Inetud. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Sa ei virisenudki.”

      „Jah, virisesin. Ma peaksin sulle midagi rääkima. Sel ööl, kui sa mind kohtasid, ma enam-vähem lubasin oma sõbrale Perisele, et ei võta mingeid suuri riske. Tead küll, juhuks kui ma päriselt mingisse jamasse satun ja nad tõeliselt vihaseks saavad.”

      „Kelle asi, kui nad pahaseks saavad? Sa oled peaaegu kuusteist.”

      „Aga mis siis, kui nad saavad nii vihaseks, et ei teegi mind ilusaks?”

      Shay lõpetas hüppamise. „Ma pole kunagi kuulnud, et seda juhtunud oleks.”

      „Mina vist ka mitte. Aga võib-olla ei räägitaks sellest, kui see juhtuks. Nii ehk naa, Peris pani mind lubama, et ma võtan asja rahulikult.”

      „Tally, kas sulle ei tundu, et võib-olla ta ütles seda lihtsalt selleks, et sa tagasi ei tuleks?”

      „Möh?”

      „Võib-olla pani ta sind lubama, et sa võtad vabalt selleks, et sa ei häiriks teda enam. Et sa kardaksid uuesti Uute Ilusate linna minna.”

      Tally püüdis vastata, aga tema kurk oli kuiv.

      „Kuule, kui sa tulla ei taha, on see okei,” ütles Shay. „Kõõrdsilm, ma mõtlen seda tõsiselt. Aga me ei jää vahele. Ja kui jääme, võtan ma süü enda peale.” Ta naeris. „Ma ütlen neile, et ma röövisin su ära.”

      Tally astus lauale ja nipsutas sõrmi. Kui ta Shay kõrgusele jõudis, ütles ta: „Ma tulen. Ma ütlesin, et ma tulen.”

      Shay naeratas, võttis hetkeks Tally käe ja pigistas seda. „Äge. See on lõbus. Mitte uute ilusate lõbus – päriselt lõbus. Pane need pähe.”

      „Mis need on? Pimedas nägemiseks?”

      „Mkmm. Ujumisprillid. Vahutav vesi hakkab sulle meeldima.”

* * *

      Kärestikeni jõudsid nad kümme minutit hiljem.

      Tally oli terve elu elanud nii, et jõgi oli pidevalt vaateulatuses. Aeglaselt liikuva ja väärikana määratles see linna, märkides piiri maailmade vahel. Kuid ta polnud kunagi taibanud, et mõned kilomeetrid tammist ülesvoolu sai rahulikust suursugusest hõbedaribast lõrisev koletis.

      Mäslev vesi oli tõesti vahuvalge. See raksatas üle kivide ja läbi kitsaste kanalite, paiskus üles kuuvalgel helendavateks veepisarateks, jagunes laiali, sai taas kokku ja pudenes alla järskude languste põhjas keevatesse kateldesse.

      Shay liugles täpselt veevoolu kohal, nii madalal, et lauda kallutades tekitas ta iga kord oma kiiluvees laine. Tally järgnes teatud maa tagant, mida ta turvaliseks kauguseks pidas, lootes, et ta tüssatud laud ei taha endiselt pimedusse mähkunud kividesse ja puuokstesse pudeneda. Mõlemal kaldal olev mets oli must tühjus, täis metsikuid ja iidseid puid, mis ei meenutanud kuidagi tavapäraseid süsihappegaasiimejaid, mis linna kaunistasid. Üleval kuuvalguses helendasid pilved okste vahel nagu pärlitest lagi.

      Iga kord kui Shay karjus, teadis Tally, et kohe järgneb ta sõbrale läbi veekeerisest üles kargavate pritsemete seina. Mõned neist särasid kuuvalguses nagu valged siidkardinad, kuid teised ründasid ootamatult pimedusest. Tally leidis end raksatamas ka läbi Shay laua taga tõusvate külma vee kaarte, kui Shay allapoole laskus või kaldasendis sõitis, kuid vähemalt teadis ta, millal kurv tulemas oli.

