Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes. Graham Robb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja valitsuse, infrastruktuuri ja hoonestuse, meelelahutusviiside ja revolutsioonide kirjeldusi tuleb ette peamiselt siis, kui need teenivad vastava loo huve. Midagi ei ole kunstlikult lisatud, ja keegi – välja arvatud parun Haussmann, Adolf Hitler ja mõned Prantsuse Vabariigi presidendid – ei arutle kanalisatsioonisüsteemi või transpordivõrgustiku kujunemisloo üle.

      Turist, kes on liikunud kaardistamata kursi just nagu omaenese mõttekäigu järgi, saab tihtipeale alles tagantjärele, harutanud kaardil lahti tänavate piltmõistatuse, aru, kui palju teadmisi võib kleepuda tema juhusliku kogemuse külge. Siinses raamatus olen püüdnud taasluua pikkade jalutuskäikude, bussisõidu või mõne isikliku seikluse mugavalt mnemoonilist mõju loomaks rea kontekste, mille külge võiks haakida üksikasjalikumat teavet. Peaaegu kõik Pariisi ajaloo uurijad on märkinud, kui võimatu on esitada täielikku kirjeldust sellest linnast, ja ma olen päris kindel, et olen ilmutanud seda võimetust veel põhjalikumalt kui tavaliselt. See raamat ei ole mõeldud asendama Pariisi analüütilisi ajalugusid, millest on praegu saadaval mõningaid suurepäraseid näiteid. Aga see pole ka nii kaugel traditsioonilisest ajaloost, kui esmapilgul võiks paista. See nõudis sama põhjalikku uurimistööd kui „Prantsusmaa avastamine”, mis oli pühendatud elanikkonna ülejäänud 85 protsendile, ja selle eesmärgiks ei olnud kohelda vaevaga kättesaadud ajaloolisi andmeid pelga amorfse voolimissavina. Eelkõige sai see kirjutatud Pariisist mõtlemise rõõmu pärast ja ma loodan, et seda ka loetakse samal eesmärgil, mistõttu erapooletu ajaloolase kohuseks peaks olema märkida, et selle raamatu lugemisele kuluva aja jooksul oleks võimalik dešifreerida iga viimane kui hauakivi Père Lachaise’i kalmistul, istuda kõigi Étoile’i ja Sorbonne’i väljaku vahele jäävate kohvikute terrassidel või uurida läbi kõik bukinistide kastid Tournelle’i kaldatänavast kuni Malaquaise’i kaldatänavani.

      ÜKS ÖÖ PALAIS-ROYALIS

      Igal kolmapäeva hommikul kell seitse (suvel) või kell kaheksa (talvel) asus jõelaev Auxerre’i linnast oma saja kolmekümne miilisele teekonnale Pariisi poole. See oli kõige ohutum ja mugavam viis Burgundiast ja lõuna poolt pealinna jõudmiseks, eriti talvel. Yonne’i ja Seine’i mööda Pariisi jõudmiseks, kus laev otse vanalinna südames, keset torne ja kupleid ankrusse jäi, kulus kõigest kolm päeva. Suur lamedapõhjaline roheliseks värvitud laev, mis oli jagatud ümarate aknasilmadega kupeedeks ja suureks pinkidega ääristatud saaliks, võttis peale kuni nelisada inimreisijat ja teist sama palju loomi, kes olid teel jõeäärsetele turgudele või linnas elavate sugulaste lõunalauale. Kambüüsist serveeriti neile, kes ise polnud piisavalt söögikraami kaasa varunud, suppe ja hautisi, ning laeva kummalgi küljel oli kaks bouteilles’ (latriinide) nime all tuntud pooltorni neile, kes piki kaldaid laiuvatele viinamägedele ohtrasti au olid andnud.

      Kui rikkad, lugematute ljööde kaupa postimaanteedel rappunud reisijad kord harjusid seltsima sõdurite, rändkaubitsejate ja – muusikute, munkade, talupoegade ning tervete ammearmeedega, kes olid oma lihased imikud koju jätnud ja pealinna rinnapiima müüma sõitsid, leidsid nad, et tegu on meeliülendava seiklusega. Üks luuletaja, kes tegi selle reisi läbi mõned aastad enne meie loo algust, kujutles end viibivat „ühel neist laevadest täis igat liiki olendeid, kellele on määratud asustada mõnd hiljuti avastatud meretagust valdust”. Reisijad, kes sellel Noa laeval kokkukeritud köite ja pagasilaadungite taga endale vaikse vaatluspunkti leidsid, võisid nautida eriskummalist efekti, mille tekitas otsekui liikumatust laevast maalitud lavadekoratsioonina mööda libisev maastik. Sellal kui laev tasapisi edasi liikus, elasid mõned reisijad pikkadel jõudetundidel, ühiskonnaklasside lustliku segunemise keskel läbi äkilise noorenemise. Sageli juhtus, et innukalt Pariisi vaatemänge igatsevad mehed, kes uudishimulikult ootasid võimalust järele proovida, kas jutud pariisitaride sallivusest ja võlust ka tõele vastavad, leidsid end tundeköidikutega seotuna ammu enne seda, kui nende pilk Notre-Dame’i tornidele langes.

