Inetud. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kukkus laud tema alt ära. See lihtsalt pudenes tema jalgade küljest ja jättis ta õhku lendama. Rada oli tema alt kadunud.

      Tally pigistas käed rusikasse ja ootas, millal avariikäevõrud rakenduvad ning ta randmetest üles tõmbavad. Kuid need olid sama kasutud kui laud, lihtsalt rasked terasribad, mis teda maa poole tirisid. „Shay!” karjatas ta musta pimedusse langedes.

      Siis nägi Tally eespool Ameerika mägede raamistikku. Vaid lühike jupp oli puudu. Korraga tõmbasid avariikäevõrud teda ülespoole ja ta tundis hõljuklaua kindlat pinda tagasi jalge alla kerkimas. Hoog oli ta teisele poole tühimikku kandnud! Laud oli neil kohutavatel vaba langemise sekunditel ilmselt tema jalgadest veidi allpool temaga kaasa liuelnud.

      Ta sõitis mööda rada allapoole, kus Shay teda ootas. „Sa oled peast segane!” karjus ta.

      „Päris lahe, või mis?”

      „Ei!” karjus Tally. „Miks sa ei öelnud, et see on katki?”

      Shay kehitas õlgu. „Sest nii on lõbusam?”

      „Lõbusam?” Tüdruku süda lõi kiiresti ja tema pilk oli kummaliselt selge. Ta oli täis viha ja kergendust ja… rõõmu. „Võib-olla veidi. Aga sina oled nõme!”

      Tally astus laualt maha ning kõndis värisevate jalgadega üle rohu. Ta leidis katkise kivi, mis oli istumiseks piisavalt suur ja laskus hädiselt sellele istuma.

      Shay hüppas laualt maha. „Hei, palun vabandust.”

      „Shay, see oli kohutav. Ma kukkusin.”

      „Mitte kaua. Umbes viis sekundit. Ma mõtlesin, et sa ütlesid, et sa oled maja katuselt benjit hüpanud.”

      Tally jõllitas Shayd. „Jah, seda küll, aga ma teadsin, et ma ei plärtsata lömaks.”

      „Tõsi. Kuid, tead, esimesel korral, kui keegi mulle Ameerika mägesid näitas, ei rääkinud ta mulle sellest august. Ja ma mõtlesin, et see oli päris lahe, niiviisi teada saada. Esimesel korral on kõige parem. Ma tahtsin, et sina ka seda tunneksid.”

      „Sa mõtlesid, et kukkumine on lahe?”

      „Hea küll, võib-olla ma olin algul päris vihane. Jah, päris kindlasti olin.” Shay naeratas laialt. „Aga ma sain sellest üle.”

      „Anna mulle selleks natuke aega, Kondikubu.”

      „Ära kiirusta.”

      Tally hingamine aeglustus ja süda lõpetas aegamisi katsed end tüdruku rinnust välja peksta. Kuid tema mõistus jäi sama selgeks, kui see oli olnud nende vaba langemise sekundite jooksul, ning ta mõtiskles, kes oli Ameerika mäed esimesena leidnud ning kui palju teisi inetuid oli sellest ajast saadik siin käinud. „Shay, kes sulle seda kõike näitas?”

      „Sõbrad, minust vanemad. Meiesugused inetud, kes üritavad aru saada, kuidas asjad toimivad. Ja kuidas neid tüssata.”

      Tally vaatas üles Ameerika mägede iidse, vonkleva kogu poole, mille karkassi ümber roomasid ronitaimed. „Ma tahaksin teada kui kaua on inetud siin käinud.”

      „Ilmselt kaua. Teadmisi antakse edasi. Tead küll, üks inimene mõtleb välja, kuidas hõljuklauda tüssata, järgmine leiab kärestikud, ülejärgmine jõuab varemeteni.”

      „Siis saab keegi piisavalt julgeks, et hüpata üle Ameerika mägedes oleva augu.” Tally neelatas. „Või hüppab sealt kogemata üle.”

      Shay noogutas. „Kuid nad kõik muudetakse lõpuks ilusaks.”

      „Õnnelik lõpp,” ütles Tally.

      Shay kehitas õlgu.

      „Kuidas sa ikkagi tead, et seda „Ameerika mägedeks” kutsutakse? Kas sa vaatasid kusagilt järele?”

      „Ei,” ütles Shay. „Keegi ütles mulle.”

      „Aga kuidas ta teadis?”

      „See tüüp teab paljusid asju. Tempe, asju varemete kohta. Ta on väga lahe.”

      Miski Shay hääles pani Tally pöörduma ja tal käest kinni võtma. „Aga ma oletan, et ta on nüüd ilus.”

      Shay tõmbus eemale ja hammustas sõrmeküünt. „Ei. Ta ei ole.”

      „Aga ma sain aru, et kõik su sõbrad – ”

      „Tally, kas sa lubad mulle üht asja? Tõeline lubadus.”

      „Ma arvan, et ikka. Missugune lubadus?”

      „Sa ei tohi kunagi kellelegi rääkida sellest, mida ma sulle kohe näitan.”

      „Selle juurde ei kuulu vabalangemine, või kuidas?”

      „Ei.”

      „Hüva, ma vannun.” Tally hoidis üleval kätt, millel oli tema ja Perise tehtud arm. „Ma ei räägi kunagi kellelegi.”

      Shay vaatas hetkeks uurivalt talle silma sisse, siis noogutas. „Hüva. Ma tahan sind kellegagi tuttavaks teha. Täna öösel.”

      „Täna öösel? Aga me ei jõua tagasi linna enne kui – ”

      „See poiss ei ole linnas.” Shay naeratas. „Ta on siin väljas.”

      DAVIDIT OODATES

      „See on nali, eks?”

      Shay ei vastanud. Nad olid tagasi varemete südames, ümbruskonna kõrgeima hoone varjus. Ta vaatas selle poole üles, näol hämmeldunud ilme. „Ma arvan, et ma mäletan, kuidas seda teha,” ütles ta.

      „Mida teha?”

      „Tule siia üles. Jah, siin see on.”

      Shay nihutas oma lauda edasi, põigates kõrvale, et läbida auk mõranevas seinas.

      „Shay?”

      „Ära muretse, ma olen seda enne teinud.”

      „Shay, ma arvan, et ma olen tänaseks ööks juba oma initsiatsiooniriituse saanud.” Tallyl polnud Shay järjekordse nalja jaoks tuju. Ta oli väsinud ja linna tagasi oli pikk tee. Ja ta oli homme ühika koristustoimkonnas. See, et oli suvi, ei tähendanud, et ta saab terve päeva magada.

      Kuid Tally järgnes Shayle läbi augu. Vaidlemine võtaks ilmselt kauem aega.

      Nad tõusid otse õhku ja nende lauad kasutasid ronimiseks ehitise metallskeletti. Seespool olla oli jube, vaadata tühjadest akendest välja teiste hoonete sakiliste kogude poole. Justnagu ta oleks roostekateaegne kummitus ja jälgiks, kuidas linn sajandite jooksul kokku variseb.

      Katust ei olnud ja neile avanes ülal hämmastav vaatepilt. Pilved olid hajunud ja kuuvalgus tõi varemed teravalt esile, hooned nagu katkiste hammaste read. Tally nägi, et see, mida ta Ameerika mägedelt märkas, oli tõesti ookean. Siit ülevalt säras vesi kuuvalguses nagu kahvatu hõbepael.

      Shay tõmbas õlakotist midagi välja ja rebis selle pooleks.

      Maailm СКАЧАТЬ