Arglik kevad. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Naise silmad läksid põlema. Kasuahnus on nagu nakkushaigus, tarvitseb vaid pisik külge saada ja see lööb sedamaid vohama.

      „Noh, Kitsemäest nii palju ei maksta. Aga kakskümmend võid küsida küll. Ja kui see mees nõus ei ole, otsid mõne teise ostja, neid on tänapäeval küllalt.”

      Harri põrutas rusikaga kontori uksele ja avas selle.

      „Peremees, palk saab läbi!”

      „Siis peab minema! Nii on lood, Tilde, ära vähemaga anna!”

      Mehed läksid oma teed, vibalik naine aga astus üsna mõtlikult värava poole, kulm kipras ja peas üsna kummaline mõte – küll oleks ikka hea, kui oleks järeltulijaid. Siis ei peaks kõike ise otsustama… Sest Muldri oli omal ajal üle valla tuntud talu olnud ja isa edaspidiseks suuri plaane teinud. Uue lauda sai ta valmis, uus elumaja jäigi ehitamata. Ja nüüd, ligi seitsekümmend aastat hiljem, tuleb temal, Matilde Männil, sündinud Saarikul, hakata oma isatalu tükiviisi müütama. Muldri lakkab olemast, vaid nimi jääb kuskile vallaraamatutesse…

      Aga kui ma ei müü, juhtub see pärast minu surma ikkagi! Mina aga võin veel kümme-viisteist aastat elada – ja miks peaksin ma seda nii vaeselt ja viletsalt tegema, kui on võimalus rikkaks saada?

      Nii või umbes nii mõtles Tilde porile sulanud tee äärt mööda kodu poole astudes, kilekott leivapätsi ja piimapakiga käe otsas. Ning kui Priit Maasikas oli koos Harriga uue palgi saeraami rullide vahele upitanud, kõndis mees korraks uksele ja vaatas kaugenevale vibalikule, aga sirge seljaga naisele järele. Isemoodi mutt oli see Muldri Tilde, kes võõras esmapilgul omamoodi suhtlemistõrke tekitas, aga tuttavamaks saades koorus selle oleku tagant välja hoopiski asjalik ja osavõtlik inimene. Ega ta muidu ei oleks saeveskisse appi tulnud, kui seal tõsiselt kitsas käes oli. Ja see isemoodi lodev suuvärk tuli vanale naisele lihtsalt andeks anda.

      Priit Maasikas otsustas – nüüd on temal omakorda vaja Tildet aidata. Ning kui järjekordne palk oli saeraami vahele upitatud, läks kontorisse ja valis vallamaja telefoninumbri.

      „Ma palun härra Lembergi! Ja-jah, maakorraldajat.”

      9

      Need, kes arvavad, et armastus ja armukadedus paaris ei käi, pole ise vist kunagi õiget armastust tundnud. Sest armastus on kummaline, ühtaegu nii altruistlik kui egoistlik tunne, milles omamisinstinkt õige teravalt tunda annab. Armastav inimene on väga kergelt haavatav, armastatu üksainus mõtlematu sõna võib tema hinge sügava ja raskelt paraneva haava lüüa.

      Liis ja Sander seisid teine teisel pool letti, mees peaaegu keset poeruumi seljaga naise poole ja too ei osanud korraga otsustada, mismoodi käituda. Kas mehe jäiga eemaletõmbumise peale omakorda solvuda, sest Lembitu nimi oli tal mõtlemata üle huulte tulnud ja tegelikult ei teinud ta oma ütlemisega Sandrile midagi halba? Või hoopis ümber leti mehe juurde kiirustada ja veel kord andeks paluda, aga mille eest? Või teha koguni nii, nagu poleks ta mehe solvumist märganudki? Ükski lahendus ei tundunud õige olevat, ning siis oli juba hilja – jäigi ainult kolmas variant, mehe käitumisest mitte välja teha.

      „Sander… Ma arvasin, et äkki võiksid sina Suurväljale helistada ja hinda uurida! Ma kardan, et mulle ta ei ütleks, me oleme kapitaalselt tülis ja ma ei tahaks temaga üldse tegemist teha!” See ütlemine sisaldas nii teadet kui vabandust ja mees pöördus, kuid jäi endiselt eemale seisma. Ütles siis tõrksalt, aga siiski kraadi võrra leebemalt:

      „Mina ka mitte! Aga… kui vaja, eks siis peab. Millal?”

