Arglik kevad. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rütmis jätkunud, kuigi ehitused olid esialgu väiksemad ja tuli tegeleda nii majade ehitamise kui ka kapitaalremondiga.

      „Eks ma räägin seda kopa asja!” lubas Priit ja taandus oma kontorisse, pärast Harri naasmist sai ta jälle paberitööks aega. Kui palju tal seda paberitööd tegelikult oli, seda teadis ainult tema ise, aga ka selles oskasid uued omanikud, keda Priit küll ülemusteks nimetada ei tahtnud, teda üllatada. Jällegi Aru.

      „Tuleval nädalal teeme juhatuse koosoleku ja sina esitad aruande saeveski tööst,” oli ta telefoni teel öelnud.

      „Aru…ande? Mis vormis see olema peaks, kas paberil?”

      „Loomulikult! Kõik tulud ja kulud peavad kirjas olema, aasta algusest peale. Ja lahti kirjutatult – kui palju ja kellele saetud, ühikuhinnad ja summad ja laekumised. Ning väljaminekud samuti – kellele, kui palju ja mille eest makstud. Töötasude keskmine tunnihind ja töötundide arv…”

      Priit Maasikas ei olnud kogu omanikuseisuse ajal ühtegi aruannet esitanud, kui ehk maksuameti omad välja arvata. Ent nendel tuli ainult blankett täita, numbrid sisse panna. Nüüd aga taheti temalt midagi niisugust, mis tema kui juhataja ja omaniku seisuse hoobilt kahtluse alla seadis, ja mis kõige halvem – seda taheti õigusega, mis ta neile meestele oli täiesti tasuta maha müünud. Või oleks õigem öelda – kinkinud? Niisugune asi pani Priidu tusaselt vuntsi närima, see oli kogu ilusa tuleviku pahupool ja kinnitas kuskil seespool kripeldavat kartust, et kõik eelseisvad muutused ei olegi tema jaoks positiivsed. Paberitöö oli Priit Maasikale olnud alati vastukarva, küllap seetõttu, et koolitee oli lühikeseks jäänud; nüüd taheti tema oskused selles valdkonnas tõsiselt proovile panna. Omal ajal oli ta otsustanud ilma raamatupidajata hakkama saada ja seni saanudki, tõsi küll – kerge see ei olnud. Aga nüüd…

      „Pagana pihta, oleks pidanud siis ikka raamatupidaja võtma! Nüüd annaks käsu kätte ja aruanne valmis. Ning uued omanikud oleksid ta koos saeveskiga vastu võtnud ja palgale jätnud…” urises Priit rahulolematult, kui ta oma kontoripugerikus istus ja lootusetult sassis paberites tuulas. Isegi need, mis ta oli seinale pika peata naela otsa lükkinud, polnud seal mingis süsteemis ega järjekorras, alati oli leidunud mõni arve või ostutšekk, mis poolkogemata kuskilt välja tuli. Tüütu oli neid kuupäevade järgi ritta seada ja neile õiget kohta otsida. Bensiiniostutšekid, saekaatrile ostetud õlide, masinarihmade, terituskäiade, tööriistade tšekid ja arved, nende vahel kummalised kortsus ja määrdunud paberilipakad tobeda pliiatsikritseldusega: täna saetud 12 tihu… Millal see täna oli, sellest ei kriipsugi. Rääkimata märkusest, kellele ja mida saetud.

      „Sa vana kurat, viimane aeg oligi see krempel maha müüa!” tegi Priit Maasikas kokkuvõtte, aga see ei viinud teda eesmärgile teragi lähemale. Sest uute kaasomanike ees ei tohtinud ta ometi lolliks jääda ja paljastada, et seni ei olnud ettevõtte „Harinõmme Puit” paberimajanduses mingit korda. Oma asi, ise teen, ise tean, oli omanikuseisuses Priit mõelnud tegelikult seda endale teadvustamata. Nüüd tuli paratamatult hakata senise minnalaskmise eest lõivu maksma ja selle hind polnud kaugeltki teada. See polnud rahaline, vaid moraalne väärtus, veel rohkem – see tähendas kaasomanike silmis autoriteedi kaotust, millel tõenäoliselt võisid ettearvamatud tagajärjed olla. Ning tekkinud mure pigistas meest nii, et ta õhtul kodus sellest naisele pihtis.

      „Nüüd tahavad minust vägisi bürokraadi teha! Pean neile hakkama omaenda ettevõtte tööst kirjalikult aru andma.”

      „Ahah,” ütles Silvi osavõtmatult.