      7. novembril 1787 Auxerre’is pardale tulnud reisijate sekka kuulus keegi noor kahurväeleitnant hiljaaegu Valence’i paigutatud rügemendist. Ta oli 18 aastat vana ega kartnud midagi peale piinlikkuse; pisut lühike oma kõrgete nahksaabaste kohta, oli ta piisavalt tuline, et nõuda otsemaid satisfaktsiooni igaühelt, kes söandas teda otse näkku Saabastega Kassiks kutsuda. Brienne’i sõjakoolis oli inspektor teda kirjeldanud peaaegu vaimustusega:

      Ausameelne ja tähelepanelik; käitumine ülikorralik; on alati silma paistnud matemaatikas; tal on head teadmised ajaloos ja geograafias; seltskondlik lihv nõrk; võib saada esmaklassiliseks meremeheks.

      Jean-Jacques Rousseau ahne lugejana ei jäänud noormees jõereisi võlude suhtes tundetuks, kuid ta andis endale liiga hästi aru oma mundri väärikusest, et anduda sedasorti vallatlemisele, mille tõttu reis mõningaile ta kaasreisijaile liigagi lühike paistis: teel Valence’i oma rügemendi juurde oli ta ainsana noorte ohvitseride seast jätnud kasutamata Lyonis ööbimisega kaasnenud võimaluse bordellis käia. Ja ehkki ta kärsitult ihkas Pariisi avastama asuda, oli tal igatahes tõsisemaid asju südamel.

      Äsja oli ta jälle kodus käinud – esimest korda pärast sõjakooli astumist kaheksa aastat tagasi. Ta isa oli surnud, olles kulutanud mitu aastat ja osa perekonna varandusest omaenda sugulastega kohut käimisele. Kodumaja uuesti nähes ei tundnud noor ohvitser leina vanamehe surma pärast, kui ta aga leidis, et ema on sunnitud tegema koduseid talitusi, tabas alandus teda nagu hoop otse näkku. Perekonnal oli iidseid ja legitiimseid pretensioone aadliseisusele, Prantsuse valitsus aga kohtles neid nii, nagu oleksid nad harimatud talupojad. Neile oli eraldatud toetus mooruspuude istutamiseks ja siidiussikasvatuse edendamiseks selles mahajäänud piirkonnas, nüüd aga, kus nad olid oma raha sellesse projekti investeerinud, võttis mingi nimetu krooniteener toetuse ära. Kuna vanem vend oli mattunud viljatutesse juuraõpingutesse, jäi Pariisis võimukandjatega läbirääkimiste pidamine tema hooleks.

      Tee Vahemere äärest siia mööda juba talvehaku märkide all kannatavaid maanteid oli olnud pikk. Alles nüüd, laevareisi tasasele andante’le andudes hakkas ta mõtlema linnast, mis teda ees ootas.

      Pariisi oli ta näinud korra varemgi, viieteistkümneaastase kadetina koos kolme oma Brienne’i kooli klassikaaslase ja ühe mungaga. Aega oli jätkunud täpselt nii palju, et osta kaldatänavalt üks romaan ja palvetada Saint-Germain-des-Prés’s, enne kui nad anti üle Kuninglikku Sõjakooli, kus ta 12 kuu jooksul ei olnud linnast näinud mitte raasugi rohkemat kui paraadiplatsi Marsi väljakul. Ent oma perekonna ja kaasohvitseride käest oli ta Pariisi ja selle toreduse kohta muidugi palju kuulnud. Ajalookäsitlustest ja geograafialeksikonidest oli ta lugenud linna mälestusmärkidest ja aaretest. Nagu sissetungi kavandav võõrväe kindral, oli ta uurinud selle kaitserajatisi ja ressursse.

      Vaadates, kuidas satelliitlinnad Vitry ja Choisy-le-Roi silmapiirile tõusevad ja Bercy tasandik põhja poole avarduma hakkab, meenutas ta loetud raamatuid ja seltsilistelt kuuldud pooltõdesid. Ta seisis vööritekil, pilk ettepoole suunatud nagu laevakaptenil, vaikne ja range keset sigu ja korvides kaagutavaid kanu ning lapsi, kes mängisid ta jalge ees. Alfort’i juures, kus mereroheline Marne Seine’iga ühineb ja pruuni jõe majesteetlikuks transpordisooneks laiendab, tundis ta, kuidas vool laeva kaasa haarab. Siit oli kauguses juba näha Pariisi esimesi torne ja sügav vesi ei olnud veel kanalisatsiooni ja vabrikute heitvetest reostatud. Jõel ujus pikki puuparvi, mida tüürisid hundinahkseid keepe kandvad metsiku välimusega mehed, ning Fontainebleaust reisijaid ja sillutiskive kohale toimetavaid laevu. Kallastel hakkas näha olema pesunaisi. Ta nägi puudega palistatud teed, millel liikus tõldu, ja pikki puust kuurialuseid, kust veeretati ootel seisvate vankrite peale Burgundiast ja Prantsusmaa keskosast pärit veinivaate.

      Seekord ta teadis, mida näeb – linna, mis oli kasvanud suureks nagu tuhat teistki küla, privileegide ja väiklase konkurentsi kätte lämbumas. Nonde kipakate maabumissildade asemel oleks siin pidanud olema korralik sadam, mis kannatanuks välja võistluse Londoni omaga. Valitsus peaks ehitama suuri viljaaitu ja ladusid, et rahvast hädaaegadel toita. Linnal, mis ei osanud oma elanikkonda õieti eluski hoida, ei olnud mingit õigust võrrelda end muistse Roomaga ja ammugi mitte provintslaste СКАЧАТЬ