Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad. Jonathan Auxier

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kui söör Tode oligi rüütel, ei teadnud ta igal juhul reegleid kuigi hästi. Peter jätkas: „Siis te muidugi teate, et kui keegi – näiteks pime poiss – päästab teie elu, siis koodeksi reeglite järgi peate täitma ühe tema palve.”

      Söör Tode silmad tõmbusid kissi. „Sa ei muuda mind oma lemmikloomaks, eks ju?”

      „Muidugi mitte! Lihtsalt, noh… sõbraks.”

      Nende sõnade peale tõmbles vana rüütli vunts õige pisut. „Sinu sõbraks?” Kui aus olla, oli möödunud palju aastaid sellest, kui söör Tode tundis veel kedagi, kes peaks teda sõbraks. Ja kui ta selle üle nüüd juurdles, oli ka tõsi see, et ta andis vande kaitsta nõrgemaid – ja pimedad lapsed olid kohe kindlasti nõrgemad. „Hea küll, väike pime poiss…”

      „Peter,” parandas Peter. „Osav Peter.”

      „Hea küll, Osav Peter. Sa päästsid mu elu ja selle eest olen kohustatud tegema sulle selle ühe teene. Hakkan su sõbraks kogu ülejäänud ööks, mille jooksul on sul lubatud minu kõrval reisida, kuni me jõuame kas peavarju või kindlasse surma. Minu kaitsealusena lasub mul kohustus sinu eest seista. Kui me peaks kohtama teeröövleid või marodööre või…”

      Tema sõnu katkestasid künka tagant tulevad hääled. „Peitu,” võpatas söör Tode. Ta hammustas Peteri püksisäärde ja tiris ta maha.

      Nad lebasid kahekesi maadligi tumedas rohus ja kuulasid, kuidas hõiked üha lähemale tulid.

      „Rutem, hr Nael!” hüüdis üks. „Ei peaks laskma neil oodata!”

      Peter taipas, et neid oli kaks – mõlemad kõlasid meestena. Üks noor ja tugev, teine paistis palju-palju vanemana.

      „On siin kedagi?” hüüdis noorem hääl. „Halllooooo?!”

      Peter kõhkles. „Oot, ma vist tunnen seda häält…”

      „Kuss!” sisistas söör Tode. „Tahad, et meid marodööritaks või?!”

      „Nad on järve ääres, professor,” lausus hääl jälle. „Kuulsin just jõnglast.”

      Nende sõnade peale tõstis söör Tode pea. „Heldus, sul on õigus. Ta kõlab tõesti tuttavalt. Kui ma ei teaks paremini, arvaks, et see on…”

      Söör Tode nägi aasale ilmunud meest, käes maipõrnikatega täidetud lamp. Valgus paistis pehmelt ta näole ja paljastas kongus punase nina ning öökullikulmud. „Ah! Seal te oletegi,” ütles mees südamlikult naerdes.

      „Kübarameister,” ahhetas Peter.

      „Kõrtsmik,” punnitas söör Tode silmi.

      Ja neil mõlemal oli tõepoolest õigus, sest Peteri kübarameister ja söör Tode kõrtsmik olid üks ja seesama isik. Mehe imelisi mütse polnud enam kusagil ja tema uhket sabakuube asendas kapuutsiga kuub. „Väga tubli, Alistair,” ütles ta poisile kätt pakkudes. „Sina kahtlemata ei kulutanud küll mingit aega siiatulekuga.”

      Peter heitis end eemale. „Kes sa tegelikult oled? Ja kuhu sa meid toonud oled?” Ta käed olid rusikas ja kakluseks valmis.

      Mees jäi paigale ega lasknud end ähvardusest segada. „Minu nimi on hr Nael. Ja mis puutub siia toomisse, saan ma selle eest vaevalt kiitust võtta. See oli kõik professori teene!”

      „Kelle?” küsis Peter.

      Teine mees komberdas aasale nende juurde. „Ära kuula sõnagi sellest, mida ta räägib, Peter.” Tema häälel oli ämblikuvõrgune maik ja ta lõhnas vanaks läinud piparkookide järele. „Hr Nael on selgelt liiga tagasihoidlik. See polnud läbinisti minu teene… ainult peamiselt.”

