Inetud. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kuid veel ühe minuti pärast tundis ta käevõrus kerget tõmmet, nagu tõmbaks teda edasi mingi kummitus. Tema laud muutus kergemaks ja varsti olid tema ja Shay uuesti peale hüpanud, sõites vabakäigul üle mäeaheliku ja alla pimedasse orgu.

      Laual tõmbas Tally hinge, et esitada küsimus, mis oli teda kiusanud. „Aga kui hõljuklauad vajavad metalli, kuidas nad siis jõe kohal töötavad?”

      „Kulla pesemine.”

      „Mis asi?”

      „Jõed tulevad allikatest, mis tulevad mägede seest.

      Vesi toob maa seest mineraale välja. Nii et jõgede põhjas on alati metalle.”

      „Õige küll. Nagu siis, kui inimesed kulda pesid?”

      „Jah, täpselt. Kuid tegelikult eelistavad lauad rauda. Kõik, mis sädeleb, ei hõlju.”

      Tally kortsutas kulmu. Shay rääkis vahel mõistatuslikult, nagu tsiteeriks ta mõne bändi laulusõnu, mida keegi teine ei kuulanud.

      Ta peaaegu küsis, kuid Shay peatus äkitselt ja näitas allapoole.

      Pilved olid hajumas ja kuuvalgus sööstis neist läbi, et langeda risti üle oru põhja. Pirakad tornid kerkisid üles ja heitsid sakilisi varje, nende inimkäte loodud kogud olid tuules virvendavate puulatvade tasandiku taustal selgelt nähtavad.

      Roostes Varemed.

      ROOSTES VAREMED

      Mõned tühjad aknad vahtisid hiiglaslike ehitiste kestadest vaikides nende peale alla. Kogu klaas oli ammu purunenud; kogu puit oli mädanenud ning alles polnud midagi peale metallraamide, mördi ja kivide, mis olid pealetungiva taimestiku all murenemas. Kui Tally alla mustade, tühjade ukseavade poole vaatas, tõi talle kananaha ihule mõte, et ta võiks laskuda ja ühte neist sisse piiluda.

      Sõbrad liuglesid kahekesi kokkuvarisenud ehitiste vahel, sõites kõrgel ja vaikselt otsekui selleks, et surnud linna kummitusi mitte häirida. Nende all olid tänavad täis põlenud autosid, mis olid kõrguvate seinte vahele kokku surutud. Oli selle linna hävitanud mis tahes, igal juhul olid inimesed selle eest põgeneda püüdnud. Tally mäletas viimasest kooliekskursioonist varemetesse, et nende autod ei suutnud hõljuda. Nad lihtsalt veeresid kummiratastel ringi. Roostekad olid nendele tänavatele kinni jäänud nagu kari põlevasse labürinti lõksu sattunud rotte.

      „Eh, Shay, oled sa suhteliselt kindel, et meie lauad äkitselt üles ei ütle?” hõikas ta vaikselt.

      „Ära muretse. Neile, kes selle linna ehitasid, meeldis metalli raisata. Neid ei kutsuta Roostes Varemeteks mitte sellepärast, et mingi Rooste-nimeline tüüp need avastas.”

      Tally pidi nõustuma. Kõik hooned kandsid uhkeldavalt sakilisi metallist kannuseid, mis tükkisid nende katkistest seintest esile nagu kondid ammusurnud loomast. Tally meenutas, et roostekad ei kasutanud hõljuktugiposte; kõik ehitised olid jässakad, tahumata ja massiivsed ning vajasid rauast karkassi, et need laiali ei laguneks.

      Ja mõned neist olid nii hiiglasuured. Roostekad ei pannud oma tehaseid maa alla ning kõik nad töötasid mitte kodus, vaid üheskoos nagu mesilased tarus. Siin olid ka kõige väiksemad varemed suuremad kui Inetuküla kõige suurem ühikas, isegi suuremad kui Garbo Villa.

