et see ühtlasi kamina eest oleks.

      Laanehaual ehitustöö juures saatis Sandri tegemisi alatasa tunne, et enam ei ehita ta ainuüksi iseenda, vaid ka Liisi ja tema järeltulija tarbeks. Kuigi mõistus püüdis niisugust soovunelmat tagasi tõrjuda – mõte, et Liis võiks Laanehauale elama asuda, polnud ju millegagi põhjendatud ja kuulus soovunelmate valda –, oli mehele omamoodi naudinguks saanud kujutlemine, kuidas see naine siin majas talitama hakkab. Nendest hetkepiltidest kaugemale Sandri mõte enam ei küündinud, sügisel kaduma kippunud, aga jälleleitud reaalsustunne hoidis teda ohjes ja oli mehele kindla mängumaa ette kirjutanud. Õigemini määranud talle isa ja vanaisa rolli, mis juba iseenesest selle mängumaa ära piiras.

      „Parem leppida võimalikuga, kui hakata võimatut tahtma…” oli Sander enda jaoks kokkuvõtte teinud, aga selle juures ometi kuskil seespool juba ammu tuttavat kahetsuspistet tundnud. Hoolimata sellest, et ta ennast maksimalistiks pidas, pidi mees paratamatult tunnistama vanasõna, et pool muna on ikkagi parem kui tühi koor…

      Kaheksanda trepiastme monteerimine oli parajasti käsil, kui Sander kuulatama jäi: auto! Keegi sõitis õue ja peale tema sai neid Laanehauale sõitjaid olla vaid kaks – Priit ja Liis. Priiduga olid nad alles paari tunni eest koos saeveski väravaid lukustanud, tema see ei saanud olla. Tähendab – Liis…

      Sander pani kiirustades tööriistad käest, tõmbas sõrmedega läbi juuste ja heitis kiirustava pilgu pooleldi valmis trepile. Ta oleks heameelega tahtnud seda Liisile juba valmiskujul ja täies ilus näidata, aga see polnud enam tähtis. Ning juba avaski Liis ukse.

      „Tere.”

      „Päikesetüdruk! Sa oskad toredasti üllatada!” Mees astus tulijale vastu, aga Liisi kummaline ilme tegi ta valvsaks. „Kas midagi on juhtunud?”

      „Jah.” Naine astus mehest mööda lahtisest köögiuksest sisse, istus laua äärde ja toetas näo kätele. Nutab? kohkus Sander ja sedamaid arvas ta ka põhjust teadvat – küllap rasedus katkes, seda juhtub. Kahjuks liigagi tihti…

      „Liis, kullake, räägi, mis sul on!”

      Liis nagu ei oleks mehe küsimust kuulnudki, istus ja varjas nägu kätega. Siis aga tuli käte tagant ka hääl.

      „Rando on surnud!” ütles naine kuidagi võõra ja kaebliku häälega.

      „Rando… Mismoodi see juhtus?” kohkus Sander. Randost polnud nad Liisiga juba ammu rääkinud.

      „Oli endale nööri… kaela pannud! Ja nad ei teatanudki mulle, lasid omapead ta maha matta!”

      „Miks siis…” Sander tundis, et praegu pole õige hetk pärimiseks, võttis tooli ja istus Liisi kõrvale. Nii lähedale, et sai oma toetava käe naise õlale panna. Ning pikkamisi rääkis Liis, mis ta telefonis kuulnud oli.

      „Siis nad ei saanudki sulle teatada, kui nad aadressi ei teadnud,” arvas Sander tasakaalukalt, püüdes naist oma tooniga rahustada.

      „Seda jah, aga… Ma oleks tahtnud…” Siis tuli nutt, mingi kujutluspilt viis naise vaoshoituse ja mees tundis ängistust. Lähedase inimese pisaraid on alati raske näha, eriti siis, kui on juhtunud midagi pöördumatut ja keegi enam aidata ei saa. Sander pööras Liisi näoga enda poole ja toetas naise pea vastu oma õlga. Võttis siis teise käega naisel mütsi peast ja silitas lohutavalt ta kastanpruune, pisut lokki kippuvaid juukseid.

