Inetud. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

      Peris oli vaid kolm kuud vanem kui Tally, kuid silmi maha lüües tundis tüdruk end uuesti nagu pisike. „Hea küll, ma luban. Ei mingeid rumalusi. Ja mind ei saada ka täna öösel kätte.”

      „Okei, võta oma mask ja…” poisi hääl sumbus.

      Tally pööras pilgu sinna, kuhu see oli kukkunud. Äravisatud plastikmask oli end taaskasutanud, muutudes roosaks tolmuks, mida liftivaip juba filtreeris.

      Nad vaatasid teineteist vaikides.

      „Lift telliti,” käis masin peale. „Üles või alla?”

      „Peris, ma luban, et mind ei saada kätte. Ükski ilus ei suuda joosta nii kiiresti kui mina. Lihtsalt vii mind alla – ”

      Peris raputas pead. „Üles, palun. Katus.”

      Lift hakkas liikuma.

      „Üles? Peris, kuidas ma saan – ”

      „Otse ukse taga suures riiulis – benjijakid. Seal on terve hunnik tulekahjude puhuks.”

      „Sa mõtled, et ma hüppan?” neelatas Tally. Kui lift peatus, käis tal kõhust jõnks läbi.

      Peris kehitas õlgu. „Ma teen seda kogu aeg, Kõõrdsilm.” Ta pilgutas silma. „Sulle hakkab see meeldima.”

      Poisi ilme pani ta ilusa näo veelgi enam särama ja Tally astus edasi, et Perisel ümbert kinni võtta. Vähemasti tundus poiss ikka samasugune, ehk veidi pikem ja saledam. Kuid ta oli soe ja tahke ja ikka Peris.

      „Tally!”

      Tüdruk komistas tahapoole, kui uksed avanesid. Ta oli jätnud porijäljed tervele Perise valgele vestile. „Oh ei! Ma – ”

      „Mine juba!”

      Poisi ahastus tekitas Tallys uue tahtmise teda kallistada. Ta tahtis jääda ja Perise ära puhastada, teha nii, et ta näeks peo jaoks täiuslik välja. Ta sirutas käe. „Ma – ”

      „Mine!”

      „Aga me oleme parimad sõbrad, eks ju?”

      Poiss ohkas, tupsutades üht pruuni plekki. „Muidugi, igavesti. Kolme kuu pärast.”

      Tüdruk pöördus ja jooksis, uksed sulgusid tema järel.

      Esmalt ei märganud teda katusel keegi. Nad kõik vaatasid alla. Oli pime, kui mõne sädeleva säraküünla juhuslikud välgatused välja arvata.

      Tally leidis benjijakkide riiuli ja tõmbas üht. See oli klambriga riiuli külge kinnitatud. Ta sõrmed kompasid, otsides klambrit. Ta kahetses, et tal pole liidessõrmust, mis talle juhiseid annaks.

      Siis nägi ta nuppu: VAJUTAGE TULEKAHJU KORRAL.

      „Kurat küll,” ütles ta.

      Tema vari hüppas ja virvendas. Kaks ilusat tulid, säraküünlad käes tema poole.

      „Kes see on? Mis tal seljas on?”

      „Kuule sina! See pidu on õhtuülikonna-pidu!”

      „Vaata ta nägu…”

      „Kurat küll,” kordas Tally.

      Ja vajutas nuppu.

      Kõrvulukustav sireen lõhestas õhku ja näis, et benjijakk kargas riiulilt talle kätte. Tüdruk libises rakmetesse, pöörates näo nende kahe ilusa poole. Nad kargasid tagasi justkui ta oleks libahundiks moondunud. Üks pillas säraküünla maha ning see kustutas end silmapilkselt.

      „Tuletõrjeõppus,” ütles Tally ja jooksis katuseserva poole.

      Kui jakk tal juba õlgade ümber oli, tundusid rihm ja tõmblukud madude kombel tema ümber põimuvat, kuni plastik tema vöökoha ja reite ümber liibus. Kaelusel välgatas roheline tuluke, just seal, kus ta lihtsalt pidi seda nägema.

      „Tubli jakk,” ütles ta.

      Jakk polnud ilmselt piisavalt nutikas, et vastata.

      Katusel mängivad ilusad olid kõik vaikseks jäänud ja sagisid ringi, imestades, kas tõesti on tulekahju. Nad osutasid talle ja Tally kuulis nende huultel sõna „inetu.”

      Mis oli Uute Ilusate linnas hullem, mõtiskles ta? See, et su villa põleb maha või see, et su peole sajab sisse üks inetu?

      Tally jõudis katuseservale, hüppas käsipuule ja kõhkles hetkeks. Tema all olid ilusad hakanud Garbo Villast välja murule ja künkast alla valguma. Nad vaatasid üles, otsides suitsu või leeke. Nad nägid vaid teda.

      Alla oli pikk tee ja Tally kõht paistis juba olevat vabalangemises. Kuid tal oli ka põnev. Huilgav sireen, rahvahulk tema poole üles vaatamas, Uute Ilusate linna tuled all miljoni küünlana laiali laotunud.

      Tally hingas sügavalt sisse ja painutas põlvi, valmistudes hüppama.

      Sekundi murdosa jooksul mõtles ta, kas jakk töötab ka ilma liidessõrmuseta. Kas see hõljuks-põrkaks eikellegi jaoks? Või kas ta kukub lihtsalt lömaks?

      Kuid ta oli Perisele lubanud, et ta ei jää vahele. Ja jakk oli mõeldud hädajuhtumiteks ja roheline tuluke põles.

      „Hoidke alt!” karjus Tally.

      Ja hüppas.

      SHAY

      Sireen sumbus tema järel. Tundus, et Tally kukkumine kestab igavesti – või vaid sekundeid – ammuli sui vahtivad näod all muutusid üha suuremaks ja suuremaks.

      Maapind sööstis talle vastu ja paanikasse sattunud rahvahulgas avanes ruum seal, kuhu ta maanduda võis. Mõneks hetkeks oli see nagu lendamisunenägu, vaikne ja imeline.

      Siis sikutas reaalsus teda õlgadest ja reitest ning jaki vööriie soonis valusalt tema ihusse. Ta oli pikem kui ilusate standard, ta teadis seda; jakk ilmselt ei oodanud nii suurt kaalu.

      Tally tegi õhus kukerpalli, pööras mõneks kohutavaks hetkeks pea alaspidi ja tema nägu liikus piisavalt madalalt, et märgata rohus mahavisatud pudelikorki. Seejärel sööstis ta uuesti ülespoole, lõpetades ringi nii, et taevas pöörles tema kohal, siis üles ja uuesti allapoole, üha rohkem rahvast tema eest lahkumas.

      Suurepärane. Tüdruk oli end piisavalt tugevasti lahti tõuganud, nii et ta põrkles künkast alla Garbo Villast eemale, jakk kandis teda aedade pimeduse ja turvalisuse poole.

      Tally tiirles veel kaks korda kukerpalli ning seejärel lasi jakk ta rohu peale maha. Ta tõmbas huupi rihmadest, kuni rüü sisises ja pudenes seljast.

      Tal käis pea veel hetke ringi, kui ta püüdis aru saada, kus on ülemine ja kus alumine pool.

      „Kas ta pole mitte… inetu?” küsis keegi rahvahulga servast.

      Kahe hõljuk-tuletõrjeauto mustad kogud kihutasid üle tema pea, punased tuled vilkusid ja sireenid puurisid tema kõrvu.

      „Suurepärane idee, Peris,” pomises ta. „Valehäire.” Nüüd oleks ta tõeliselt СКАЧАТЬ