      Nüüd, kus Tally nägi varemeid öösel, tundusid need talle palju tõelisemad. Kooliekskursioonidel kirjeldasid õpetajaid roostekaid alati nii rumalatena. Sa suutsid vaevu uskuda, et inimesed elasid nõnda, põletasid maa puhastamiseks puid, põletasid kütteks ja energiaks naftat ja panid atmosfääri oma relvadega põlema. Kuid kuuvalguses suutis ta kujutleda, kuidas inimesed kokkuvarisevast linnast pääsemiseks üle leegitsevate autode ronisid, paaniliselt põgenesid sellest elamiskõlbmatust metalli ja kivide hunnikust.

      Shay hääl kiskus Tally mõtiskelust välja. „Tule, ma tahan sulle midagi näidata.”

      Shay ristles ehitiste servale ja seejärel üle puude eemale.

      „Oled sa kindel, et me saame – ”

      „Vaata alla.”

      Allpool nägi Tally puude vahel metalli läikimas.

      „Varemed on palju suuremad, kui välja paistab,” ütles Shay. „Nad lihtsalt hoiavad linna seda osa kooliekskursioonideks ja muuseumitäidiseks püsti. Kuid see jätkub igavesti.”

      „Hulga metalliga?”

      „Jah. Tonnidega. Ära muretse, ma olen siin igal pool lennanud.”

      Tally neelatas, otsis pilguga all varemeid ja rõõmustas, et Shay liikus kena, aeglase tempoga.

      Metsast kerkis esile mingi kogu, pikk selgroog, mis tõusis ja langes nagu jäätunud laine. See kulges neist eemale pimedusse.

      „Siin see on.”

      „Hüva, aga mis asi see on?” küsis Tally.

      „Seda kutsutakse Ameerika mägedeks. Mäletad, ma ütlesin sulle, et ma näitan seda.”

      „See on ilus. Aga mille jaoks see mõeldud on?”

      „Lõbutsemiseks.”

      „Mitte mingil juhul.”

      „Jah, päriselt. Ilmselgelt roostekad ikkagi lõbutsesid. See on nagu rada. Nad kinnitasid selle külge maa-autosid ja sõitsid nii kiiresti, kui suutsid. Üles, alla, ringiratast. Nagu hõljuklauatamine ilma hõljumata. Ja nad tegid selle mingist eriti mitteroostetavast terasest – küllap turvalisuse pärast.”

      Tally kortsutas kulmu. Ta oli kujutlenud roostekaid ainult hiiglaslikes kivitarudes ja sellel viimasel kohutaval päeval pakku pääsemiseks rabelemas. Mitte lõbutsemas.

      „Teeme seda,” ütles Shay. „Sõidame Ameerika mägedel.”

      „Kuidas?”

      „Hõljuklauaga.” Shay pöördus näoga Tally poole ja ütles tõsiselt: „Kuid sa pead kiiresti sõitma. See on ohtlik, kui sa piisavalt ei liigu.”

      „Miks?”

      „Küll sa näed.”

      Shay pöördus eemale ja kihutas Ameerika mägedest alla, lennates vahetult raja kohal. Tally ohkas ja kallutas end karmilt talle järele. Vähemasti oli see asi metallist.

      Selgus ka, et see oli vägev sõit. See oli nagu tahke hõljuklauaväljak, täis kitsaid, kaldega pöördeid ja järske tõuse, millele järgnesid pikad langused, isegi silmuseid, mis keerasid Tally pea alaspidi ja aktiveerisid tema avariikäevõrud, et teda laua peal hoida. See oli hämmastav, kui heas korras see oli. Roostekad olid ilmselt ehitanud selle millestki erilisest, täpselt nagu Shay oli öelnud.

      Rada läks palju kõrgemale kui hõljuklaud iseseisvalt minna suutis. Ameerika mägedel oli hõljuklauatamine tõesti nagu linnu kombel lendamine.

      Rada lookles laias, aeglases kaares ja pöördus ringiga tagasi sinnapoole, kust nad olid alustanud. Raja viimane lõik algas suure tõusuga.

      „Võta see osa kiiresti!” karjus Shay üle õla, ise edasi kihutades.

      Tally järgnes talle tippkiirusel ja sööstis mööda pikka СКАЧАТЬ