Inetud. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

      Shay noogutas. „Kõlab küll nii, et sa tegid rohkem kui lihtsalt luurasid.”

      „Jah. Ma pigem nagu ütlesin tere.”

      „Tohoh, see on hull. Su poiss-sõber või midagi?”

      Tally raputas pead. Peris oli teiste tüdrukutega käinud ja Tally oli sellega toime tulnud ning üritanud sedasama teha, kuid nende sõprus oli alati mõlema elus peamine olnud. Ilmselt siis enam mitte.

      „Tead, kui ta oleks mu kallim olnud, siis ma vist ei oleks seda teha suutnud. Ma ei oleks tahtnud, et ta minu nägu näeks. Aga kuna me olime sõbrad, siis ma mõtlesin et äkki…”

      „Jah. Aga kuidas sellega läks siis?”

      Tally mõtles hetkeks, vaadates virvendavat vett. Peris oli olnud nii ilus ja nii täiskasvanuliku väljanägemisega ja ta oli öelnud, et neist saavad jälle sõbrad. Siis, kui Tally on ka ilus… „Põhimõtteliselt oli see nõme,” ütles ta.

      „Seda ma arvasin.”

      „Välja arvatud põgenemine. See osa oli väga lahe.”

      „Kõlab nii jah.” Tally kuulis Shay hääles naeratust. „Väga nutikas.”

      Nad olid hetkeks vait, kui üks hõljukauto ülal möödus.

      „Aga, tead me ei ole veel päriselt minema pääsenud,” ütles Shay. „Järgmine kord, kui sa otsustad tulekahjuhäiret anda, teata mulle ette.”

      „Palun vabandust, et ma sinu siia lõksu jätsin.”

      Shay vaatas teda ja kortsutas kulmu. „Mitte seda. Ma lihtsalt mõtlesin, et kui ma pean ärajooksmises osaline olema, siis võiksin ma sama hästi ka lõbust osa saada.”

      Tally naeris pehmelt. „Okei. Järgmisel korral annan sulle teada.”

      „Palun tee seda.” Shay silmitses jõge. „Õhk paistab natuke puhtam. Kus su laud on?”

      „Minu misasi?”

      Shay tõmbas põõsa alt välja hõljuklaua. „Sul on ju laud, eks? Või mida sa tegid, ujusid üle?”

      „Ei, ma… hei, oota. Kuidas sa panid hõljuklaua sind üle jõe tooma?” Kõigel lendaval olid igal pool jälgimisseadmed küljes.

      Shay naeris. „See on ju kõige vanem nipp. Ma oletasin, et sa tead sellest kõike.”

      Tally kehitas õlgu. „Ma ei lauata kuigi palju.”

      „Noh, see siin kannab meid mõlemat.”

      „Oot, kuss.”

      Järjekordne hõljukauto oli vaatevälja ilmunud, risteldes piki jõge täpselt sildade kohal.

      Tally ootas ja luges pärast selle möödumist kümneni, enne kui ta rääkima hakkas. „Ma arvan, et tagasi lendamine ei ole hea mõte.”

      „Aga kuidas sa siis üle said?”

      „Tule minu järel.” Tally tõusis kükist üles kätele ja põlvedele ja roomas veidi edasi. Ta vaatas tagasi. „Kas sa saad seda asja kanda?”

      „Ikka. See ei kaalu palju.” Shay nipsutas sõrmi ja hõljuklaud triivis ülespoole. „Tegelikult ei kaalu see midagi, kui ma talle ei ütle, et ta peaks.”

      „See on mugav.”

      Shay hakkas roomama ning laud hüples tema järel nagu mõne pisikese õhupall. Tally ei näinud siiski ühtegi nööri. „Niisiis, kuhu me läheme?” küsis Shay.

      „Ma tean üht silda.”

      „Aga see annab meid välja.”

      „Mitte see sild. See on vana sõber.”

      KUSTUTAMINE

      Tally kukkus maha. Jälle.

      Kukkumine ei teinud seekord nii palju haiget. Hetkel, mil ta jalad hõljuklaualt maha libisesid, laskis ta ennast lõdvaks, nagu Shay tal korduvalt oli teha käskinud. Juhitavuse kaotamine ei olnud palju hullem sellest, kui sa olid väike ja su isa sind randmetest kinni hoides ringi keerutas.

      Kui su isa juhtus olema üliinimlik veidrik ja üritas su käsi liigestest lahti rebida.

      Kuid Shay oli selgitanud, et see hoog peab kuhugi minema. Ning koha peal ringiratast pöörlemine oli parem kui vastu puud sõita. Siin Kleopatra pargis oli neid palju.

      Pärast mõnd pööret leidis Tally, et teda lastakse randmeid pidi alla rohu sisse; ta pea käis küll ringi, kuid ta oli ühes tükis.

      Shay sõitis ligi, kallutas maandumiseks hõljuklauda ja peatus elegantselt, justnagu oleks ta ühel sellisel sündinud.

      „See nägi väheke parem välja.”

      „See ei tundunud sugugi parem.” Tally tõmbas ühe avariikäevõru ära ja hõõrus rannet. See tõmbus punaseks ja sõrmed tundusid nõrgad.

      Käevõru tema käes oli raske ja kõva. Avariikäevõrud pidid sisaldama metalli, sest nad töötasid magnetitega, samamoodi nagu lauad. Alati, kui Tally jalad libisesid, muutusid käevõrud hõljuvaks ja pidurdasid ta kukkumist nagu mingi sõbralik hiiglane, kes ta ohu eest ära korjab ja keerutab, kuni ta seisma jääb.

      Randmetest. Jälle.

      Tally tõmbas teise käevõru maha ja mudis rannet.

      „Ära anna alla. Sul peaaegu õnnestus!”

      Tally laud sõitis ise tema juurde tagasi ja tonksas ta pahkluid nagu vabandust paluv koer. Tally pani käsivarred risti ja hõõrus õlgu. „Sa tahad öelda, et ma peaaegu et läksin pooleks.”

      „Seda ei juhtu kunagi. Ma olen maha loksunud rohkem kui klaas piima Ameerika mägedel.”

      „Klaas piima millel?

      „Pole oluline. Tule, proovi veel üks kord.”

      Tally ohkas. Asi polnud ainult tema randmetes. Tema põlved valutasid ränkadest kallutamistest ning kurvidest nii kiiresti läbi kihutamisest, et ta keha tundus kaaluvat terve tonni. Shay kutsus seda „kõrg-gravitatsiooniks,” mis tekib iga kord, kui kiiresti liikuv objekt muudab liikumissuunda.

      „Hõljuklauatamine näib nii tore, nagu sa oleksid lind. Kuid tegelikult on see raske töö.”

      Shay kehitas õlgu. „Lind olemine on tõenäoliselt ka raske töö. Tead küll, päev otsa tiibu lehvitada.”

      „Võib-olla. Kas see üldse läheb paremaks?”

      „Lindude jaoks? Ma ei tea. Laua peal? Kindlasti.”

      „Seda ma loodan.” Tally tõmbas käevõrud randmetele ja astus hõljuklauale. See loksus veidi tema kaalule kohandudes, nagu nõtkub vettehüppelaud.

      „Kontrolli oma kõhusensorit.”

      Tally СКАЧАТЬ