Arglik kevad. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

      „Ja kui ta peaks varsti tulema, siis istugu senikaua köögis, kuni ma jõuan…” mõtles Laine ja otsustas ühe talveks topitud ja kinnikleebitud elutoa akna lahti teha. Suured talvekülmad olid möödas, kevadise pööripäevani oli jäänud vaid mõni päev, ka päike säras juba soojalt ja lootustandvalt. Ning akna ja uksed tuulutamiseks lahti teinud, tassis Laine tubased, talve jooksul tolmunud tekstiilesemed välja nöörile ja kukkus neid klopperiga vemmeldama, ise vahetevahel tee poole pilke heites – ega Harri juba koju tulemas ei ole?

      Harri tuli alles siis, kui naine oli jõudnud ahju tule teha, põrandadki niiske kaltsuga üle käia ja praeahjus lõunatoitu soojendades köögilaua ääres istus. Eemalt ei tundnud ta mööda teed lähenevat meest äragi – tulija astus reipal sammul, ja alles siis, kui ta värava taha jõudis, veendus naine, et tegemist on tõesti sellesama mehega, kes tund-poolteist tagasi oli siit sootuks teistmoodi läinud. Just nagu oleks Harri vahepeal täiesti ümber sündinud.

      „Noh, kuidas siis jalg vastu pidas? Kus sa käisid?”

      „Saekaatris! Seal hakatakse suuri asju tegema, tulevad uued ehitused ja puha,” seletas mees.

      „Noh, aga jalg?”

      „Mis jalg? Ah soo… Ei, pole tal tühjal enam suurt häda midagi, eks ma lasen ennast nüüd tööle kirjutada.”

      „Millal sa tohtri juurde tahad minna?”

      „Homme!” kinnitas mees.

      „Ma siis helistan Sandrile, et viib, jah?”

      „Pole sul enam midagi helistada, mul juba kokku räägitud. Käime homme lõuna ajal ära ja kogu lugu.”

      „Ah et… et rääkisid ise ära…” Laine oli pettunud, nii hea oleks olnud oma uudisasja, Veiko toodud mobiiltelefoni kasutada, Sander Karmi ees oleks ta sellega kindlasti mõne plusspunktikese teeninud. Aga nüüd jäi üle vaid päästa, mis päästa annab, ja naine kuulutas: „Ma tulen kaasa, mul on vaja aleviku poes käia!”

      Harril polnud selle kohta midagi öelda, siin majas ei olnud tema otsustaja, liiatigi veel Laine käikude määraja. Mehe mõte liikus juba uut ringi mööda: nüüd hakkab ta jälle saeveskis käima ning sealne elu tõotab hoopis huvitavamaks muutuda. Kui nad tõesti uut saeveskit ehitama hakkavad ja sellest terve vabrik tuleb – nii oli Priit seletanud –, siis on tükike Euroopa Liitu tõesti ka Harinõmmele jõudnud. Vähemalt esimene kevadmärk sellest, et elu ka siin, pealinnast ja suurtest teedest kõrvale jäävas kandis muutuma hakkab…

      Hoolimata oma pikaldasest olekust ja näilisest mugavusest ei olnud Harri Suurtee sisimas sugugi ükskõikne inimene. Ta ei olnud mässaja, kes talle pandud piiridest mis tahes hinnaga vabaneda tahab, ega ka aktiivne maailmaparandaja, kes on valmis ilusa homse nimel ennastsalgavalt rügama, aga ta jälgis heal meelel televiisorist uudiseid, kus uutest ehitustest ja ettevõtmistest pajatati, ja pidi pärast järjekordset pensionide tõstmist tunnistama, et elu on igatpidi paremaks ja huvitavamaks läinud. Meeleldi oleks mees sellel teemal mõtteid vahetanud, aga kodus ei olnud see lihtsalt võimalik, Lainele oli niisugune arutlemine võõras. Temal olid elu iga tahu kohta omad kindlad arusaamad välja kujunenud ning neid esitas ta vaidlustamatute tõdedena. Pahandusi sellest ei sündinud, Harri oskas keelt hammaste taga pidada. Ainult mõnikord torises mees omaette, kui arusaamad Suurtee peres täiesti risti jooksid:

      „Sinust oleks hea poliitik saanud!”

      Laine aga oskas sellegi tunnustuseks pöörata ja kuulutas sedamaid:

      „Just! Seal Riigikogus oskaks ma palju kõvemat häält teha kui mõni mühkam, kes ainult suurt palka võtab. Ja mõnele ministrile ma annaksin kindlasti silmad ette!”

