Inetud. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

      Mees ütles: „Sinu operatsiooniga on probleem. Tule minuga kaasa.”

      Tüdruk läks.

      ERIOLUKORRAD

      See hõljukauto oli suurem, kuid mitte nii mugav.

      Reis oli palju vähem meeldiv kui Tally esimene sõit sel päeval. Kummaline mees lendas agressiivse kannatamatusega, langes lennurea vahetamiseks kivina allapoole ja kallutas iga pöördega sama järsult kui hõljuklaud. Tally polnud kunagi õhuhaige olnud, kuid nüüd klammerdus ta istmetugede külge, tema sõrmenukid olid valged ja pilk kõvale maapinnale kinnitatud. Ta heitis ühe viimase pilgu Uute Ilusate linnale, mis nende taga taandus.

      Nad suundusid allavoolu üle Inetuküla, üle rohelise vööndi ja edasi väljapoole transpordiringile, kus tehased oma pead maast välja pistsid. Hiiglasliku vormitu künka kõrval laskus auto kandiliste hoonete kompleksi, mis oli sama töntsakas kui inetute ühikad ja värvitud kuivanud rohu tooni.

      Nad maandusid valusa jõnksatusega ja mees juhtis ta ühte hoonesse ning alla kollakaspruunide koridoride hämarusse. Tally polnud kunagi näinud nii palju nii vastikutes toonides ruume, justnagu oleks ehitis kujundatud selleks, et selle valdajad kerget iiveldust tunneksid.

      Seal oli veel selle mehe moodi inimesi.

      Nad olid kõik ametlikes mustades ja hallides toorsiidist rõivastes ja nende nägudel oli seesama külm kotkailme. Nii mehed kui naised olid pikemad kui ilusate standard ja tugevama kehaehitusega, nende silmad olid sama kahvatud kui inetutel. Seal olid ka mõned normaalsed inimesed, aga nemad taandusid ebaoluliseks nende kiskjalike kujude kõrval, kes graatsiliselt läbi saalide liikusid.

      Tally imestas, kas see oli mingi koht, kuhu inimesed siis toodi, kui nende operatsioonidega midagi valesti läks, kui ilu julmaks muutus. Kuid miks oli tema sel juhul siin? Talle polnud veel operatsioonigi tehtud. Tally neelatas. Mis siis, kui need kohutavad ilusad olid sihilikult selliseks tehtud? Kui nad teda eile mõõtsid, kas nad tegid kindlaks, et ta ei sobigi haavatava, hirvesilmadega ilusa vormi? Võib-olla oli teda juba selle kummalise teise maailma jaoks ümbertegemiseks välja valitud.

      Mees peatus ühe metallukse ees ja Tally jäi tema selja taga seisma. Ta tundis end uuesti pisikesena, nagu sikutaks lapsehoidja teda nähtamatu nööri otsas enda järel. Kogu tema lõpuklassi inetu enesekindlus oli aurustunud hetkel, mil ta oli meest haiglas näinud. Neli aastat tempe ja iseseisvust olid läinud.

      Uks vilgutas mehe silma ja avanes ning ta andis tüdrukule märku, et see sisse läheks. Tally mõistis, et mees polnud pärast tema haiglast peale korjamist ühtegi sõna öelnud. Tally hingas sügavalt sisse, pannes halvatud lihased rinnus valust võpatama, ning tal õnnestus kraaksatada: „Öelge, palun.”