Inetud. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pööras pilgu ära ja võttis ülejäänud maskeeringu vaikuses maha.

      Nad olid peidus liivaranna kõrval riietusruumides, kuhu nad olid jätnud oma liidessõrmused ja tagavarariiete komplekti. Kui keegi küsima peaks, ütleksid nad, et olid kogu aja ujumas. Ujumine oli hea temp. See peitis su kehasoojuse jälje, selle juurde kuulus riiete vahetamine ja see oli suurepärane ettekääne mitte kanda liidessõrmust. Jõgi pesi maha kõik kuriteod.

      Minut hiljem plärtsatasid nad maskeeringute uputamiseks vette. Benjijakk läheb samal ööl tagasi kunstikooli keldrisse.

      „Tally, ma mõtlen seda tõsiselt,” ütles Shay, kui nad olid juba vees. „Su nina ei ole inetu. Mulle meeldivad su silmad ka.”

      „Minu silmad? Nüüd oled sa täiesti hulluks läinud. Need on liiga lähestikku.”

      „Ütleb kes?”

      „Ütleb bioloogia.”

      Shay lartsatas tema pihta peotäie vett. „Sa ei usu ju ometi kogu seda paska – et peab välja nägema ainult ühtmoodi ja kõik on programmeeritud sellega nõustuma?”

      „Asi pole uskumises, Shay. Sa lihtsalt tead seda. Sa oled ilusaid näinud. Nad näevad… imelised välja.”

      „Nad näevad kõik välja ühesugused.”

      „Ma mõtlesin ka nii. Aga kui me Perisega linnas käisime, nägime neid palju ja mõistsime, et ilusad näevad tegelikult erinevad välja. Nad näevad enda moodi välja. See on lihtsalt veidi raskemini hoomatav, sest nad pole kõik väärakad.”

      „Tally, me ei ole väärakad. Meie oleme normaalsed. Me ei pruugi olla hingematvalt kaunid, aga vähemalt pole me ülespuhutud Barbie-nukud.”

      „Mis sorti nukud?”

      Tüdruk vaatas eemale. „See on midagi, millest David mulle rääkis.”

      „Suurepärane. Jälle David.” Tally lükkas end eemale, hõljus selili, vaatas taevasse ja lootis, et see vestlus saab läbi. Nad olid veel mõned korrad varemetes käinud ja Shay oli alati tingimata säraküünla süüdanud, kuid David ei olnud kunagi välja ilmunud. Kogu see asi tekitas Tallys judinaid – oodata surnud linnas mingit tüüpi, keda ei paistnud olemas olevat. Sealsed uurimisretked olid vahvad, kuid Shay kinnismõte Davidist hakkas neid Tally jaoks rikkuma.

      „Ta on olemas. Ma olen teda rohkem kui korra kohanud.”

      „Okei, Shay, David on olemas. Aga inetuolemine on samuti olemas. Sa ei saa seda muuta lihtsalt soovides või öeldes endale, et sa oled ilus. Sellepärast operatsioon leiutatigi.”

      „Aga see on pettus, Tally. Sa oled kogu oma elu ainult ilusaid nägusid näinud. Sinu vanemad, õpetajad, kõik üle kuueteistkümneaastased. Aga sa ei sündinud kõigilt kogu aeg seda tüüpi ilu ootama. Sind lihtsalt programmeeriti mõtlema, et kõik muu on inetu.”

      „See ei ole programmeerimine, see on lihtsalt loomulik reageering. Ja mis veel olulisem, see on õiglane. Vanasti oli kõik juhuslik – mõned inimesed mingil määral ilusad, enamik inimesi inetud kogu eluks. Nüüd on kõik inetud… kuni nad on ilusad. Kaotajaid pole.”

      Shay oli natuke aega vait ja ütles siis: „On küll kaotajaid, Tally.”

      Tally judistas end. Kõik teadsid eluks-ajaks-inetutest, nendest üksikutest, kelle jaoks operatsioon ei toimi. Sa ei näinud neid eriti kusagil. Neid lubati avalikesse kohtadesse, kuid enamik neist eelistas end peita. Kes seda ei teeks? Inetud võivad tobedad välja näha, aga vähemalt on nad noored. Vanad inetud olid tõesti uskumatud.

      „Kas see on põhjus? Kas sa oled mures, et operatsioon ei toimi? Shay, see on tobe. Sa ei ole väärakas. Kahe nädala pärast oled sa sama ilus kui kõik teised.”

