Inetud. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

      Viimaks sai ilutulestik otsa. Tally pilgutas silmi, üritades silmade eest laike minema peletada. Tema pimedas nägemise võime oli rikutud, nii et ta nägi vaevu midagi muud peale taevas oleva kuu.

      Ta neelatas, mõistes, et säraküünalt oli igale poole orgu näha. Võib-olla isegi merele. „Shay, kas see oli märguanne?”

      „Jah, oli küll.”

      Tally vaatas alla. Pimedad ehitised all olid täis viirastuslikke valgusvälgatusi, ta silmi sööbinud säraküünla kajasid. Äkitselt väga teadlik sellest, kui pime ta on, tundis Tally, kuidas külma higi piisk mööda selgroogu alla roomas. „Kellega me üleüldse kohtume?”

      „Tema nimi on David.”

      „David? See on imelik nimi.” See tundus Tallyle väljamõelduna. Ta otsustas uuesti, et see kõik on mingi nali. „Nii et ta lihtsalt tuleb siia? See tüüp ei ela ju tegelikult varemetes, või kuidas?”

      „Ei. Ta elab siit suhteliselt kaugel. Kuid ta võib ligidal olla. Ta käib vahel siin.”

      „Sa tahad öelda, et ta on teisest linnast?”

      Shay vaatas teda, kuid pimedas ei suutnud Tally tema näoilmet lugeda. „Midagi sinnapoole.”

      Shay pööras pilgu uuesti silmapiirile, otsekui oodates oma signaalile vastust. Tally mässis end jaki sisse. Paigal seistes hakkas ta aru saama, kui külmaks oli läinud. Ta murdis pead, kui hilja võiks juba olla. Ilma liidessõrmuseta ei saanud ta seda lihtsalt küsida.

      Peaaegu-täiskuu oli taevast laskumas, nii et kesköö pidi olema möödas, mäletas Tally astronoomiast. Üks asi, mis linnast väljas küll juhtus, oli see, et kogu koolis õpetatud loodusevärgist näis palju rohkem kasu olevat. Ta mäletas nüüd, kuidas vihmavesi langes mägedele ja imbus maasse ning kerkis siis koos mineraalidega uuesti pinnale. Seejärel rajas see endale tee tagasi merre, lõigates sajandite jooksul maapinda jõesänge ja kanjoneid. Kui sa elaksid siin, saaksid sa hõljuklaual mööda jõgesid sõita, nagu vanadel aegadel enne roostekaid, mil mitte-niiopakad eel-roostekad reisisid väikestes puudest tehtud paatides.

      Tema pimedas nägemise võime hakkas tasapisi tagasi tulema ning ta vaatles silmapiiri. Kas seal võiks tõesti olla teine signaalrakett, vastus Shay omale? Tally lootis, et mitte. Ta ei olnud kunagi kohanud kedagi teisest linnast. Ta teadis koolist, et mõnes linnas rääkisid nad teisi keeli või ei muutunud ilusaks enne kaheksateistaastaseks saamist ja muid sarnaseid veidraid asju. „Shay, võib-olla me peaksime kodu poole liikuma.”

      „Ootame veel natuke.”

      Tally hammustas huulde. „Vaata, võib-olla see David ei ole täna öösel siinkandis.”

      „Jah, võib-olla. Tõenäoliselt. Aga ma lootsin, et ta on siin.” Tüdruk pööras näo Tally poole. „See oleks tõeliselt äge, kui sa teda kohtaksid. Ta on… teistsugune.”

      „Kõlab nii jah.”

      „Ma muide ei mõtle seda välja.”

      „Hei, ma usun sind,” ütles Tally, kuigi kõiges Shayd puudutavas ei olnud ta kunagi täiesti kindel.

      Shay pööras näo uuesti silmapiiri poole, närides sõrmeküünt. „Hüva, ilmselt ta ei ole siinkandis. Me võime minna, kui sa tahad.”

      „Lihtsalt, on väga hilja ja tagasi on pikk tee. Ja mul on homme koristustoimkond.”

      Shay noogutas. „Mul ka.”

      „Aitäh, Shay, et sa mulle kõike seda näitasid. See kõik oli täiesti uskumatu. Aga ma arvan, et veel üks lahe asi tapaks mu.”