      „Kes te olete?” nõudis Peter. „Ja kuidas te mu nime teate?”

      Vanamees kõkutas. „Mina olen professor Kook. See on minu saar. Ja ma tean sinust õige pisut rohkem kui vaid nime, Osav Peter.”

      5. peatükk

      PROFESSOR KOOGI MURETTEKITAV JÄRV

      Peter ärkas veekannu vilina peale. Ta lebas võrkkiigel, mis kõikus õrnalt tuules. Ta oli kuiv ja puhas. Keegi oli ta silmaaukudest kuldsed silmad eemaldanud ja pannud pea ümber uue puhta sideme. Samamoodi asendas keegi ta vanad riideräbalad uutega – need olid täpselt sama lõikega kui vanad, kuid tehtud korralikust kangast ja peene õmblustööna. Peter heitis jala üle võrkkiige ääre ja sirutas ettevaatlikult põranda poole. Ta tõusis ja kompis ümbrust uurides teed läbi ruumi. Ta seisis lahtisel lavatsil, mida näisid toetavat kaks hiiglaslikku puuoksa. Teda äratanud kann kees malmahjul, mis vaikses nurgas ägas. Peter ei osanud öelda, kaua ta magas, õhk lõhnas öisena, ent nahal tundis ta tugeva valguse kihelust.

      „See on kuu,” selgitas professor Kook puutrepist alla sahistades. „Siin paigus ripub ta veidi madalamal.”

      Peter pööras pale taeva poole. Ta oli alati osanud kuuvalgust tajuda, kuid mitte kunagi nii tugevalt. Ta peaaegu et maitses seda võradest läbi voolavat kuma. Vanamees vaigistas veekannu ja alustas tee valmistamist. „Küll sa olid kurnatud. Põõnasid terve päeva.”

      Peter tundis liigestes pika ja kosutava unega kaasnevat jäikust – tema jaoks oli see haruldane tunne. „Ma ei tahtnud tüliks olla.”

      Vanamees laksutas keelt ja tõrjus vabandust. „Ega ma sind ei süüdistagi, lapsuke. Taevas on nii lähedal, et päike võib muutuda veidi väljakannatamatuks. Ma eelistan ise ka öid – maailm võtab varjude poolt kaetuna suuremad mõõtmed.” Peter polnud varje iial näinud, kuid mõistis professorit: ta oli enam kui kord mõtisklenud selle salarõõmu üle, mida ta tundis siis ärkvel olles, kui kogu linn magas.

      Professor juhtis Peteri tolmuse tugitooli juurde ja ulatas tassi vürtsitatud teed. Poiss istus ja ahmis oma võõrustaja kohta detaile. Professor Kook oli küürus vanamees, kelle hääl oli sama sõlmeline kui ta sõrmenukid. Tema lohisevatele sammudele lõi takti jaanalinnu selgroost tehtud jalutuskepi kõps. Kopitanud ülikonda summutas mitu kihti pikki mantleid ja poiss kuulis kusagil ta vesti kurdudes vaikselt tiksuvat väikest uuri. Mehe lõhn meenutas Peterile silmi ja ta hakkas juurdlema selle üle, mis neist sai.

      „Need on põrandal, su jalge ees,” ütles professor tugitooli laskudes. „Lasin hr Naelal sel hommikul karbi järvest välja õngitseda. Hinged väheke krääksuvad nüüd, aga sellest pole tüli.”

      Peter küünitas teda ootava karbi poole. Ta imestas, kuidas see veider mees näis justkui kuulvat ta mõtteid samamoodi nagu kübarameister.

      „Loodetavasti küll,” muheles professor. „Mina ju teda õpetasin. Hr Nael on mu õpilane. Tema töö oli need silmad sinule toimetada. Vabandust kogu selle rändkaupleja teatri pärast, aga ma pidin veenduma, et just sina oled see poiss, keda mõtlesin.”

      „See oli siis mingi test?” küsis Peter.

      „Sõna „test” meenutab mulle kooli.” Professor judistas end kergelt. „Aga piisab sellest, kui ütleme, et läbisid selle hiilgavalt. Pean tõdema, et panime vankrile mõned väga kobedad lukud, mis on teadlasi juba sajandeid hämmeldusse ajanud. Tunnen heameelt, СКАЧАТЬ