Arglik kevad. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

      „Seda, et teie poe hoone ja krunt pole tema oma, need on vallalt renditud. Siis, kui kooperatiiv seal lõpetas, läksid hooned vallale üle ja Suurväli sõlmis vallaga rendilepingu, esialgu viieks aastaks,” seletas raamatupidaja ja see oli Liisile uudis. Poehoone ei olegi Lembit Suurvälja oma!

      „Seda ma ei teadnudki,” tunnistas naine.

      „Leping on kokku viieks aastaks ja tingimus oli, et Suurväli laseb hoone remontida ning vald selle eest esimese kolme aasta eest renti ei nõua. Eks nüüd saavad need kolm aastat läbi ja peab maksma hakkama, sellepärast ta tahabki Harinõmme poodi ära müüa,” selgitas Kasemets.

      „Ja… kui suur see rent vallale on, seda peaksite teie ju teadma?”

      „Me pole teda veel maksnud, aga minu mäletamise järgi kuskil sada kakskümmend tuhat aastas. Siis kümme tuhat kuus.”

      Liis Mellikut haaras kummaline aim, mille olemust ta hetkega ei taibanud. Mingi äkki tekkinud kuues meel ütles, et siin on midagi, mille üle pikemalt järele mõelda, mingi võimalus. Kas… kui tõesti…

      „Ja teie tõesti ei tea, kui palju Suurväli poe eest küsib?”

      „Ei-ei, seda uurige tema käest!”

      Kõne oli lõppenud ja Liis ülimalt mõtlikuks jäänud. Kõik pangad pasundavad võimalusest laenu võtta, seda reklaamitakse televiisoris ja ajalehtedes… Kui tõesti uuriks neid laenutingimusi lähemalt ja… ja ostaks Harinõmme poe päriselt endale? Kui hoone ja maa eest maksma ei pea ja need endiselt rendile jäävad, ei tohiks see ju üle mõistuse summa olla. Aga kui palju, sellest pole aimugi. Helistada Lembitule ja järele küsida? Ei, seda ei või, pärast viimast pahandust võib mees temale müümisest keelduda ehk siis tont teab mis hinda küsida… Võibolla ei võtakski ta seda juttu tõsiselt või keelduks hoopiski rääkimast.

      Aga seda asja peab kohe ajama, enne, kui keegi ette jõuab või see äsja siin käinud perekond asja enda kasuks otsustab! Kuidas talitada, kellelt nõu küsida? Muidugi…

      Liis võttis mobiiltelefoni ja valis Sander Karmi numbri. Kostis mitu kutsetooni, enne kui vastati.

      „Sander, kus sa praegu oled?”

      „Päikesetüdruk!” Mehe hääl muutus rõõmsaks. „Eks ikka Laanehaual, kodus.”

      „Mis sa teed?”

      „Kui sa täpselt teada tahad – praegu panen ärklitoa lakke kipsplaate. Kruvidega!”

      „Kas sa siia saaksid tulla?”

      „Kuhu? Poodi? Kas juhtus midagi?” Mees muutus äkki muretsevaks. „Räägi!”

      „Ei, aga… Oleks vaja ühe kiire asja üle nõu pidada ja seda ei saa telefoni teel teha! Ja sina oled ainuke, kes mulle oskab nõu anda.”

      „Mis siis ikka, ega töö jänes ei ole… Ma panen teised riided selga ja tulen. Kannata pool tundi.”

      Pool tundi oli paras aeg, et äkki tekkinud plaan veel kord läbi mõelda, kuigi kogu loos oli palju tundmatuid tegureid. Kõigepealt hind, mida Lembit küsib. Siis pangalaenu saamise tingimused. Siis renditingimused – kas Kasemetsalt kuuldu endiselt jõus on ja mis tegelikult vallale maksta tuleb… Seni polnud Liis huvi tundnud, kui palju Harinõmme pood kasumit anda võiks, nüüd aga istus ta leti taha ja liitis viimaste kuude läbimüügi kokku. Kunagi oli Lembit Suurväli öelnud, et alla kahekümne protsendi ei tohi juurdehindlust teha, tähendab – viiendik läbimüügist on müügitulu. Ja kui sellest püsi- ja jooksvad kulud maha arvata, saab kasumi…

