Arglik kevad. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

      Arglik kevad

      1

      Soojalaine tuli tubli nädal enne, kui kalender kevade algust kuulutas. Tuli koos tugeva tuulega, mis männid luiteharjal kohisema pani ja ojaäärset palistavate sangleppade raagus võrasid kõigutas, nagu tahaks neid pikaleveninud talveunest üles raputada. Üleöö muutus mets tumedaks, seni kõrged hangeseljad vajusid madalamaks ja õhus oli tunda erilist värskust, mis lõhnas niiskuse ja märja metalli järele. Soe tuul oli kaasa toonud madala pilvituse, mis öö varjul oli terve taeva katnud ja hallide udukoonaldena üle Laanehaua Harinõmme poole tuhises. Seda sügist meenutavat hämarust ei jätkunud õnneks siiski kauaks, juba järgmisel päeval hakkasid pilved oma jooksu aeglustama, pragunesid ja päästsid valla ka päikese, mis oli ühtäkki kuidagi kollasemaks ja soojemaks muutunud.

      Juba veebruaris oli seesama, siis veel talviselt jõuetu päike Laanehaua uuelt katuselt lume sulatanud ja jätkas nüüd saabunud soojalaine toetusel kevadist võidukäiku. Mõne päevaga taganes lumi maja äärest kaugemale, nagu oleks kogu talve kestnud kütmise soojus lõpuks ka vundamendikividesse jõudnud ning need nüüd omakorda lund sulatama hakanud. Maja päikesepoolses ääres paljastus pleekinud kulurohi ja selle vahel hakkasid silma kummaliselt hargnevate lehtedega puhmad, mis imekombel olid suutnud rohelust läbi talve säilitada. Päike aga jätkas oma tööd ka kõrgel ojakaldal, koorides seal hangedest välja kõigepealt kanarbikumättad ning hakates seejärel liivast nõlva lumest lapiviisi vabastama.

      Oja seevastu magas paksu lume all endiselt sügavat talveund, aga sellelegi pidi varsti lõpp tulema. Ojasängi katvate hangede vahele jäänud lohud muutusid üha tumedamaks ja siis tekkisid lumele veeloigud, mis hakkasid hangi sulatades jõudsalt laienema. Ning ühel hommikul märkas Sander Karm üllatusega, et oja on voolama hakanud. Tõsi küll, see polnud veel kevadine ega ammugi mitte suviselt tuttav veesoon, vaid Laanehaua õueala piirav ojake olnuks just nagu kahekorruseliks muutunud – vana ja õige voolas endiselt kuskil paksu jää all, uus aga veeretas oma üha rohkenevat kollakat vett selle peale tekkinud jääpõhjases sängis, uhtudes kaldahangi ja muutudes üha laiemaks. Oli vaid aja küsimus, millal jää nende kahe vahel sulab ja vooluvesi täisvõimu kätte saab.

      Märtsi keskpaik oli juba möödas, aga Sander käis endiselt saeveskis tööl, kuigi oli korduvalt Priit Maasikaga lõpetamisest juttu teinud.

      „Sa ju näed, et veel on palke jäänud, need on vaja läbi lasta,” oli Priit mangunud ja sellega pidi nõustuma. Uut töömeest polnud kuskilt võtta, Suurtee Harri aga komberdas veel ebakindlalt ja treenis oma kipsist pääsenud jalga.

      „Mine tea, kas temast enam tulijat ongi,” oli Priit arvanud.

      „Mis sa enam sellest, eks uued omanikud otsivad uued mehed,” oli Sander lohutanud. Saabuv kevad oli tema ja ettevõtte „Harinõmme Puit” vahele kindla piiri tõmmanud; sinnapoole piiri jäi palgatöö, mida ta oli terve talve teinud, aga millega tal loodetavasti varsti enam asja ei olnud, sest Laanehaual oli tegemist süle ja seljaga. Pärast seda, kui Liis Mellik oli talle poolkogemata oma õnnistatud seisundi üles tunnistanud ja Sander esialgse ehmatuse järel end kogunud ja otsustanud, et ta naist kõigiti toetama hakkab, asus ta väsimatult tegutsema. Kõik puhkepäevad ja õhtudki pärast saeveskitööd kulusid ärklitoa ehitamisele, ning nüüd oli see peaaegu valmis, kui viimistlus ja pooleli elektritööd välja arvata. Ärklitoa kõrvale kavandas Sander pesuruumi, ja sellegi ehitamist oli ta jõudumööda alustanud. Muret tegi aga trepp, mida mööda teisele korrusele pääseda; mees oli seda küll mitutpidi mõõtnud ja rehkendanud, ometi head lahendust leidmata. Esik oli liiga väike, et klassikalist puutreppi teha, ja astmete kinnitamiseks ei tulnud ühtegi head ideed. Seda muret kurtis ta ühel päeval tööl olles ka Priidule.

