Inetud. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ all, Tally? Võib-olla ma arvan, et mu nägu on juba korras!”

      „Jah, see on täiuslik.” Tally pööritas silmi. „Ühe inetu jaoks.”

      Shay kortsutas kulmu. „Mis mõttes, kas sa ei suuda mind taluda? Kas sul on vaja oma pähe mingit pilti, mida sa saaksid kujutleda minu näo asemel?”

      „Shay! Ole nüüd. See on lihtsalt ajaviiteks.”

      „Enda inetuna tundma panemine ei ole lõbus.”

      „Me oleme inetud!”

      „Kogu selle mängu mõte on panna meid ennast vihkama.”

      Tally oigas ja potsatas tagasi voodile, jõllitades lage. Shay võis ikka mõnikord nii veider olla. Tal oli alati selle operatsiooniga mingi värk, nagu keegi sunniks teda kuueteistaastaseks saama. „Õige küll, ja siis, kui kõik veel inetud olid, oli kõik nii hästi. Või puudusid sa tol päeval koolist?”

      „Jah, jah, ma tean,” deklameeris Shay. „Kõik otsustasid kõigi teiste üle nende välimuse põhjal. Inimesed, kes olid pikemad, said paremad töökohad, ja inimesed isegi hääletasid mõne poliitiku poolt lihtsalt seetõttu, et ta ei olnud päris nii inetu kui kõik ülejäänud. Bla, bla, bla.”

      „Jah, ja inimesed tapsid üksteist selliste asjade tõttu nagu erinev nahavärv.” Tally raputas pead. Ükskõik kui palju kordi nad seda koolis korranud olid, ei olnud ta kunagi seda päriselt uskunud. „Ja mis sellest, et inimesed näevad praegu sarnasemad välja? See on ainus viis inimesi võrdseks teha.”

      „Kuidas oleks nende targemaks tegemisega?”

      Tally naeris. „Looda sa. Nii ehk naa, see on ainult selleks, et vaadata kuidas me näeme välja juba… kahe kuu ja viieteistkümne päeva pärast.”

      „Kas me ei võiks lihtsalt selle ajani oodata?”

      Tally sulges ohates silmad. „Vahel mulle tundub, et ma ei suuda.”

      „Nojah, mis seal parata.” Tally tundis Shay raskust voodil ja kerget vopsu vastu käsivart. „Hei, aga me võime vähemalt sellest ajast viimast võtta. Kas me läheme nüüd hõljuklauatama? Palun?”

      Tally avas silmad ja nägi, et ta sõber naeratas. „Okei: hõljuklaud.” Ta tõusis istukile ja heitis pilgu ekraanile. Isegi ilma erilise pingutuseta oli Shay nägu juba meeldiv, haavatav, terve… ilus. „Kas sulle ei tundu, et sa oled ilus?”

      Shay ei vaadanud, vaid kehitas lihtsalt õlgu. „See ei ole mina. See on mingi komitee ettekujutus minust.”

      Tally naeratas ja kallistas teda.

      „See saab siiski sinuks. Päriselt sinuks. Varsti.”

      KAUNIS IGAV

      „Ma arvan, et sa oled valmis.”

      Tally peatas laua – parem jalg alla, vasak jalg üles, painuta põlvi.

      „Valmis milleks?”

      Shay triivis aeglaselt mööda, lastes tuulehool end kaasa tõmmata. Nad olid nii kõrgel ja kaugel, kui hõljuklauad üldse lähevad, linna piiril just puulatvade kohal. See oli hämmastav, kui kiiresti oli Tally harjunud kõrgel üleval olema, üksnes laud ja käevõrud tema ja pika kukkumise vahel.

      Siit ülevalt oli fantastiline vaade. Nende taga kerkisid kesklinnast Uute Ilusate linna tornid ja nende ümber oli roheline vöönd, metsakaar, mis eraldas keskmisi ja hiliseid ilusaid noortest. Ilusate vanemad põlvkonnad elasid mägede varjus äärelinnades, suurte majade ridades, mida eraldasid eraaedade ribad, kus nende pisikesed mängida said.