      Esimesed mõned minutid olid puhas õudus, tema hambad olid nii kõvasti kokku pigistatud, et ta lõug valutas, varbad olid uute spetsiaalsete nakkuvate kingade sees konksus, käed ja isegi sõrmed tasakaalu säilitamiseks laiali sirutatud. Kuid tasapisi hakkas Tally harjuma pimedusega, all möirgava veega, ootamatult vastu nägu plaksatavate külmade veepritsmetega. See oli metsikum ja kiirem sõit ning kaugemal, kui ta kunagi lennanud oli. Jõgi lookles pimedasse metsa, lõigates vonkleva tee teadmatusse.

      Viimaks vehkis Shay kätega ja peatus ning tema laua tagaots laskus madalale vette. Tally liikus kiiluvee vältimiseks ülespoole ja tegi lauaga väikesi tiire, et seda sujuvalt peatada.

      „Kas me oleme kohal?”

      „Ei veel. Aga vaata.” Shay näitas tagasi sinnapoole, kust nad olid tulnud.

      Tally ahmis seda vaadet nähes õhku. Kauge linn oli kui pimeduse kaissu pugenud särav münt, Uute Ilusate linna ilutulestik vaid külm sinine kuma. Ilmselt olid nad üsna pikalt tõusnud; Tally nägi, kuidas kuuvalguse laigud aeglaselt üle linna ümbritsevate madalate küngaste rullusid, lükatuna vaevu pilvi sikutavast kergest tuulest.

      Ta polnud kunagi öösel linna piiridest väljas olnud, kunagi seda niiviisi kaugusest valgustatuna näinud.

      Tally tõmbas täispritsitud ujumisprillid peast ja hingas sügavalt sisse. Õhk oli täis teravaid lõhnu: igihaljaste taimede mahl ja metsalilled, mäsleva vee elektriline hõng.

      „Päris kena, või kuidas?”

      „Jah,” hingeldas Tally. „Palju parem kui Uute Ilusate linnas ringi hiilimine.”

      Shay naeratas õnnelikult. „Mul on hea meel, et sa nii mõtled. Ma olen nii kohutavalt tahtnud siia tulla, aga mitte üksi. Saad aru?”

      Tally vaatas ümbritsevat metsa, katsudes piiluda mustadesse tühimikesse puude vahel. See oli tõesti metsik loodus, kus võis peidus olla ükskõik mis, mitte inimestele mõeldud koht. Ta värises mõtte juures, et seal võiks üldse üksi viibida. „Kuhu nüüd?”

      „Nüüd me kõnnime.”

      „Kõnnime?”

      Shay nihutas oma laua kaldale ja astus sellelt maha. „Jah, pool kilomeetrit sinnapoole on rauasoon. Kuid siinse ja sealse vahel pole midagi.”

      „Millest sa räägid?”

      „Tally, hõljuklauad töötavad magnetilisel levitatsioonil, õigus? Nii et läheduses peab olema mingit metalli, muidu nad ei hõlju.”

      „Seda ma usun. Aga linnas –”

      „Linnas on maa sisse ehitatud terasvõrgustik, ükskõik kuhu sa lähed. Siin pead sa aga olema ettevaatlik.”

      „Mis juhtub, kui su laud enam hõljuda ei saa?”

      „See kukub alla. Ja su avariikäevõrud ka ei tööta.”

      „Ahaa.” Tally astus laualt maha ja hoidis seda kaenla all. Kõik ta lihased valutasid metsikust sõidust siia. Oli hea olla kindlal pinnal. Kivid tundusid tema värisevate jalgade all hõljumisele lohutavalt vastandlikud.

      Peale mõneminutilist jalutuskäiku hakkas laud siiski raskemaks muutuma. Selleks ajaks, kui jõe müra oli nende taga ühtlaseks töntsiks mühinaks hajunud, tundus see tema kaenla all tammeplanguna.

      „Ma ei teadnud, et need asjad nii palju kaaluvad.”

      „Jah, laud kaalub nii palju, kui ta ei hõlju. Siin väljas saad aru, et linn lollitab sind selle koha pealt, kuidas asjad tegelikult toimivad.”

      Taevas tõmbus pilve ja pimeduses tundus külm tugevam. Tally tõmbas lauda ülespoole, et sellest paremini kinni haarata ja mõtiskles, kas vihma hakkab sadama. Ta oli kärestikest juba piisavalt märg. „Mõnes mõttes mulle meeldib, et mind mõne asja suhtes lollitatakse.”

СКАЧАТЬ