      „Ma arvan, et kohe! Sest need, kes siit läksid, võivad muidu ette jõuda!” Liis oli poe ostmise mõttest tõesti kõvasti kinni haaranud.

      Sander kortsutas kulmu. Juba mõte, et ta peaks seda tundmatut Suurvälja-härrat kõnetama, oli vastumeelne, lihtsam oleks olnud selle saatusliku mehe olemasoluga vaikides leppida või veelgi parem – temale üldse mitte mõelda. Sest see mees, keda Liis koduselt Lembituks oli nimetanud, oli tema Päikesetüdrukuga… Jah, kuidas seda öeldagi, sõna seksima Sandri leksikoni ei kuulunud. Mehe arvates sobis seda sõna tarvitada rohkem koerapulma kui korralike inimeste kohta, kuigi see oli käibe-eetika devalveerumise tõttu peaaegu moesõnaks saanud. Aga kuidas siis öelda? Oli olnud intiimvahekorras – see oleks küll kohmakam, kuid millegipärast vastuvõetavam väljend, selles sisaldus pieteeditunne selle ürgse, isegi pühaliku toimingu vastu, mis oli armutult tarbekaubaks tehtud.

      „Ma pean mõtlema, mida ma talle räägin ja mismoodi,” ütles mees, aga Liis oli juba kõik valmis mõelnud.

      „Ütled, et lugesid ajalehest ja oled ise ostja! Elad kuskil… noh, siit mitte kaugel, mõtle ise välja… Ja et tema numbri said poemüüja käest – keegi ei ole mul keelanud seda öelda, kui küsitakse,” seletas naine. „Ja Le… Suurvälja number on minu telefoni mälus!”

      Näe, isegi selle mehe number on Liisi telefoni mällu salvestatud, välgatas Sandri peas jälle mõtteokas, aga siis tuli kaine mõistuse hääl, mis selgitas – tegemist on ju omanikuga, kellega suhtlemine on poejuhatajal hädavajalik. Nojah, mis teha…

      Liis võttis telefoni, näppis klahve ja ulatas aparaadi Sandrile, kes selle nähtava vastumeelsusega vastu võttis. Kõlas mitu kutsetooni, enne kui mehe hääl vastas.

      „Suurväli!”

      Näe, ei ütelnudki – Lembit… mõtles Sander automaatselt, aga köhatas hääle selgeks ja küsis igaks juhuks üle:

      „Tere, kas teie olete Harinõmme kaupluse omanik?”

      „Jah, nii see on,” kostis kuidagi tõrksalt.

      „Ma lugesin ajalehest, et te tahate Harinõmme kauplust maha müüa… Tahaksin sellel teemal rääkida.”

      „Lehes minu telefoninumbrit ei olnud! Kus te selle saite?” küsiti aparaadis üsna käredalt.

      „Käisin poodi vaatamas ja see meeldiv daam seal andis! Müüja, kes mulle kaupa müüs.”

      „Kurat… Seda ta ei oleks tohtinud teha! Ma panin kuulutusse nimelt meiliaadressi, et saaksin huviliste vahel valida. Et kellega ma hakkan läbi rääkima, kellega mitte! Ainult uudishimutsejaid pole vaja!”

      „Mina ei ole uudishimulik, mina olen ostja. Juhul, kui teie küsitud hind mulle sobiv on! Kui palju te selle poe eest küsite?”

      Oli otsustav hetk, Liis vaatas pinevalt Sandrile näkku – mis ilme sinna tekib, kui mees hinna teada saab?

      „See on kokkuleppe asi,” rääkis telefon.

      „Noh, aga orienteeruvalt?” painas Sander.

      „Teate, see pole üldse telefonijutt.”

      „Hästi, lepime kokku, kus kohtuda! Öelge koht, ma tulen sinna.”

      „Kõigepealt tahan ma teist rohkem teada! Kus elate, mis teie nimi on ja telefoninumber… Ah jaa, numbrit ma näen oma telefonilt! Aga nimi?”

      Sander tundis, kuidas kael ehmatusest kangestus – see mees näeb ju Liisi telefoninumbrit, seda ta tunneb, tõenäoliselt on isegi tema telefoni mällu kodeeritud ja praegu on tema telefoni tablool helistaja nimi: Liis Mellik!

      „See et… see ei ole minu telefon, millelt ma räägin! Ma laenasin selle teie poest müüja käest!” seletas ta kiirustades ja Liis jäi meest pärani silmi vahtima, ise tõrjuvaid liigutusi tehes.

СКАЧАТЬ