      Shay naeratas. „Valmis öiseks sõiduks.”

      „Aha. Tead, ma ei tea, kas ma tahan uuesti üle jõe minna,” ütles Tally, meenutades oma lubadust Perisele. Kuigi Tally ja Shay olid teineteisele viimase kolme nädala jooksul hulga tempe näidanud, polnud nad pärast seda ööd, kui nad kohtusid, Uute Ilusate linna tagasi läinud. „Kuni meid muudetakse, muidugi. Pärast viimast korda on kõik valvurid tõenäoliselt…”

      „Ma ei rääkinud Uute Ilusate linnast,” segas Shay vahele. „See koht on niikuinii igav. Me peaksime terve öö ringi hiilima.”

      „Okei. Sa mõtled lihtsalt Inetukülas ringi lauatamist.”

      Shay raputas pead, ikka veel vaikselt tuulehoo jõul vabakäigul eemale liikudes.

      Tally nihutas ebamugavust tundes oma raskust laual. „Kuhu mujale meil on minna?”

      Shay pani käed taskusse ja sirutas käsivarred laiali, muutes oma ühikameeskonna jaki purjeks. Tuul tõmbas ta Tallyst veel kaugemale. Tally nihutas automaatselt varbaid ettepoole, et tema laud sammu peaks.

      „Noh, sinna.” Shay noogutas nende ees laiuvale avamaale.

      „Äärelinnad? See on igavküla.”

      „Mitte äärelinnad. Neist mööda.” Shay libistas jalgu vastassuundades, täiesti laua servadele. Tema seelik püüdis kinni jaheda õhtutuule, mis sikutas teda veel kiiremini eemale. Ta hõljus rohelise vööndi välispiiri poole. Keelatud alasse.

      Tally surus jalad kindlalt paigale, laskus lauaga allapoole ja peatus sõbra kõrval. „Mida sa silmas pead? Täiesti linnast välja?”

      „Jep.”

      „See on napakas. Seal ei ole midagi.”

      „Seal on palju. Tõelised puud, sadade aastate vanused. Mäed. Ja varemed. Oled kunagi seal käinud?”

      Tally pilgutas silmi. „Muidugi.”

      „Ma ei mõtle kooliekskursiooni, Tally. Oled sa seal kunagi öösel käinud?”

      Tally peatas laua järsult. Roostes Varemed olid ühe vana linna jäänused, massiivne meenutus ajast, mil oli olnud tõesti liiga palju inimesi ja kõik olid uskumatult rumalad. Ja inetud. „Muidugi mitte. Ära ütle, et sina oled.”

      Shay noogutas.

      Tally suu vajus ammuli. „See pole võimalik.”

      „Sa arvad, et sa oled ainuke, kes häid tempe teab?”

      „Hästi, võib-olla ma usun sind,” ütles Tally. Shay näol oli see ilme, millele Tally oli õppinud erilist tähelepanu pöörama. „Aga mis saab siis, kui me vahele jääme?”

      Shay naeris. „Tally, seal ei ole midagi, nagu sa just ütlesid. Mitte midagi ja mitte kedagi, kellele vahele jääda.”

      „Kas hõljuklauad üldse töötavad seal? Kas üldse miski töötab seal?”

      „Spetsiaalsed lauad töötavad, kui sa tead, kuidas neid tüssata ja kus sõita. Ja äärelinnadest mööda saamine on lihtne. Lähed terve tee mööda jõge. Edasi ülesvoolu on vahutav vesi, ristlejate jaoks liiga karm.

      Tally suu vajus uuesti ammuli. „Sa oled tõepoolest seda varem teinud.”

      Tuulepuhang ajas Shay jaki puhvi ja ta libises ikka veel naeratades eemale. Tally pidi kuuldekauguses püsimiseks laua uuesti liikuma kallutama. Üks puulatv СКАЧАТЬ