      „Liis, pole viga, sa saad sellest üle…”

      „Ma oleksin tahtnud teda veel näha, ma oleksin temalt kirstu juures andeks palunud…” nuuksus naine.

      „Mida, kallis tüdruk? Mida sa oleksid andeks palunud?”

      „Seda, et ma ei osanud teda inimeseks kasvatada! See on ju minu süü, et ta niisuguseks hoolimatuks muutus. Ainult minu süü!”

      Sander silitas naise pead ega osanud äkki midagi öelda. Mingi tõetera Liisi jutus ehk oli, aga sellel polnud enam mingit tähtsust.

      „Liis, ju see pidi niimoodi minema! Ja sinul ei ole mingit põhjust ennast süüdistada, ma olen kindel, et sa tegid kõik nii, nagu süda käskis. Ja see ongi kõige tähtsam.”

      Nuuksumine jäi pikkamisi vähemaks, Liis otsis jopetaskust taskuräti.

      „Sander, ma kardan, et mina olen tema surmas süüdi.”

      „Mis rumalus see veel on?” püüdis mees tõrelevat häält teha.

      „Just! Tead, mul on häbi, aga tookord kohtus ma mõtlesin, et selles õnnetuses… Ei, mul on häbi seda öelda, siis ma olin omadega täitsa segamini, aga nüüd tuli meelde ja see on hirmus…”

      „Räägi, siis läheb sul kergemaks,” sundis Sander.

      „Siis ma… mõtlesin, et kui Rando oleks selles õnnetuses ka ise…” naine neelatas, aga jätkas: „…otsa saanud, siis oleks palju asju lahenenud… Kuidas saab üks ema niiviisi mõelda!”

      „Liis, kullake, raskel hetkel mõeldakse igasuguseid asju…” ütles Sander, aga tabas naise ülestunnistuses hoopis midagi muud ja sügavamat: usalduse. Niisuguse seiga meenutamine toob kindlasti kaasa häbi ja kahetsustunde, mida teiste eest alati varjata püütakse, Liis oli aga oma heitmõtte üles tunnistanud. Kartmata, et see teda mehe silmis kahjustada võiks.

      „Mõeldakse… aga kuidas saab üks ema niimoodi mõelda!” kordas Liis lohutamatult.

      „Ma arvan, et ta oli oma käitumisega sind juba kannatuse katkemiseni viinud, sellepärast.”

      „Oli… Muidugi oli! Aastaid juba… Ma pidasin teda täiesti lootusetuks, sellepärast ütlesingi temast kohtus lahti. Sest inimesi tappa, see käis üle mõistuse, sa saad ju aru!”

      „Ega ta seda ei tahtnud, see oli ikkagi õnnetus,” katsus Sander asja pehmendada, aga Liis sattus sellest hetkega teise äärmusesse.

      „Kui ma hakkan nii mõtlema, siis tuleb niisugune kahetsus peale, et… Ma oleksin võinud talle vanglassegi ilusamini kirjutada, südamlikumalt… Siis poleks ta võibolla seda teinud!”

      Nad istusid endiselt vastamisi, Liisi pea Sandri õlale toetatud, ning mees silitas naise juukseid. Äkki ei osanud kumbki enam midagi rääkida ja Sandril oli tunne, nagu hoiaks ta pesast kukkunud linnupoega, raatsimata teda pessa tagasi upitada. Liisi ahastusest tekkinud situatsioon lõhkus jällegi need piirid, mis mees oli endale seadnud, ja andis vähemalt mõtetele vaba voli.

      Jah, ta armastas seda tüdrukut. Armastas hoolimata sellest, et neid lahutas vanusevahe nagu põhjatu kuristik, millele ei saa silda ehitada. Armastas mingi trotsiga nende piiride vastu ja ometi teades, et see armastus kunagi mehe ja naise vaheliseks ürgseks tundeks ei realiseeru. Miks see peab nii olema, miks? Miks peab paratamatusega leppima, kui ollakse nii lähedased?

      Liis oli end kogunud ja tõmbus mehest eemale.

      „Näed siis, missugune ma olen… СКАЧАТЬ