      3

      Lembit Suurväli oli tõesti silmapiirilt kadunud. Liis viis Harinõmme kauplusse sissetulnud raha reedeti Uusjärve alevikku seal eluneva raamatupidaja kätte, kes selle iga kord hoolega üle luges, kassakappi pani ning saadu kohta allkirja andis. Aga kui Liis söandas peremehe järele pärida, sai ta vaid ebamääraseid vastuseid.

      „Soomes on… Ei, millal tuleb, seda ei tea. Helistab küll vahel ja küsib, kuidas me hakkama saame, muud midagi,” seletas Kasemets, vanapoolne kuivetu ja huumorisooneta meesterahvas.

      „Siis võin ma samamoodi edasi töötada? Lahti pole mind veel lastud?”

      „Ei, mis te nüüd…”

      Uusjärvelt tagasi sõites heitis naine kõhedustundega iga kord pilgu teeäärsele bussipeatusele, kus ta tol pimedal ja tuulisel jaanuariõhtul oli päästvat imet oodates külmetanud, niisugust imet, mis ta koju Kodiveresse toimetaks; imet ei tulnudki, aga jälle oli Sander Karm see, kes pärast appikutset kohemaid kohale sõitis. Veel enamgi, see vana mees oli seejärel lausa uskumatu teo teinud – Liisile auto hankinud. Sellesama, küll juba kulunud, aga mugava sõiduriista, mis hädast välja aitas ja lubas elul endises, juba sisseharjunud rütmis jätkuda.

      „Ütle, Sander – miks sa nii tegid?” oli Liis mehelt mitmeid kordi küsinud, aga alati konkreetse vastuseta jäänud. Ainult kord oli Sander naist selle peale muigamisi vaadanud ja öelnud:

      „Ära muretse, ega ma mingi altruist ka ei ole.”

      „Ma ei teagi, mida see tähendab…” tunnistas Liis.

      „Altruist on inimene, kes teeb heategusid selle eest mingit vastutasu soovimata, lihtsalt heast südamest.”

      „Ja kui ütled, et sina ei ole altruist, tähendab – sa tahad minult midagi vastu saada?”

      „Muidugi!” Naeruvine mehe silmist ei kadunud, ta jätkas: „Mitte just palju, ainult seda, et sa vahetevahel Laanehaual käiksid. Ilma autota sa ju siia ei pääse.”

      „Vahetevahel? Kaup peab olema konkreetne – kui tihti on vahetevahel? Kas kord nädalas? Või kaks?” pinnis Liis.

      „Ei, Päikesetüdruk… Niisugune käimine muutub kohustuseks ega ei ole enam see, mida mina mõtlen. Sest mina tahan enamat! Ma soovin, et sa ise tahaksid Laanehauale tulla, alati ja nii tihti kui võimalik.”

      „See on… Ma pole ju kunagi selle vastu olnud, aga…”

      „Näed – sa ütledki: aga… Ma tean, mis on selle taga – sa tahaksid küsida, mis võiks sind veel selle vanamehe juurde viia peale kohustuse… Aga mina ei taha, et see kohustuseks või koguni võlatundeks muutub, selles on asi!”

      „Sander, ma… ma pole harjunud nii tõsistel teemadel rääkima! Ma ei oska vastata, mu mõtted lähevad lihtsalt segi… Ma võin midagi lollisti öelda ja sulle haiget teha ja seda ma ei taha hoopiski!”

      „Ei, Liis – sa ei peagi midagi vastama! Hoopis mina ise peaksin endale aru andma, et ma olen liiga ahneks muutunud. Jälle ahneks… Aga usu, et nüüd ma lepin selle rolliga, mis mulle sobib.”

      Need jutuajamised olid toimunud enne, kui Liis oma raseduses veendus. Aga siis tuli päikeseküllane veebruaripäev, mil Sander ta Laanehaua metsa jalutama viis ning nad olid metsalagendikul seisatanud – tollel, mida mees kirikuks nimetas. Sandri olekust oli kummaline pühadus ka naise hinge hiilinud ja sinna pesitsema jäänud. Liiski oli tundnud, et nad viibivad pühakojas, kus iga mõeldud või lausutud sõna siduvaks tõotuseks muutub, temagi oli iseendale lubanud Sandri vastu mitte kapriisne olla ning mehega rohkem arvestada. Ometi läks nii, et igal pühapäeval ta Laanehauale ei jõudnud, aga ta СКАЧАТЬ