      Koolis õpitud raamatupidamise algtõed olid ammu meelest läinud, kogu tehingus oli mitmeid tundmata tegureid, aga mingi segasevõitu pildi Liis siiski sai. Ja see pilt tõestas, et isegi talvekuudel peaks Harinõmme pood ots otsaga kokku tulema. Mitte küll hiilgavalt, aga siiski nii, et ei tuleks juurde maksta. Elektriküte oli muidugi meeletult kallis, ja Liis isegi kahetses, et Lembit oli vana ahju välja lõhkuda lasknud. Aga teisest küljest, veel ka kütjaks hakata… Ei, olgu parem nii, vähemalt esialgu.

      Sander Karm jõudis kohale isegi lubatust varem, aga nagu kiusuks olid mingid möödasõitjad poodi astunud ning mõtlesid ja valisid õige pikalt, mida osta. Ka Sander tegi ostja näo pähe ja uuris vitriinis olevat kaupa, kuni võõrad olid kokkuleppele jõudnud, Liisilt kauba kätte said ning oma teed läksid.

      „Noh, räägi, milles asi?”

      Ja Liis rääkis. Imelik, et nüüd sõnades väljendatuna tundus algul kõigiti roosiline plaan aina utoopilisemana – mõelda vaid, tema tahab ühtäkki enneolematusse kõrgusse lennata, poeomanikuks hakata… Aga Sander kuulas naist hoolega.

      „Ja sa ei tea, mis ta selle krempli eest küsib?”

      „Ei tea, selles ongi asi! Ütle, kas sul pangalaenudest on aimu?”

      Mees raputas ükskõikselt pead.

      „Mina suhtun kõikidesse laenamistesse ühtmoodi.”

      „Noh, mismoodi?”

      „Niimoodi, et võlg on võõra oma! Ja võlgnik ei ole enam vaba inimene, selles on asi.”

      „Nojah, aga…” Liis tundis, et esialgne julgus hakkas kaduma ja ilusana paistnud plaan korraga tuhmus. Tõepoolest, niisugune kohustus kaela võtta… Ütleski rohkem selleks, et oma esialgset õhinat õigustada: „Ma mõtlesin, et see oleks minu ainus võimalus, aga kui sa nii arvad…”

      „Liis, kullake – ma ei taha, et sa endale kümneks-viieteistkümneks aastaks võlakoorma kaela riputad, selles on asi.”

      „Eks pood toob midagi sisse ka…”

      Sander mõtles, kulm kortsu tõmmatud, ja silmitses jälle vitriini. Liisi plaan oli küll täielik utoopia, mõelda vaid – nii suur laen võtta! Sest suur pidi see kindlasti olema, väga suur.

      „Sa mõtle, mis ainult see maja ja maatükk siin teederistil maksavad! Strateegiline koht… Juba selle eest küsib see… Suurväli hingehinda, päris kindlasti!”

      „Ei…” Õigus, kõige tähtsama oli ta unustanud Sandrile rääkimata. Selle, millest temagi oli julgust saanud. „Need ei olegi Lembitu omad, tema müüb ainult poe sisustuse ja rendiõiguse!”

      „Mis?” Sander pilgutas silmi, sõnum ei jõudnud hetkega temani.

      „Just! Maja ja maa kuuluvad tegelikult vallale, selles on asi!”

      „Siis…” Jah, see pani asjad hoobilt teise valgusesse ja Sander vaatas ringi, nagu püüaks ta sisustuse hinda kindlaks teha. „Kui palju ta selle eest tahta võiks?”

      „Ma oleksin ise Lembitule helistanud ja küsinud…” alustas Liis, aga mees ei lasknud tal lõpetada. Sander surus käed taskusse, pööras Liisile selja ja astus mõned sammud kaugemale.

      „Lembitule…” kordas mees. „Liis, ma palun – ära minule seda meest eesnimepidi nimeta! Ma saan aru, et te olite lähedased, aga kuidagi… ebamugav on.”

      Liis tundis verd näkku lahvatavat. Jah, tõesti – pärast seda, kui Harinõmme poe omanik tema kui naise vastu hakkas huvi ilmutama, oli ta harjunud sellest mehest eesnimepidi mõtlema. Nüüd, ostuõhinas, СКАЧАТЬ