      „Saad aru – kirjalikult! Ma pole kirjatöös kunagi tugev olnud.”

      „Lugeda ja kirjutada sa ju oskad.”

      „Ah, ega selles pole asi, aga ma ei teagi, kuidas niisugust kirjalikku aruannet kokku panna ja mis seal kõik olema peab.” Mees oli tõesti hädas, istus kortsus kulmul köögis laua taga, ja selle asemel et õhtusöögile tähelepanu pöörata, näris tigedalt vurru.

      „Mis sa siis nii… Pärast sööki istume laua taha ja mõtleme koos, mis sinna kirjutada,” arvas Silvi.

      „Arvad? Sina pole ju raamatupidaja olnud!”

      „Ega ei ole küll, aga ära unusta – mina töötasin kakskümmend aastat kolhoosis sekretärina! Ja siis sai igasugu aruandeid masinasse tipitud, üht-teist on meeles.”

      Priit päästis vuntsi huulte vahelt ja vaatas vilksamisi Silvi poole.

      „Kas sa tõesti oskaksid?”

      „Asi see ära ei ole. Ainult et – kus seda masinas ümber lüüa, et korralik saaks? Sa pidid ikka arvuti ostma, nüüd oleks seda vaja. Mis ettevõtja sa oled, kui sul pole isegi arvutit!” ütles naine laitvalt.

      „Poe-Liisil poes on! Seal saab,” tuli Priidule meelde.

      „Aga kas seal printer ka on?”

      „Mis see… Ah et mis paberi peale trükib, jah? Peab küsima!”

      „Kõigepealt on vaja ikkagi see aruanne pastakaga valmis teha. Sina söö, ma tuletan meelde, mis lahtrid nendel paberitel olid.”

      Tõepoolest, oma riugastest hoolimata oli Silvi ikkagi kuldaväärt naine. Linnas uusaastaballil käis küll omapead ära, pärast seda oli majas paar päeva ka jäisemat õhku tunda, aga siis läks elu jälle vanasse rööpasse. Ja Silvi ise oli öelnud:

      „Eks sa võta mind nii, nagu ma olen! Ega ma enam ümber ei kasva, punnita nii palju kui tahad.”

      Isepäine on ta tõesti, aga näe – minu mure võtab ikkagi külge ja tuleb appi. See on ikka ütlemata suur asi… mõtles Priit ja söögiisugi tuli tagasi. Ning siis, kui Silvi oli laua ära koristanud ja nõud puhtaks pesnud, istusid mõlemad kõrvuti köögilaua äärde ja võtsid paberilehed ette.

      „Mismoodi me teeme, kas nagu bilanssi, et kahe poolega? Või kirjutame järjest – enne tulud, siis kulud? Ja kulud tuleb ära jagada, püsikulud ja jooksvad kulud eraldi…” kavandas Silvi ning Priit vaatas naist imetlusega. Too aga juba jätkas:

      „Kas nad tahavad iga rea kohta dokumenti ka saada?”

      „Ei tea… Ei, sellest ei olnud juttu!” tuletas Priit meelde.

      „Mis siis häda! Siis kirjutame siia mis tahes!”

      Ta on mul ikka kuramuse tark naine, mõtles Priit.

      5

      Nüüd, mil päevad olid juba palju pikemaks veninud ja Sandri töölt koju jõudes päike veel üle metsalatvade aknasse vaatas, andis see mehele jõudu ka õhtuti Laanehaua elamise kallal tegutseda. Trepp võttis küll rohkem aega, kui ta oli arvestanud, aga tõotas selle eest vägagi efektne saada. Muidugi tänu Priidule, kes rauast kandeposti idee andis ja ise ka kogu metallkonstruktsiooni kokku keevitas. Nüüd oli see paigas, ilusasti valgeks värvitud, ning Sander hakkas hööveldatud ja lakitud astmelaudu külge kruvima. Iga kord pärast seda, kui järjekordne laud oli kirumise saatel paika saanud – ette puuritud poldiavad ei tahtnud kuidagi kohakuti sattuda –, astus mees paar sammu eemale ja imetles oma kätetööd. Tõesti, niisugune trepp oleks isegi kuskile ülikute suvilasse sobinud ja tõestas igaühele, kes tulevikus Laanehaua majja astub, et siin osatakse disainist ja korralikust tööst lugu pidada. Ja mis seal salata – kõigepealt mõtles Sander ikkagi Liisi peale ja tahtis temalt mõne kiidusõna teenida, kuigi ta asjasse süvenedes ennast alatasa hurjutas:

      „Ise vana mees, aga kuradi edev…”

      Sander СКАЧАТЬ