      „Ma ei taha ilus olla.”

      Tally ohkas. Jälle see.

      „Mul on sellest linnast kõrini,” jätkas Shay. „Mul on kõrini nendest reeglitest ja piiridest. Viimane asi, mida ma tahan, on saada mingiks ajudeta uueks ilusaks, kellele terve päev on üksainus suur pidu.”

      „Ole nüüd, Shay. Nad teevad kõike seda, mida meie teeme: hüppavad benjit, lendavad, mängivad ilutulestikega. Ainult et nad ei pea ringi hiilima.”

      „Neil ei ole ringi hiilimiseks piisavalt kujutlusvõimet.”

      „Vaata, Kondikubu, ma olen sinuga nõus,” ütles Tally teravalt. „Tempude tegemine on lahe! Okei? Reeglite rikkumine on lõbus! Aga ühel hetkel pead sa tegema midagi muud peale selle, et sa oled tark väike inetu.”

      „Näiteks oled lääge, igav ilus?”

      „Ei, näiteks saad täiskasvanuks. Kas sa oled kunagi mõelnud, et kui sa ilus oled, ei pruugi sul neid tempe ja seda segadust enam vaja olla? Võib-olla on lihtsalt inetuolemine põhjus, miks inetud alati kaklevad ja üksteise kallal norivad, sest nad ei ole õnnelikud selle üle, kes nad on. Mina igatahes tahan olla õnnelik, ja pärisinimese moodi väljanägemine on esimene samm sinnapoole.”

      „Tally, aga mina ei karda välja näha nii, nagu ma näen.”

      „Võib-olla mitte, aga sa kardad suureks saada!”

      Shay ei öelnud midagi. Tally hõljus vaikuses ja vaatas taevasse, läbi viha vaevu pilvi nähes. Ta tahtis olla ilus, tahtis uuesti Perist näha. Tundus, et on möödunud igavik sellest ajast, kui ta oli rääkinud poisiga, või üldse kellegi teisega peale Shay. Tal oli kõigest sellest inetu-värgist kõrini ja ta tahtis, et see lihtsalt otsa saaks.

      Minut hiljem kuulis ta, kuidas Shay kalda poole ujus.

      VIIMANE TEMP

      See oli veider, aga Tally ei saanud sinna midagi parata, et ta oli kurb. Ta teadis, et ta hakkab sellest aknast avanevast vaatest puudust tundma.

      Ta oli veetnud viimased neli aastat, vaadates Uute Ilusate linna, igatsedes kõige rohkem üle jõe minna ja mitte kunagi enam tagasi tulla. See oligi teda nii palju kordi aknast välja meelitanud, pannud ta ära õppima kõikvõimalikud tembud, et saaks hiilida uutele ilusatele lähemale, nuhkida elu järele, mille ta lõpuks endale saab.

      Kuid nüüd, kui operatsioonini oli jäänud vaid nädal, tundus aeg liiga kiiresti mööduvat. Vahel soovis Tally, et nad teeksid operatsiooni järk-järgult. Kõigepealt parandaksid tema kõõrdi silmad, siis huuled, nii et ta saaks jõe vähehaaval ületada. Lihtsalt selleks, et ta ei peaks viimast korda aknast välja vaatama ja teadma, et ta ei näe seda vaadet enam kunagi.

      Ilma Shayta tundusid asjad kuidagi poolikud ning ta oli veetnud veel rohkem aega siin voodil istudes ja üksisilmi Uute Ilusate linna vahtides.

      Muidugi ei olnud nüüd ka kuigi palju muud teha.

      Kõik ühikasolejad olid nüüd nooremad kui Tally ning ta oli juba jõudnud kõik oma parimad tembud järgmisele klassile õpetada. Ta oli umbes kümme korda vaadanud iga filmi, millest tema seinaekraan teadis, mõne vana mustvalge filmini välja, mis olid inglise keeles ja mida ta vaevu mõistis. Polnud kedagi, kellega kontsertidele minna ja ühikaspordivõistlusi oli igav vaadata, kuna nüüd ei tundnud ta meeskondadest enam kedagi. Kõik teised inetud piidlesid teda kadedalt, kuid keegi ei näinud suurt mõtet temaga sõbraks saada. Võib-olla oli parem operatsiooniga ühekorraga joonde СКАЧАТЬ