      „Näed, pagana pihta, ameti poolest ma olen küll ehitaja, aga Laanehauale ei oska treppi teha! Otsetrepp tuleks liiga järsk, esik on väike, aga keeruga ei oska niimoodi, et astmeid toetada saaks. Peaks nagu mingi püstine emapuu olema, niisugune palk, et ümber selle, aga seda on keeruline kinnitada… Ja kes selle niimoodi ära hööveldab, et ilus saaks?” seletas Sander kõheldes.

      „Emapuu? Aga kui paneksid jämedama raudtoru, mis siis?”

      „Kust ma niisuguse võtan? Ja siis on vaja keevitada ja tont teab mis veel! Vinkelrauda ja polte ja…”

      „Mul on kodus garaažis üht-teist veel töökoja ajast säilinud. Ja keevitustöö ma teeksin sulle ära ka, see pole küsimus!” Priit mälus vuntsi ja näis meelde tuletavat, mis tal garaažis veel leidub.

      „Kui nii saaks, oleks vast hea küll, aga…”

      „Mis aga – ma tulen pühapäeval Laanehauale, siis vaatame!”

      Kokkulepitud ajal oligi Priit Maasikas Laanehaual, Sander seletas talle oma plaani ja siis mõõtsid ja rehkendasid mõlemad koos, kuidas astmeid paigutada ja kinnitada.

      „Kindlasti raudtoru! Mul just paar juppi sihukest jämedat vedeleb, pikem on…” Priit hindas lae kõrgust, siis võttis mõõdulindi ja mõõtis. „Jaa, pikem annab välja küll!”

      „Kui ma sulle kinni maksta jõuan… Ja kui sa ei taha, et ma selle eest peaks veel paar nädalat saeveskis töötama, siis oleks hea küll,” arvas Sander. Tõepoolest, Priidu pakutud lahendus hakkas talle meeldima. Toru värviks valgeks, aga puust astmelauad lakiks heledaks, efekt missugune!

      Priit ei teinud öeldut kuulmagi, sehkendas mõõdulindiga.

      „Me peame selle raudvärgi ära mõõtma ja üles joonistama, siis ma teen kodus valmis. Siin pole sul kindlasti nii kõva voolugi, et keevitada saaks! Otsi paberit ja hakkame peale!”

      Sander vaatas, kuidas Priidu käsi pliiatsiga mööda paberit liikus, ja pidi tunnistama, et tehniliste joonistega on see mees rohkem tegelenud kui tema. Säh sulle siis külakooliharidust ja traktoristide kursusi, mis Priidu väitel tema ainuke haridusläte pidi olema! Elu on sellele mehele niisuguseid asju õpetanud, mis temale, ehitajale ja õpetajaharidusega filoloogile, silmad ette annab.

      „Eks neid põllutööriistade pulki ole sirgeldatud küll, mis linnast tellitud sai. Kõike ei saanud ju oma töökojas teha,” seletas Priit Sandri imestunud nägu nähes. „Mis sa trepiastme kõrguseks rehkendasid – kaheksateist, jah?”

      „Jah, see…” Sander tõstis pea ja jäi kuulatama, keegi oleks nagu autoga õuele sõitnud. „Kes seal…” Tõepoolest, ega Laanehauale sel aastaajal teisi tulijaid ei olnudki, pealegi autoga, ning hetkega muutus Priidu kohalolek Sandrile vastumeelseks. Oleks seda ette teadnud…

      Siiski võttis veidike aega, enne kui uksele koputati ja Liis Mellik sisse astus. Priit Maasika autot õues nähes oli ta arvatavasti end veidi koguma pidanud, ja seda tõestas juba naise jutu algus.

      „Tere, siitpere rahvas! Ma mõtlesin, et tulen härra Karmile oma võlga tasuma, aga… Ja sina, Priit, olid ju ka asjaosaline.”

      „Ma ei tea, mis võlga…” Sandril kulus aega, et ennast Liisi väljamõeldud jutuainele häälestada. Võlga? Ka Priit vaatas tulijat nõutult, taipamata, millest jutt.

      „Noh, teie ju kahekesi tõite mu õnnetu punase auto tookord sealt metsa vahelt Harinõmmele! Siis, kui see rattavärk ära lagunes,” lahendas Liis mõistatuse. „Härra Karm ütles, et raha selle töö eest ei võta, ja ma mõtlesin, et teen tänuks koogi! Näe, kui hästi läks, mõlemad oletegi siin.”

      „Millal see oli, unustatud juba,” arvas Priit Maasikas ja mugis vurru, Sander aga tabas Liisi pilgu ja muigas. Tõepoolest, külal polnud põhjust teada saada, et nemad on Poe-Liisiga nii lähedased tuttavad. Külajutt on nagu seitsme peaga lohe, kunagi ei või teada, milline neist hammustama tikub.

      „Eks siis peab kohvi tegema! Tulge kööki, ma näitan, kuidas see siin majas käib,” ütles Sander muiet ohjeldades. Priit jäi esikusse trepi kandesammast skitseerima, Sander koos Liisiga läksid kööki СКАЧАТЬ