      Shay naeris. „Ameerika mäed sind ei tapnud.”

      „Peaaegu.”

      „Oled sa selle mulle juba andeks andnud?”

      „Eks ma annan siis teada, Kondikubu.”

      Shay naeris. „Hüva. Aga jäta meelde, et sa kellelegi Davidist ei räägiks.”

      „Hei, ma ju lubasin. Shay, sa saad mind usaldada. Päriselt.”

      „Hea küll. Ma usaldan sind, Tally.” Shay painutas põlvi ja tema laud hakkas laskuma.

      Tally heitis viimase pilgu ümberringi, silmitsedes nende ette laotunud varemeid, mustavaid metsi ja helendava mere poole sirutuva jõe pärlendavat riba. Ta imestas, kas tõesti seal kusagil oli keegi või oli David lihtsalt mingi lugu, mille inetud olid üksteise hirmutamiseks välja mõelnud.

      Kuid Shay ei paistnud kartvat. Ta paistis olevat siiralt pettunud, et keegi ei olnud ta signaalile vastanud, justkui oleks Davidiga kohtumine olnud isegi parem kui kärestike, varemete ja Ameerika mägedega eputamine.

      Ükskõik, kas poiss oli tegelikult olemas või mitte, Shay jaoks oli David vägagi tõeline, mõtles Tally.

      Nad lahkusid läbi seinas oleva augu, lendasid varemete äärealadele ning järgisid seejärel rauasoont, kuni jõudsid orust välja. Mäeaheliku lähedal hakkasid lauad vabisema ja nad tulid maha. Tally oli küll väsinud, kuid laua kandmine ei tundunud sel korral nii ilmvõimatu. Ta ei mõelnud enam lauast kui mänguasjast, nagu mõne pisikese õhupallist. Hõljuklaud oli muutunud millekski toekamaks, millekski, mis järgis omaenda reegleid ja mis võis ka ohtlik olla.

      Tally oletas, et Shayl oli ühes suhtes õigus: pidevalt linnas olemine muutis kõik teatud mõttes võltsiks. Nagu hõljuktugipostidele toetuvad hooned ja sillad või katuselt benjijakiga allahüppamine, ei olnud miski seal kuigi tõeline. Ta oli rõõmus, et Shay oli ta välja varemetesse viinud. Kui seal ka muud polnud, siis tõestas roostekate jäetud segadus vähemalt, et kui sa ettevaatlik ei ole, võivad asjad kohutavalt halvasti minna.

      Jõe lähedal muutusid lauad kergemaks ja tüdrukud hüppasid tänulikult nende peale.

      Kui nad jalgealuse olid leidnud, Shay oigas. „Sinu kohta ma ei tea, aga mina ei tee täna öösel enam ühtegi sammu.”

      „Seda kindlasti.”

      Shay kallutas end ettepoole ja viis laua jõele, mässides ühikajaki kaitseks kärestike pritsmete eest õlgade ümber. Tally pööras ümber, et heita veel viimane pilk tagasi. Nüüd, kui pilved olid hajunud, võis ta siit varemeid näha.

      Ta pilgutas silmi. Tundus, et seal, kus olid olnud Ameerika mäed, vilkus miski vaevu. Võib-olla oli see lihtsalt valguse pettemäng, kuuvalguse peegeldus mõnel katmata ja veel roostetamata metallitükil. „Shay?” ütles ta vaikselt.

      „Kas sa tuled või ei?” hüüdis Shay üle jõe mühina.

      Tally pilgutas uuesti silmi, kuid ei suutnud vilkumist enam eristada. Igal juhul olid nad liiga kaugel. Kui seda Shayle mainida, kibeleks ta lihtsalt tagasi minema. Tally polnud mingil juhul nõus uuesti sinna matkama.

      Ja tõenäoliselt polnud seal midagi.

      Tally hingas sügavalt sisse ja hüüdis: „Tule, Kondikubu. Sõidame võidu!” Ta sundis laua läbi külmade pritsmete lõigates jõele ja jättis naerva Shay hetkeks selja taha.

      TÜLI

      „Vaata neid kõiki. Millised nohkarid!”

      „Kas СКАЧАТЬ